PUT 2017: tutvustame tänavu alustavaid personaalse uurimistoetuse saanud teemasid

• Dagmar Kutsar. Laste Subjektiivne Heaolu Võrdlevas Perspektiivis: Metodoloogilised Väljakutsed Ja Panus Praktikasse.
• Lennart Raudsepp. Kehaline aktiivsus, motivatsioon ja tervisega seotud elukvaliteet noorukitel.
• Triin Vihalemm. Meediakasutuse praktikad ja identiteedi arengud Eesti ja Läti venekeelses elanikkonnas poliitilise kriisi tingimustes.
• Tiia Tulviste. Varase kasvukeskkonna toetav roll lapse kõneoskuste arengus: võimalus kahandada lõhet hilisemates akadeemilistes saavutustes.

Laste subjektiivne heaolu

Dagmar Kutsar

Dagmar Kutsar,
TÜ ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalpoliitika dotsent:

Kas täiskasvanud saavad asendada laste arvamusi? Kui laste arvamus erineb täiskasvanute omast, kellel on siis õigus? Kui õnnelikud on meie lapsed ja kas nad on vähem või rohkem õnnelikud kui teiste maade lapsed? Millised on põhjused, et meie laste koolirõõm kahaneb teisest kuuenda klassini, st nelja aasta jooksul umbes neli korda, et koolirõõmu kaotus on suhteliselt suurem tüdrukute kui poiste hulgas ning lapsed Eestis on teiste maailma maade lastega võrreldes kooli suhtes ühed kriitilisemad?

ETAg-i rahastatav kolmeaastane uurimisprojekt keskendub laste subjektiivse heaolu uurimisele. Laste heaolu temaatika on üle maailma väga uudne, mistõttu projekti ülesannetes on suur rõhk lastega tehtavate uurimuste metodoloogia arendamisel: kuidas koguda ja mõista lastelt kogutud andmeid laste perspektiivist lähtuvalt siis, kui andmeanalüüsija on täiskasvanu; kuidas mõista analüüsitulemusi eri maade võrdluses? Käesoleval ajal lihvime 2., 4. ja 6. klassi õpilaste hulgas läbiviidava laste subjektiivse heaolu rahvusvahelise uuringu ankeeti, millega hakkame sügisel uurima lastelt nende heaolu eri aspektide kohta, näiteks millised on nende suhted kodus ja koolis, kuivõrd võetakse neid kuulda ning arvestatakse nende arvamusega eri keskkonnas. Uurimusega liituda on avaldanud soovi 37 maad.

Lisaks ankeedile on kavas rääkida lastega nende elust ja heaolu allikatest rühma- ja individuaalintervjuudes. Erilist huvi pakuvad meile laste kriitilisuse ja koolirõõmu kahanemise tagamaad, tahame koos lastega otsida juba olemasolevaid märke sellest ja arendada välja uusi ideid heaolu loova kooli edendamiseks. See on kool, kus on võrdväärselt tähelepanu all nii laste õpitulemused kui ka koolirõõm siin ja praegu.

Püüame aidata kaasa ka õpetajate koolirõõmu suurenemisele, selleks oleme juba alustanud täienduskoolituse kursusega „Lapse ja õpetaja subjektiivne heaolu hariduses”, kus tutvustame õpetajatele jt koolimeeskonna liikmetele laste sõnumeid oma ­uurimustest ning arutleme heaolu loova kooli mõtte ja sisu üle.

Uuring aitab tulevikus vähendada lõhet erineva taustaga peredest pärit laste akadeemilistes saavutustes ja heaolus

Tiia Tulviste

Tiia Tulviste,
TÜ psühholoogia instituudi ­arengupsühholoogia professor:

Projekti ja longituuduuringu tulemused aitavad mõista keele omandamise ja kõne arengu mehhanisme. Kogume andmeid laste arengukeskkonna, varajase kõne arengu ja lapse edaspidise arengu, kooliedukuse ning heaolu seostest. Meie uuringu tulemused on vajalikud haridus- ja tervisevaldkonnas tegutsevatele inimestele – psühholoogidele, logopeedidele, õpetajatele, lapsevanematele ja poliitikutele –, kuna aitavad mõista ja näitavad, kuidas vähendada lõhet erineva taustaga peredest pärit laste akadeemilistes saavutustes ja heaolus.

Uuringud annavad teadusliku aluse arutlemaks Eestis viimasel ajal teravalt üleskerkinud teemadel, näiteks laste varasemast liberaalsem kasvatamine, koolireform, poiste koolist väljalangemine jt.

Uurimisprojekti käigus kogume teoreetilisi teadmisi eesti laste kasvukeskkonna ja eesti keele omandamise kohta. Kuna adapteerime uuringus kaks kõnetesti, on meie uuringust kasu ka nendele lastega töötavatele spetsialistidele, kes vajavad hädasti Eesti oludele kohandatud mõõtmisvahendeid. Saadud informatsiooni saab kasutada eri sotsiaalsete gruppide ühiskonda integreerimiseks ja laste kooliedukuse parandamiseks kiiresti kasvava sisserändega Euroopas.

