Teadmine ja tasakaal

10. märts 2017 Tiiu Kuurme kasvatusteadlane - 8 kommentaari

Tiiu Kuurme. Foto: Raivo Juurak

Teaduste funktsioonide taandamine näitajate tootmiseks on järsult muutnud väärtusi. Peaaegu on kadunud tähenduse omistamine uuritava (ja õpetatava) sisule.

Olen õpinguajast saanud kaasa aukartuse teaduse ees. Olid modernismiajad ning teaduselt loodeti kõigi probleemide lahendusi. Teadus oli kui tõotus ja tema käes oli võti uude, paremasse maailma. Teadlase nimetus tähistas vaimusuurust, kel oli privileeg tunda Tõde. Teadlaselt eneselt tavatseti eeldada ühtaegu ka parimaid inimomadusi kogu mõistmisvõime avaruses ja inimlikkuse sügavuses. Teadlane oli eliit, keda usaldati.

Nüüd on teisiti. Teadus on oma ülevatelt positsioonidelt taandatud, tema kõigesuutlikkuses pettutud, tõe leiab võrgustikest ja kõik tõed olevatki suhtelised. Poliitik võib otsustada mida iganes, tegemata teadlasest väljagi. Jumal justkui annab mõistuse võimule, mitte teadjale. Et aga kõrgtehnoloogiline ühiskond nõuab haldamist, siis päriselt teadusest lahti öelda ei saa. Juba pikemat aega ongi eelispositsioonidel IT, loodus- ja tehnikateadused ja nende atraktiivsed esitused. Meediapildis tutvustatakse teadussaavutusi, mis viivad inimese galaktikate sügavustesse, geenide muundamiseni, tehisintellekti tekitamise ja robotite imevõimeteni, kuni õhku tõuseb küsimus, kas ongi enam inimest vaja. Sest ükski teadus pole suutnud seni inimest ennast vabastada kalduvusest eksida. Inimese loodud seadmed seda väidetavalt juba suudavad.

Tähelepanust kõrvale jäänud

Need teadused, õigemini mõttesuunad, kus kõneks on inimese erilisus, tema mitte millelegi taandatav substants, vaimsus, imeline võime luua seniolematut ehk loovus ning ka suutlikkus tekitada kultuur oma keskkonna ümberloomise võime läbi, on ühiskondlikust tähelepanust (ja toiduahelatest) kõrvale jäänud. Humanitaaridel on mõned raadio pooltunnid ja subsideeritud nišiajakirjad, sotsiaalteadlasi kutsutakse kommenteerima poliitikute tegemisi ja toimuvate protsesside statistikat, psühholoogid teevad teraapiaid ja kirjutavad ajakirjale Psühholoogia Sinule, kasvatusteadlased tajuvad oma seniste teemade väiksust hiigelmastaapides digipöörde ees ning omaenese näoga avalikkuse poole pööratud väljaannet neil enam polegi. Sellisel viisil ulatuvad tavakodanikule kätte inimest ja kultuuri uurivad teadused. Mõistagi kirjutab sealne teadlaskond ka rahvusvahelistele väljaannetele artikleid, ent need siinset kultuuriruumi peaaegu ei mõjuta, teenides pigem kirjutaja isiklikku kontot. Kas nii on hästi?

Avalikkuseni ei jõua teated humanitaarainete õppejõudude suurkoondamistest, nende oluliselt madalamatest palkadest, õppekavade kokkutõmbamisest ja ainete vähendamisest just inimese ja kultuuri fundamentaalseid küsimusi sõnastavate valdkondade arvelt, seda igapäevapragmaatika kasuks. Ning ka teadusrahastuse tugevast kreenis olemisest nn kõvade teaduste kasuks. Olgu öeldud, et sedalaadi protsessid on rahvusvahelised.

