OPL SUVI

Täna 75 aastat tagasi: värviline metall võitlusse bolševismi vastu

10. märts 2017 Olev Liivik ajaloodoktor - 1 Kommentaar

Värvilise metalli korjandus polnud kaugeltki ainuke sõjaaegne kampaania. Lisaks Saksa sõjaväele talveriiete korjandusele koguti ka tekstiilijäätmeid, toor- ja karusnahku, konte, harjaseid, sulgi jmt. Üldrahvalikud aktsioonid olid totalitaarrežiimidele tüüpilised. Ülemisel pildil Tartu kooliõpilased tekstiilijäätmete kogumise hoogtööpäeval. Tekstiilijäätmetest tehti riiet, õlgedest jalatseid. Aasta peaks olema 1942.
Fotod: Eesti Filmiarhiiv

 

Värvilise metalli korjandus algas Eestis 10. märtsil 1942 ja kestis sama aasta 1. oktoobrini. Aktsiooni üldjuhiks kinnitati Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe, operatiiv- ja organisatsioonilised küsimused pandi omavalitsuse haridusdirektooriumi rahvakasvatuse osakonna ning majandus- ja transpordidirektooriumi õlule.

Vabatahtlikult sunniviisil

Metallikogumine oli Teise maailmasõja ajal geograafilise ulatuse poolest üks mastaapsemaid ettevõtmisi, mida korraldati Saksa sõjamajanduse tarbeks. Hitleri korraldusel tuli korjandus Reich’i kõrval läbi viia ka okupeeritud territooriumidel, kus värviliste metallide loovutamine pidi olema sunniviisiline. Ostlandi riigikomissariaadis (Eesti, Läti, Leedu, Valgevene) kavatseti algul rõhuda metallide äraandmise kohustusele. Varsti sellest lähenemisest loobuti, kuna kardeti, et sunniviisilisus võiks mõjutada aktsiooni kahjulikult, ning seda hakati kujutama hoopis annetamisena. Saksa okupatsioonivõimu esindajad eesotsas kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmanniga otsustasid hoida ennast üleüldse tagaplaanil, delegeerides kampaania läbiviimise Eesti omavalitsusele, kes Saksa võimude hinnangul oli saanud juba eeskujulikult hakkama sõjaväele talveriiete kogumisega. Kuid juhtnööre andsid Saksa võimuesindajad ning jooksvad küsimused tuli ühel ja teisel kujul kindralkomissari või tema bürooga kooskõlastada. Nõnda et võib koguni küsida, kui vabatahtlik metallide annetamine oli.

Mida tuli annetada?

Kogumisele ja äraandmisele kuulusid vask, tina, nikkel, plii ja selle sulamid, samuti messing, pronks ning veel mõned vähem levinud metallisegud ja metallid. Lisaks soovitati annetada rauda, tsinki ja alumiiniumit, et saaks väärtuslikumast metallist esemete asemele sulatada uusi. Ajakirjanduses korrutati, et kogumisele kuuluvad mittehädatarvilikud ja „vabad” esemed, milleta on võimalik läbi ajada. Niisugusteks loeti uksesildid ja -lingid, akna käepidemed ja -haagid, trellid ja väravad, linnupuurid, aga ka tuhatoosid, lauagarnituurid, seinailustused, kannud, söögi-, joogi- ja muud lauanõud ning samovarid, mis polnud igapäevases kasutuses. Ühtlasi kavatseti kokku korjata käibelt kõrvaldatud mündid ja tulevikus maha kiskuda koguni vaskplekist katused.

Manitseti, et eseme juures ei tohi arvesse võtta selle ilu, mugavust, esinduslikkust ega luksust. Kampaania reeglite kohaselt võis korjandusest säästa ainult neid esemeid, milleta ei saanud majapidamises hakkama, mille kogutava metalli sisaldus oli liiga väike või mis omasid ajaloolist või kunstilist väärtust. Ei säästetud isegi kirikukellasid, kirikumetalli ning mälestus- ja ausambaid. Kunstiesemed ja ausambad, mille väärtuses jõudis omavahel kokkuleppele ekspertidest koosnenud toimkond, ei kuulunud äraandmisele. Paraku ei olnud toimkonna otsus ülimuslik, sest selle ettepanekud vaatas läbi aktsiooni juht. Eseme väärtuse üle otsustamisel peeti üheks kriteeriumiks, kas see on asendatav või mitte. Mõnikord peeti piisavaks kipskoopiat ning fotot, et kaugemas tulevikus uus valmistada.

