TARTU ULIKOOL
OPL SUVI

Siber: elu esimesed mälestused

24. märts 2017 Karl Kello toimetaja - Kommenteeri artiklit

Eesti lapsed, ühe maja lapsed Siberis, väike Tiiu ees keskel. See nn kulakute maja oli koduks kolmele perekonnale, kus ühele perele jagus üks tuba. Fotod: erakogu

 

Homme varahommikul 68 aastat tagasi aeti kaheaastane Tiiu üles. Ees seisis sõit Siberisse – ja seega ka praegu suurmoeks kujunenud keelekümblus.

Eestist küüditati märtsis 1949 Siberisse 5717 last (29. märtsi seisuga), nende seas Tiiu Teesalu koos kolme alaealise õega. Suurküüditamine oli rihitud nädalavahetusele, kui ka internaadilapsed olid koju tulnud. Vaevalt leidus järgmisel esmaspäeval Eestis klassi/kooli, kus ühegi õpilase koht polnud tühjaks jäänud …

Elu esimesed mälestused, eredaimad mälestused on Tiiu Teesalul pärit Orda jõe äärest (Ust-Lukovka küla, Novosibirski oblast) – avarad lilleväljad ja väga ilus jõgi, üks kallas kõrge, teine madal. Kullerkupud olid otsekui tule värvi, mitte kollased nagu Eestis, emadele toodi neid koju sülemite kaupa. Oli tulpe ja kõikvõimalikke nelke. Maasikaid kasvas palju ja väga maitsvaid. Lapsed sõid ka toomingamarju, hapuoblikaid ja murulauku, mis kasvas metsikult jõe ääres – ja saadi hakkama, meenutab Tiiu Teesalu.

25. märts 1949

Tiiu Teesalu: „Auto tuli õue ja sündis see, mis sündima pidi. Ema, 31-aastane noor naine, oli täiesti endast väljas, seda on õed kõnelenud. Ema ütles, et tema ei lähe oma lastega kuhugi, laske või maha. Vene sõdur oli aidanud tüdrukutel asju kokku panna ja püüdnud võtta sahvrist liha või midagi kaasa, aga seda ei lubatud. Haaras siis kapist riideid ja tegi voodilina sisse kompsud. Ju tal oli kogemusi. Isa oli juba varem arreteeritud ja saadetud Vorkuta vangilaagrisse. Ema tunnistati kulakuks, kuigi ta ei elanud enam isakodus – Valgamaal uhkes kahekordses majas.

Läks sõiduks tundmatule maale. Mind pandi lasteaeda. Talvel oli maja mattunud lumehangedesse, vahel pidi ennast sealt välja kaevama. Mulle tundus, et kõik oli kuidagi nii räpane, väiksemad sõid kätega, magama pidime kahekesi ühes voodis. Põgenesin lasteaiast kaks korda. Küllap jooksin lauda juurde. Ja siis sain ema käest karistada. Teinekord tuli vastu igavene suur pull, need lonkisid seal ju vabalt ringi. Hakkas möirgama ja mind taga ajama. Tormasin pakku nagu jalad võtsid ja pugesin väikesest aiaaugust läbi. Pull tuli kõige aiaga järel, aga sain ikkagi eest ära. Ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida.

Lasteaias olid lapsed kõik segiläbi, kohalikud ja küüditatud. Tatarlased ja kasahhid, lätlased ja leedulased ja sakslased, kes iganes. Rahvuspinnal probleeme ei tekkinud. Ainult üks kord, kui vanemad õed ei viitsinud minuga mässata ja läksin üksinda jõe äärde värvilisest savist kujukesi voolima. Tulid vene poisid ja ütlesid: a nuka otsjuda, fašistka, ja lükkasid mu kõrgelt kaldalt alla allikasse. Pidi olema kaitseingel, kes aitas mul sealt välja rabelda. Vesi käis allikas ringi, alt muudkui pumpas vett üles ja tõmbas ühtlasi sisse, aga välja ma pääsesin. Ei julgenud sedagi kodustele rääkida. Arvasin, et selline ongi elu.”