Iga teadusvaldkond on kujunenud kultuuri rüpes vajadusest uurida ja mõtestada teatud inimelu ala. Igal teadusalal on olnud ühiskonna ees oma ja teistest erinev ülesanne ning ka väljundid. Kui füüsikute, mükoloogide, keemikute, astronoomide jt uuringute tulemused on olulised eelkõige pühendatute erialases ringis ning mõnda neist annab konverteerida kohe ka tootmisse, siis on nende väljundi nähtavaks saamise kõrge väärtustamine eelkõige rahvusvahelises ruumis igati õigustatud. Kultuuri, inimest, ühiskonda ja kasvatust uurivate teaduste ülesanne on olnud midagi muud. Nende tulem teenib laialdasemaid auditooriume omaenese ühiskonnas. Siin avastatu aitab mõtestada omaenese kultuuri ja olemist selles, sotsiaalset ja kasvatustegelikkust, laiendab vaadet inimolule laiemalt, pakkudes sisu ja orientatsiooni hariduseks nimetatud valdkonnale. Nende hooles on olnud mõneti ka ühiskonnas toimivad mentaliteedid, moraal ja väärtused. Nii on teatud uurimisalad olulised just omade vaimuelu jaoks, olles ühiskondade ja inimeste enesepeegelduse viise. Taoliste teaduste toime on muuseas ka ettevaatav ja hoiatav.

Võrdsed kriteeriumid?

Uusliberalistliku mõtteviisi tung muuta kõik mõõdetavaks, arvestuslikuks ja indekseeritavaks kehtestas n-ö võrdsed unifitseeritud kriteeriumid kõigile teadusvaldkondadele. Teadusalade tegelik ebavõrdne positsioon nende ees sai nähtavaks kohe. Teaduse peamiseks missiooniks kujunes konkureerimine avaldamise nimel maailma tippajakirjades. Kodumaistes väljaannetes avaldatu ja kohalikud kogumikud (loe: oma rahva teenimine), isegi raamatud ei loe ehk on eimiski. Nn pehmete teaduste looming on aga pigem individuaalne kui meeskondlik, huvisfäär ja tähenduslikkus pigem lokaalne kui globaalne, esitusviis pigem eepiline kui tabelipärane, rahvusvahelisi avaldamiskohti vähem ja tõenäosus, et siinse maksumaksja raha eest tehtud kohalike eluavalduste ­uuringute tulemused neis väljaannetes kodumaise auditooriumi ette ei jõuagi, on suur. Projektide saamine nn pehmetes teadustes muutus harukordseks sündmuseks. Sellega on kahanenud nende eksistentsiaalselt oluliste teadusvaldkondade hariv ja väärtusi mõjustav toime omaenda maa ja rahva olemisele. Hoopis alla jäädakse ülalt tulnud soovituses taotleda teadusrahastust tööstusest ja erasektorist, sest nende teaduste tulem pole rakendatav käegakatsutaval viisil.

Teaduste funktsioonide taandamine näitajate tootmiseks on järsult muutnud väärtusi. Peaaegu on kadunud tähenduse omistamine uuritava (ja õpetatava) sisule. Sisulised diskussioonid on lämbunud laialdase ning paisunud administreerimise ees nii kõrgkoolides kui ka teadusmaailmas. Kõik on otsekui sunniviisil lülitatud üleilmsesse võistlusse näidikute paremuse pärast ja kaotanud jooksurajal ära asja enese algupärase mõtte. Tõe otsingutelt on teadlase kirg kandunud punktikogumisele, sest tema positsioon on kukkunud Maslow’ püramiidi tipust kahele alumisele tasandile: püüa ellu jääda ja kuhugi kuuluda! Laiaulatuslikku kvantifitseerimist maskeeritakse kvaliteedi nimega, sealjuures kvalitatiivsetest erisustest enestest välja tegemata. Vorm on söönud sisu, sekundaarne lömastanud primaar­se ja inimesed pandud kisklema palukeste pärast.