Kuidas ja milliste tegurite mõjul kujunevad välja õpilaste liikumisharjumused ning motivatsioon liikuda

Lennart Raudsepp

Lennart Raudsepp,
TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia ­instituudi spordipsühholoogia professor:

Kooliõpilaste tervisekäitumises toimuvad kogu edasist elu mõjutavad muutused teisel elukümnendil. Uuringud nii Eestis kui ka mujal näitavad selget suundumust, et just teine ja kolmas kooliaste on perioodid, mille jooksul väheneb õpilaste kehaline aktiivsus ja motivatsioon olla kehaliselt aktiivne ning suureneb istuva iseloomuga vaba aja tegevuste (nn ekraaniga seotud tegevused) osakaal. Seetõttu on teaduslikust vaatenurgast väga oluline välja selgitada, kuidas formeeruvad õpilaste liikumise, toitumise ja vaba aja veetmise harjumused ning mis tegurid neid mõjutavad.

Alanud uuringuga, mis põhineb suures osas enesemääratlemise motivatsiooniteoorial, selgitame välja, kas kooliõpilaste liikumismotivatsioon ja kehaline aktiivsus kandub kooli kehalise kasvatuse tundidest üle vabasse aega, ning kui jah, siis kuidas mõjutavad seda eakaaslased ja lapsevanemad. Eeldame, et õpilaste autonoomiat toetav kehalise kasvatuse õpetaja soodustab õpilastel liikumishuvi suurenemist ka koolivälisel ajal.

Uuringute käigus mõõdame teise ja kolmanda kooliastme õpilaste kehalist aktiivsust objektiivse uurimismeetodiga (liikumisandurid) nii kehalise kasvatuse tundides kui ka kogu ärkveloleku ajal. Hindame ka kooliõpilaste kehalise aktiivsuse ja motivatsiooniliste tegurite ning tervisega seotud elukvaliteedi seoseid.

Kui hüpoteesid leiavad kinnitust, oleme teinud olulise sammu edasi mõistmaks, millist rolli omavad kehalise kasvatuse õpetajad, eakaaslased ning vanemad noorukite liikumisharjumuste väljakujunemisel ning selle kaudu nende elukvaliteedi parandamisel.

Kuida  säilitavad inimesed eneseväärikuse meediakodanikuna poliitilise kriisi tingimustes?

Triin Vihalemm

Triin Vihalemm,
TÜ ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniuuringute professor:

Ukraina kriisiga kaasnenud meediapropaganda on teravdanud küsimust Baltikumi venekeelse elanikkonna meediast mõjutatusest kui turvariskist. Oma uuringuprojektis uurin koos Läti meediauurija Janis Juzefovicsi ning doktorantidega propagandasõja mõju, avades individuaalse meediatarbija käitumise tagamaid.

Uuringu sihtrühm on hargmaised inimesed, kes elavad vaimses mõttes mitmes ühiskonnas korraga, olles oma igapäevase tegevuse, perekondlike, tööalaste jm suhete kaudu seotud mitme riigiga. Eelnevatest uuringutest on teada, et Eestis on nad kohalikku ühiskonda nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes suhteliselt hästi lõimunud – seega pole hargmaisus ja lõimumine vastandlikud protsessid, vaid võivad teineteist isegi toetada.

Kuni poole Eesti ja Läti venekeelsest auditooriumist moodustab digitaalselt hargmaine, st suhtlusmeedias aktiivne ning nii lääne, kohalikke kui ka Venemaa meediakanaleid tarbiv rühm. Küsime, kuidas need inimesed propagandasõja tingimustes oma digitaalset suhtlust ja isiklikku infomenüüd kujundavad, kuidas väljendub ning areneb nende identiteet, arusaam endast kui poliitilisest subjektist pingelises rahvusvahelises olukorras ja killustunud meediaväljadel.

Meie varasemad uuringud mittepoliitiliste kriiside aegse kommunikatsioonikäitumise kohta venekeelse auditooriumi seas viitavad, et nende sotsiaalsed normid pigem soosivad väljumist nn ühismeedia kõlakodadest. Mitmekesise infomenüüga inimesed, kes enda väitel suudavad panna pildi kokku mitmekesistest allikatest saadud infost, olid aruteludes allikana autoriteetsemad, kui ühetaolise „infomenüüga” inimesed. Eesmärk on uurida edasi inimeste kommunikatiivset käitumist ja infoallikate usaldamise strateegiaid poliitiliste pingete teravnemise olukorras.

Teine küsimustering puudutab kodanikuidentiteedi kujunemist. Poliitilises kriisis survestab meedia sisu lugejat-kuulajat-vaatajat ideoloogiliselt enam kui rahulikel perioodidel, tõmmates eri moel piire „meie” ja „nende” vahel. ­Uurime, kuidas inimesed seda olukorda lahendavad, kuidas ehitavad suhtlusolukorras üles oma identiteeti, mõtestavad ennast kui poliitilist subjekti. Meie senised analüüsid viitavad, et mitmekesiste meediakanalite jälgimise praktika on üks viis säilitada eneseväärikus ja huvi ühiskonnas toimuva vastu. ­Uuringuprojektis soovime ­uurida põhjalikumalt just nende (reeglina nooremate) inimeste veendumusi ja usalduse ehitamise strateegiaid, kes on üles kasvanud demokraatlikus süsteemis ja peavad meediasüsteemi poliitiliselt sõltumatuks.