Kahekordne keelekümblus

Siis käis see kümblus niimoodi, et läksime lasteaeda ja pidime hakkama saama. Ja saime ka,” ütleb Tiiu Teesalu. Kõigepealt sai selgeks vene keel ja seitsme-kaheksa aasta pärast tuli läbida eesti keele n-ö täienduskursus. Koju tagasi tulles ei osanud ta enam eesti keelt nii nagu vaja. Ei saanud igast sõnast aru, ei osanud kirjutada. Õpetajatel õnneks kannatlikkust jätkus, kevadeks olid tunnistusel juba neljad ja viied.

TT: „Ka Siberis olid kenad ja arusaajad õpetajad, küüditatud Moskvast või Leningradist. Kaunid noored naised. Direktor oli lätlane, väga soliidne mees, Artur Jaanovitš. Minule meeldis õpetajatega suhelda ja õpetajat mängida. Klassiõpetaja andis mulle alati väikseid ülesandeid, kellelegi kutseid viia jmt, selle eest anti süüa või pisteti midagi põlletaskusse. Ka käisin vanainimestel valutavat selga ja kaelasooni sõtkumas oma pikkade jalgadega, olin niisugune mustade juustega, tsõganotška, nagu nimetati külas, kõige noorem.”

Kui Stalin suri

TT: „Olin vanaemaga kodus, koolis veel ei käinud. Kuulen, et õed tulevad ja nutavad eeskojas mis hirmus. Vanaema küsib: tüdrukud, mis lahti on, saite peksa või? – Oeh, isake Stalin on surnud! Ja uluvad ja uluvad. Vanaema ütleb: jätke nüüd järele, teil on ju oma isa olemas. – Kui sa siin niimoodi halvasti ütled, siis kaebame homme koolis ära! Niisugune propaganda siis.”

Kohtumine isaga

Isa oli saanud amnestiaga vabaks aasta varem: „Mina olin teda ainult pildi pealt näinud. Ema oli rääkinud temast ainult head. Isa oli mind näinud viimati seitsmekuusena. Eks tal oli ka närv püsti ja ta oli viina võtnud. Kohtumine kujunes väga emotsionaalseks. Meie oma pampude juures Valga jaamas ja tuleb üks mees, minu jaoks täiesti võõras … Mul kästi talle kaela hüpata ja kallistada, kuid miski hakkas vastu. Ja ma ei saanudki isaga õiget kontakti. Ta tajus, et kardan teda. Saatus tahtis, et isa surma ööl olin kahe ja poole aastase vennakesega üksi kodus. Õed olid juba kes tehnikumis, kes ülikoolis, ema haiglas.”

Need on karmid mälestused, karmid läbielamised, aga nad on palju õpetanud, tõdeb Tiiu Teesalu: „Hiljem mõtlesin kogu aeg, mis oli tehtud isaga, et ta oli muutunud kuidagi kurjaks. Ei osanud enam meiega käituda. Kõik rääkisid, kui heasüdamlik ja abivalmis oli ta varem olnud.”

Ääremärkuse korras. Viimane kohtumine isaga sai teoks 36 aastat hiljem, kui Tiiu Teesalu luges KGB toimikut isa kohta. Luges ja nuttis. Ta oli siis 49-aastane ja mõistis, mis oli juhtunud. Tuli vastupandamatu tahtmine kirjutada raamat oma perekonna saatusest. Ühtekokku ilmus aga kolm mälestuste kogumikku („Sa ära möödu mineviku valust. 2–4.” (1. on registriraamat). Koostaja Tiiu Teesalu. Valga, 2002–2008).

Ülikooli, ülikooli …

TT: „Lõpetasin Tõrva keskkooli ja tahtsin minna Tartu ülikooli ajalugu õppima. See oli aasta 1965. Aga olin nii lihtsameelne ja aus, et kirjutasin eluloosse, et olen lõpetanud kuskil Ust-Lukovkas kolm klassi. Proua Eringson dekanaadist ütleb, et kulla laps, ajalugu te küll õppida ei saa, aga vene filoloogias on vabu kohti. Ma ütlesin: jah, miks mitte. Ja tõesti, ma ei kahetse. Sain tonnide viisi lugeda vene kirjandust originaalis, ja kui palju oli lääne klassikat vene keelde tõlgitud. Olin alati kirjandust armastanud, ja tolleaegseid filme, muusikat.