Cultura animi

Meie iidolmõiste haridus pärineb meie keeles maa harimise kultuurist. Ent viiteid taolisele tähenduslikule seosele on ka mujal keeltes. Cultura animi on tähendanud hinge viljelemist, sivistys algselt linade pleegitamist ja töötlust. Haritud viljakandev maa tähendab hoolitsust, vett, väetist ja valgust, et kasvaks elujõuline taim. Kui veeks ja väeks on hariduses kujunenud enam-vähem kõigi teaduste tulemused, siis valguseks saavad kasvavale inimolendile olla ikka vaid väärtused, lood loomu- ja loodupärasest, suhetesse asetused, meeleerksus, peenetundelisus, viited üle inimese ulatuvale. See on see miski, mis pole mõõdetav ja kvantifitseeritav, ent takistab maailma parima digiõpetuse saanud noorel kujuneda maailma parimaks häkkeriks ja surmaportaalide loojaks. Nende fenomenide, nagu kunstid, kirjandus, traditsioonid, eetiline ja esteetiline meel, hoidmine (ka labasustest ja destruktiivsusest) ja inimese enesemõistmine, väärikus ning institutsioonide suhtekultuur on pehmete teaduste ala. Mistahes peen tehisintellekt ega robot ei suuda ära hoida eksimisi inimlikkuse vallas, nad ei suuda paraku ka hoida ära sõdu ja vägivalda, see jääbki arvatavalt inimese kätesse.

Vahest vajab teaduste esindatus ühes kultuuriruumis teadlikku tasakaalu hoidmist, et mitte kultuuri vigastada või koguni halvata. Praegu on see tasakaal rikutud. On kuulda, et soov õppida humanitaariat, filosoofiat ja mõningaid muid pehmeid alasid kahaneb, sest ühiskonnas pole vastavaid töökohti ja ees on aimatav nägurileib. Ent on olemas ka muud moodi nälga. Ühe koolitaja kogemusse kuulub kohtumine rikkuriga, kellele oli saanud mõistatuseks, miks ta pole õnnelik. Tegin ju kõik, ostsin veel suurema auto, lasksin ehitada suurema maja, vahetasin 40-aastase naise välja kahe kahekümnese vastu, aga ikka pole rahul ja sees on imelik tühjus. Sedalaadi nõutuid olevat palju. Ühe kultuuriteoreetiku Peter Winchi sõnul on ebaõnnestunud need ühiskonnad, kes ei suuda pakkuda seda, mis täidaks inimelu tähenduslikuga. Lugedes peamiseks üle inimese ulatuvaks kategooriaks majanduse (võib ka lugeda: kuldvasika) muu arvel, taastoodame just sellist ühiskonda, kus jõukusest hoolimata valitseb ebamäärane äng, mis tihti väljendub vägivaldsusena. Uusliberalismi, vahest ka kapitalismi enese ilmasammas on majandus ja kõige allutamine majanduse loogikale. Siit edasi on soovitud teha arvestuslikuks ja kontrollitavaks ka see, mis seda ei võimalda. Majanduse sõnavara on hakanud enese järgi painutama muidki inimelu sfääre (nt loomemajandus, kooli toode, haridusteenus, metsa majandatakse kirvega jm). Kui algses retoorikas peaks majandus justkui teenima inimest, siis uusliberalismi kriitikute sõnul on nii teadus, haridus kui ka inimene pandud teenima majandust. Ehk inimene on tehtud vahendiks. Ja selle viimase eest on hoiatanud väga arvukad mõtlejad läbi sajandite (kellest tänased üliõpilased ei pruugigi enam kuulda).