Kohtadel vastutasid aktsiooni korralduse eest maavanemad ja linnapead, kelle ülesanne oli kaasata linna-, maa- ja vallavalitsused, Eesti Rahva Ühisabi, kutsekogud, haridusdirektooriumi rahvakasvatuse osakonna kohalikud bürood, omakaitse, politsei, tuletõrje ja koolid – terve hulk tolleaegseid Eesti organisatsioone. Ühtlasi tuli organiseerida kogumispunkte ning laopindu, kuhu metall kokku veeti. Sõltumata annetajast ja kogumispunktist tuli esemed kohapeal otsekohe sorteerida ja kaaluda ning selle toojale anda eseme vastu kviitung, millel oli annetaja nimi, annetatud eseme nimetus, metalli liik ja kaal.

Propaganda ja tulemused

Kogumiskampaania tunnuslause oli „Eestimaa metallide korjandus võitluseks bolševismi vastu”. Tõenäoliselt sündis see võrdlemisi vaimuvaene moto doktor Hjalmar Mäe ja tema lähimate kaasvõitlejate peas. Igal juhul ei saanud sellest kuigi populaarset lööklauset. Võib oletada, et loosungitest enam innustas eestlasi teadmine, et metallist valmistatavad relvad ja laskemoon läks käiku vihatud bolševike vastu, kes olid 1940. aastal päästnud Eestis valla terrori ja küüditanud Siberisse tuhandeid kaasmaalasi.

Propagandistidel tuli siiski pingutada, et bolševikevastastest meeleoludest välja pigistada maksimum elik võimalikult suur kogus metalli. Propagandat levitati kõikjal: ajakirjanduses, raadios, kinos ja teatris, samuti suuliselt. Isegi kirikutes, millelt nõuti kirikumetalli ja -kellade annetamist, tuli jumalateenistustel veenda inimesi aktsiooni vajalikkuses. Samuti tuli trükkida temaatilisi lend- ja müürilehti, kaupluste vaateakendele välja panna väärtuslikumaid annetusi koos annetaja nime ja eseme kaaluga. Iga inimene, kes andis ära kolm kilogrammi või rohkem metalle, sai diplomi.

Eelkorjandus viidi läbi 10.–23. märtsini ja korraldati vaid suuremates linnades. Avatud olid vaid mõned kogumispunktid, mistõttu oli kogutud metalli kogus tagasihoidlik. Haripunkt saabus 23. märtsist 13. aprillini. Arvukate kogumispunktide kõrval, mis paiknesid üle kogu Eesti, korjati sel ajal metalli kodudest. Põhiliselt õpilastest koosnenud grupid käisid metalli nõutamas nii linna- kui ka maaelanikelt. Ainuüksi Tallinnas olevat ühel hoogtööpäevadest, 29. märtsil, kui liikvel oli umbes 2000 kogujat, saadud üle 60 000 tonni metalli ligemale 30 000 annetajalt. Kuni selle ajani hinnati Tallinnast kogutud metalli hulgaks 30 000 tonni. Järelikult õnnestus kõigest ühe päevaga koguda kaks korda enam metalli kui varasema kahekümne üheksaga kokku. Üle Eesti oli selleks ajaks kogutud värvilisi metalle umbes 300 000 tonni, aprilli lõpuks kasvas kogus juba üle 650 000 tonni.

Okupatsiooniaegne ajakirjandus ei salanud, et aktsiooni tulemused ületasid igasuguseid ootusi. Ometi hoiduti täpset kogust nimetamast. Teada ei ole sedagi, kui suured olid prognoosid. Kõnekas on siiski fakt, et juba „vabatahtliku” korjanduskampaania väljakuulutamisel 1942. aasta märtsis kõlasid ennustused, et korjanduse tulemused ületavad lootusi (sic!). Kokkuvõttes oli Eesti lõunanaabritest tunduvalt edukam, sest siit olevat ühe inimese kohta kogutud metalli kaks korda rohkem Lätist ja neli korda rohkem Leedust.

Mida kõike ei tahetud ära anda

Eesti ajalehed kirjutasid 1942. aasta märtsis ja aprillis üksteise võidu bolševike ja veneliku kultuuripärandi kõrvaldamisest metallikorjanduse käigus. Tallinna aeroklubi olevat annetanud Saksa sõjatööstusele Stalini pronksbüsti, mis toimetati kogumispunkti autokastis sildiga „Läbi lasta – teel jäätmete kogumispunkti”. Tartust aga viidi ümbersulatamisele Lenini ja Peeter I kujud. Heameelt avaldati kogutud samovaride üle, mida seletati vene kommetest lahti ütlemisega. Kirikukellade annetamisest kirjutati vaoshoitumalt ja mõne aja pärast enam üldse mitte, kuna aprillis kirikukellade kogumine peatati.