Öeldakse ju, et peab oma vaenlase keelt ka tundma. Ei ole mina vene keele ega vene inimeste vastu olnud, küll aga selle võimu ja ülekohtu vastu, mis tabas meid, tolleaegseid lapsi ja noori, meie esivanemaid. Olen õpetanud 35 aasta jooksul ilusat vene keelt eesti õpilastele ja kirjanduse kaudu vene kultuuri tutvustanud. Tahaksin, et ka minu rahvasse ja keelesse suhtutaks samamoodi, aga …”

Palju teinud, palju jõudnud

Tiiu Teesalu on palju teinud, palju jõudnud. Tema pikaaegne õpetajakarjäär algas Viljandimaal Karksi-Nuias (ca 11 aastat). Abikaasa Ruuben Teesalu lõpetas kiitusega ja sai valida endale töökoha. Siis toodi mees üle Tabasallu Ranna linnukasvatussovhoosi tootmisdirektoriks.

Viis aastat oli Tiiu Teesalu Õismäel 55. koolis huvijuht (praegune ametinimetus; tal on olnud kokku üle tuhande õpilase), seejärel vanemõpetaja pedagoogilises instituudis vene keele kateedris. 1986 ehitati Tabasalu kool, seal oli tal kaks klassi paralleelselt käes ja ühtlasi õppis ta kolm aastat Jyväskylä ülikoolis eripedagoogikat ja psühholoogiat. Kuni ühel hetkel tundis, et on suurtest koolidest väsinud.

Tiiu Teesalu: „Juhtus nii, et Õru vallas, minu esivanemate kodukohas, renoveeriti lasteaed-algkool. Kui läksin sinna koolijuhatajaks, liitusin Mementoga ja esitasin idee, et kuna tahan kirjutada oma isast, võime materjali kogudes ka mitu mälestusteraamatut avaldada. Kodumets andis jõudu ja jõudsin väga palju ära teha. Üks näide: võtsime ette Comeniuse projekti (osales Soome, Inglise, Saksa, Rootsi kool). Meie kooli oli väike, 46 õpilast, aga mul olid head liitlased. Tavaliselt võetakse kool kas Tallinnast või ümbrusest, aga Soome poolt huvitas just see, mis tähendab üks väike kool Lõuna-Eestis. Kõik nad külastasid meie väikest koolimaja. Sain viia Lõuna-Eesti õpetajaid välismaale.

2001. aastal alustas president Meri aktsiooni „Eesti mäletab”. Õpetajaid/õpilasi innustati koguma materjali kõige kohta, mis toimunud. Saatsin presidendile kirja, et mul on väga hea meel, et olete algatanud sellise asja, aga minu koolilapsed on nii väikesed, nemad ei mõista veel mälestusi üles kirjutada, kuid materjal on olemas – olen seda ise kogunud. Lõppu lisasin, et oleme väike kool Tartu-Valga maantee ääres – kui satute Valgamaale, astuge läbi.

Lähenes 29. mai, Murtud rukkilille märkide kätteandmise päev. Kaks päeva varem helistab Valgamaa haridusjuht, et president on otsustanud Õru koolist läbi tulla. Hommikul korjasime lastega kullerkuppe, tegime ilusad kimbud. Terve Õru jälgis hekkide tagant, kuidas presidendikorteež saabub. Üritus läks korda, Meri rääkis oma loo ja mina oma. Ja õhtul, kui ta andis Valgas rukkilillemärke kätte, surus mul kätt ja sõnas: proua, rääkige alati nii lihtsalt, nagu te täna rääkisite, kõigile arusaadavalt. Ütlesin, et ma nii räägingi.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!