Iga vallandatud humanitaar- või sotsiaalteadlane on lisaks inimlikule traagikale ka ühiskonna jaoks kaduv teadmine, minema pillutud vaimne ressurss ja kadunud dimensioon meie kultuurist. Sest nad on igaüks toonud meie mõtteruumi midagi erilist, näiteks teadmist ja mõistmist teiste kultuuride ja euroopluse osas, mis on täna lausa jätkusuutlikkuse küsimus. Teadlaseks kujunetakse aeglaselt läbi aastakümnete, sest lugemine, uurimine ja mõtestamine on järjepidevad ning ajamahukad. Projektipõhisus on teinud nende teaduste esindajad alandlikuks, ebakindlaks ja ettevaatlikuks. Ka pragmaatiliste oskuste õpe ülikoolis vajab laiemat konteksti, mis aitaks neid oskusi ette- ning tahavaatavalt mõtestada ja nende toimeid mõista. Saab juba omaette õnnetuseks, kui üliõpilasi õpetama asuvad omakorda taolised kitsamate oskuste õpetajad, kel enesel see mõttetaust puudu jäänud.


8 kommentaari teemale “Teadmine ja tasakaal”

  1. inseneR ütleb:

    Meil oleks vaja selgemaks teha see, mida saab saavutada teadusega ja mida mitte. Oleks vaja selgemaks teha see, mis on teaduse eelised ja puudused. Siis me rakendaks teaduslikkust seal, kus teaduslikul lähenemisel on eelised ega rakendaks seal, kus teaduslikul lähenemisel ilmnevad teaduse puudused. Siis me ei üritaks suruda ülikooli alla neid alasid, mille puhul piisab korralikust riiklikust ametist, näiteks geoloogia-ametist ja eesti keele-ametist. On kindlasti ka geoloogia ja keele puhul seda, millega peaks tegelema teaduslikult, kuid on ka küllalt suur osa seda, mis peaks olema järjepidevam, kui meie projektipõhiseks kujunenud teadus. Seega oleks mõistlik, et on olemas keeleteadus ülikoolis ja emakeele korraldus keeleametis. Siis pole me ühel päeval üllatuse ees, et projektipõhisuse tõttu on lõpetatud koos mõne tehnikateaduse grupi rahastusega ka eesti keeleteaduse grupi rahastus ja sellega koos eesti keelega tegelemine.

  2. inseneR ütleb:

    Üheks suurimaks teaduse eeliseks on teaduse sõltumatus majanduslikust otstarbekusest ja samas on see ka suurimaks puuduseks. Kui majandusest sõltumatud on 100% akadeemilise teaduse teemadest, siis tuleb leppida akadeemikust keemiku ettepanekuga, et kuna Eesti teadus ei anna juba praegu praktiliselt midagi Eesti jõukuse kasvu meie tehaste konkurentsvõime suurendamise kaudu, siis loobume teadlastena majandusliku parasiitluse valehäbist ja piirdumegi võimalikult kõrgetasemeliste teadusartiklite produtseerimise taotlusega suvalisel teemal. Tegeleme edasi meil välja kujunenud stiilis: “teadlase teadusalase hobitegevuse riiklik rahastamine”. Selle stiili puudused on aga nüüd juba selgelt tajutavad riikliku teadusraha vähenemise näol, kuna eesti riigi eelarvet täitvate tehaste konkurentsivõime ja tulu kasvu ei toeta meie akadeemiline teadus, mis ei tee tööstuse poolt teemastatud uurimistööd.

  3. Laine ütleb:

    Reaalteadused ja tehnoloogia vs humanitaari? Ei saa neid vastandada, teadus praktikas annab eduka tootmise, baasi igakülgseks arenguks. Kasvatusteadus on aluspanijaks ühiskonna liikmete väärtuste ja kultuuri kujundamisel. Cultura animi.
    Ühiskonna väärtuste ja moraali kujundamisel on märgata paigalseisu. Näiteks kasvõi päevased pseudoprobleemid koolivormi osas, kas seelik või püksid, suur segadus soovalikul, kas ollakse mees või naine või sootuks sootu. Ka Maie Tuuliku artiklis toodud inimese väärtused on saanud kõrvaliseks, aetakse taga enneolematuid õigusi, unustades tähtsamaid iseloomuomadusi nagu õiglus, enesekontroll, sotsiaalne intelligentsus jt. Sisu on kasvatuses kahanenud vaimsuse alal, vormil aina kasvav tähtsus, mis võib viia Teie kirjeldatud tühjustundeni. Kuidas aga ulatuks teie artiklite sisu aruteludesse laiemalt,kuna “Haridust” meil enam ei ilmu. Lõpetuseks: Aristoteleselt: -igaüks on just see, kelleks ta enese on teinud.