Väidetakse, et apostliku õigeusu kirik oli kellade äraandmises märgatavalt agaram luteri kirikust. Metropoliit Aleksander olla Eesti Omavalitsuse juhile Hjalmar Mäele kinnitanud, et tema kirik „ei tee raskusi” kirikukellade suhtes, kui seda nõuavad kodumaa huvid. Nähtavasti püüdsid mõned õigeusu kogudused kirikukellade äraandmisega üksteist lausa üle trumbata. Kui Valga õigeusu kirik loovutas märtsi lõpus kaks kella, mis kaalusid vastavalt 108 ja 41 kg, siis Valgamaa Laatre kogudus annetas 216 ja 16 kg kaaluvad kellad. Metropoliit Aleksander oli valmis ohvriks tooma isegi Tallinna Nevski katedraali suure kella, mis olnud valmimise ajal suuruse poolest teine Venemaal. Õnneks jäi väärtuslik kell oma kohale.

Eesti Rahva Ühisabi kogumispunkti Tallinnas Niguliste tänaval olevat toodud Konstantin Pätsi büst, mis tuli eeskirjade kohaselt vastu võtta, aga päästeti ülessulatamisest ja kuulutati „varastatuks”. Vaikselt toimetati kõrvale ka Johan Laidoneri büst, mille oli lasknud oma kärumehega kogumispunkti sõidutada okupatsioonivõimu sakslasest Tallinna komissar Walter Menzel.

 


Russalka mälestussammas Kadriorus.

Mälestussambad löögi all

Kindralkomissar Litzmann käskis 1942. aastal maha võtta Russalka monumendi, pidades seda vene mälestussambaks. Monumendi mahavõtmist kavatseti põhjendada liiklusohtliku olukorraga – nimelt olla samba juures asunud käänak põhjustanud nii mõnegi liiklusõnnetuse. Kui aga uudis jõudis Eesti Sõna veergudele, põhjustas see tallinlaste seas tõsise pahameelepuhangu. Tahtmata rahvast ärritada, tõmbus kindralkomissar tagasi. Ilmselt Russalka ja mitme teise monumendi ümber toimunu pärast leppisid kindralkomissari esindajad 1942. aasta juuni alguses muinsuskaitsjatega kokku säilitatavate ja eemaldatavate monumentide osas. Kohale pidid jääma kõik Vabadussõja monumendid, kalmistute hauasambad ning kümmekond muud värvilisest metallist valmistatud mälestussammast, sealhulgas Gustav II Adolfi ja Barclay de Tolly mälestussambad Tartus ning 1941. aastal hävinud, kuid 1942. aasta alguses taastada üritatud 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus hukkunud kadettide monument Tallinnas Tondil. Koopiate valmimise korral kavatseti aga ära korjata näiteks Amandus Adamsoni loodud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi monument Võrus ning Narva lahingu ja Karl XII mälestusmärk Narvas, mis Teises maailmasõjas hävis. Lahtiseks jäi aga Harjumäel asuva Linda kuju saatus, mis elas õnneks üle nii Saksa kui sellele järgnenud Nõukogude aja.

Värviliste metallide korjanduse tulemused Eestist võisid sakslasi rõõmustada, kuigi vaevalt see saksa sõjatööstust oluliselt aitas. Ent eestlaste ülemäärasel agarusel oli kahtlemata ka varjupool. Vähimagi kahtluseta leidus 1942. aastal ülessulatamiseks saadetud metalli hulgas kunstiväärtusi ning esemeid, mille väärtus oleks kasvanud ajaga ja mida saanuks majapidamistes kasutada tänapäevalgi. Siiski võinuks korjandusega tekitatud kahju olla veel suurem, kui muuseumidel poleks lubatud kogumispunktidest valida oma kogudesse esemeid, kuna „korjanduse tulemused ületasid lootusi”.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Täna 75 aastat tagasi: värviline metall võitlusse bolševismi vastu”

  1. Luule ütleb:

    Huvitav tõepoolest, et vanarauda viisid meie vanaemad-isad Pätsi ja Laidoneri büsti. See ei kõnele sugugi rahva venemeelsusest, eriti just läbielatud 39-40. aastate kannatuste tõttu. Au jäi alles Linda kujule ja Vabadussõja ausambad jäid sellest puutumata.
    Ikka on meie eesti rahvas tubli igasuguste kohustuste ja kampaaniate tegemisel, Lätit ja Leedut edastati kordades. Jah, mida see meie kohta räägib? Allaheitlikkusest ja/või suurest armastusest Saksamaa ja Eesti Omavalitsusjuhi Mäe ning Kindralkomissar Litzmanni vastu?
    Peale sõda olid tolleaegsete võimumeeste nimed siiski rahval meeles ja sugugi mitte austusest.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!