  4. inseneR ütleb:

    Teadusuurimuste teemade isolatsioon majandusest algas üleliiduliste teadusinstituutide üle minekuga ülikoolide alla Eesti taasiseseisvumisel. Nüüd me peaks olema teadlastena rõõmsad, et enam ei pea tegema akadeemilist teadust teemadel, mis on tulnud suurte üleliiduliste tootmiskoondiste vajadusest või kaitse- ja kosmosetööstuse omadest koos uurimisrahaga. Oleme saanud teha 25 vabaduse aastat vabal teemal teadust. Tulemuseks hakkab selguma see, et raha teadusele, mis tekib riigieelarvesse meie tehaste toodete ekspordist, ei jätku enam, sest „teadlase teadusalase hobitegevuse riikliku rahastamise” stiil ei toeta meie tehaste konkurentsivõimet akadeemilise uurimitööga akadeemilistel teemadel, mis poleks kõik vabalt valitavad, vaid baseeruks tehaste tootearenduse vajadustel.
    Euroopa Liit on rakendanud jätkusuutlikuma teadus-arenduse rahastamise stiili. Seal ei teki 100% teaduse teemadest elevandiluust torni akadeemilises vabaduses, vaid umbes 15%. See on nn fundamentaalteadus, mis ei teeni kohese majandusvõidu eesmärki ehk pole kohe „potti pandav”. Ülejäänud 85% akadeemilise uurimistöö teemadest aga formuleeritakse majandusliku võidu saamise eesmärgil, näiteks tehaste tootearenduse baasil, et toetada akadeemiliselt jõukuse loomist tehaste konkurentsvõime tõstmise läbi eksporditurul.
    Seega ei tähendaks akadeemiline toetus meie tehaste konkurentsivõime suurendamiseks, mitte rakendusliku teaduse osakaalu kasvu ja tehaste asemel tootearenduse tegemist, vaid akadeemilise teaduse teemastamist tehase tootearenduse vajaduste baasil.

  5. Luule ütleb:

    Kehv on asja sisust teada saada. Hobitegevus ja tegelikkus ei klapi, teadagi, kui tootlikkus seda ei taga. Mida ja kuidas aga arvab ehk saaks kujundada akadeemilisem haritlaskond? Või jääbki nii, et selles supis supleme koos?

  6. Peep Leppik ütleb:

    TEADUS on mõistagi tohutult lai ja mitmetahuline mõiste…

    Traagiline on see, et Eesti koolis on ÕPETAMISPROTSESSI mõtestamisest teadus täielikult kõrvaldatud. Küsides loengul õpetajatelt, kes oskab seletada ära, kuidas toimub psühholoogiaTEADUSE vaatevinklist teadmiste-oskuste OMANDAMINE, saan vastuseks arusaamatud pilgud. Kuidas on võimalik niimoodi kedagi õpetada? Samas on see (eriti kognitiivses psühholoogias) hästi läbiuuritud valdkond. Või põhjalikult läbi uuritud laste koolieelse ARENDAMISE küsimus… Kui mõned aastad tagasi pakkusin ERR-le ca 10-minutilisi esinemisi sel teemal lastevanematele, siis sain vastuseks – aga teie ei ela ju Tallinnas – ? – kogu TEADUS!

    Pikemalt juba brošüüris – Kolleegid, miks on õpetajatöö aluseks ikkagi pedagoogika ja psühholoogiateadus? (2016)

  7. Aime Piirsalu ütleb:

    See on alles “õiekeste aeg…vilju näeme juba muutustes,mis toimub paljude lastega,noortega…Ühiskonna loomulik olek-kõikide sõda kõigi vastu,sest igaüks pomab selleks …õigust!”(T Gobbs-üks Lääne maailma ideoloogia esindaja,kes kirjutas filmi “Leviafan” kohta… annab päris tõpse iseloomustuse ajast,milles asume…
    Jah,kõiklubatavus,ilma elu väärtusi tunnetamata,on meid siia seisundisse toonudki,sest pragmaatikud ehitavad massiliselt …kuldset vasikat ja küsige endalt,kui paljud meist tunnevad guvi oma Hinge vastu,Olemise tegeliku sisu vastu ja kes on meile eeskujuks saanud,kui ,tulles kommunistliku reziimi alt, kus me arvasime uskuvat,et meil enamikul on üks vastane…märkame nüüd ,et globalistide rong on tormanud meist nii võimsalt mööda …või üle…
    Teadlased teavad,et üle 2% meid ümbritsevast nad ei suuda seletada…Vaimsed teavad aga,et nad ei tea mitte midagi,sest …” Kõik on tühi töö ja vaimu närimine…peale Armastuse,mis hoiab meid veel koos…ainsana,sest Inimkond on elus veel tänu ringi käivale Armastusele…Seega,see saladus ongi peidus kõige enam puuduvas omaduses me perede lagunemises,laste arvuti sõltuvuses, ja iga ..teise Eestimaalase Hinge …valus ,et puudust kannatavad enamik meist just Armastuse puudumises……Seega,küsime,kuhu valdkonda kuulub tegelikult Armastus ja kas me üldse kuulume kristlikku kultuuri,kus see õpetus tuhandeid aastaid juba antiigist alates peamiseks edasiarendavaks väeks on olnud…?Usk,toiduhankimise kultuur,pere,tervis oskused ja lapsed…Kõik kristlikus kultuuris oluliseks väärtuseks peetu ,on korraga meil üsna kehval järjel…Kas poleks aeg küsida põhjuse ja tagajärje vahelise seose tegelikkust nii teadlastelt kui …humanitaaridelt,kuid eelkõige …iseendalt..Armastad Sa seda,mida me ümber toimub ? Armastad Sa,mida teed? Armastad Sa?

  8. inseneR ütleb:

    Suur osa Eesti teadlasi, eriti tehnikateadlasi, on valmis oma teadusalase hobitegevuse kõrvale panema, kui on ilmunud võimalus teha erialast teemastatud teadust EL-i rahastatud Raamprogrammi raames. Seega pole probleem teadlaste soovimatuses teha uurimistööd majanduslikust otstarbekusest välja kasvanud akadeemilistel teemadel, vaid teaduse organisaatorite inertsist uurimisteemade otstarbekuse osas kaasa mitterääkida. Küsimus pole vist isegi mitte niivõrd organisaatorite inertsis, kuivõrd selles, et riik polegi teaduse ette pannud ühena eesmärkidest vajadust teenindada akadeemiliselt majandust. Riik on teadlaste ette pannud eesmärgi lihtsalt teha teadust ja teema määrab teadlane ise. Nii koosnebki teadustegevust koordineeriv TAN peamiselt teadusega seotud liikmetest ja isegi nime poolest Teaduspoliitika Komisjon pole teadusest väljast poolt teaduse ette ühiskonnale vajalikke ülesandeid seadev riigiorgan, vaid teadussisene tööorgan. Teadusteemade isolatsioon majandusele aktuaalsetest teemadest on viinud sellele, et teadusfunktsionärid on hakanud rääkima „tõlkide“ vajadusest isoleeeritud teadlaskonna tegevuse seletamisel.

Leave a Reply to inseneR

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!