OPL SUVI

Templirüütlid: kuhu nad siit kadusid?

17. märts 2017 Karl Kello toimetaja - 1 Kommentaar

Nagu taevas, nõnda ka maa peal … Kaks nn Saalomoni sõlme ja põimitud rist ruudus Karja kiriku laes ning Aquileia basiilika põranda­mosaiigis (Itaalia, 4. sajand). Ühe käejoonega tehtud Saalomoni sõlm on surematuse ja igaviku sümbol, idamaades nähakse selles vaimse kulgemise võrdkuju. Risti/ruudu põiming peaks tähistama taevase ja maise kooskõla. On tõsist põhjust kahtlustada, et ilma templirüütelliku teadmuseta poleks Karja kiriku märgiprogramm teoks saanud.

 

Mõeldes sügava lugupidamisega neile eesti inimestele, kes pidasid Eesti kirjastuste liidu ja Apollo raamatupoe rahvahääletusel (Eesti rahva lemmikraamatud 2016; vt PM 17.02) asjakohaseks trükise „Templirüütlid Saaremaal“ esiletõstmist (aimeraamatu kategoorias koguni kolmandaks), peab ka siinkirjutaja vajalikuks pöörduda veel kord templirüütlite temaatika juurde. Eesmärk: otsida vastust küsimusele, et kui templirüütlid juba Saaremaale välja jõudsid, siis kuhu nad siit kadusid? Miks ja millal? Alustagem ‘miksist’: miks templirüütlid Ema maa maha jätsid? Pealegi, kui nad olid eelnevalt oma võimalused ka Poja maal maha mänginud?

Kõva külm, suur nälg, must surm

Templirüütlite lahkumine ühest oma võimalikust vaimsest keskusest Saaremaal pidi toimuma kuussada aastat tagasi, 15. sajandi alguses. Pärast Jüriöö ülestõusu liivajooksmist 1344 oli kohalik eluolustik oluliselt muutunud. Uued jõujooned olid lõplikult paika loksunud. Ordus olid prevaleerima pääsenud ilmalikud huvid, templirüütlite mõju kadunud ja nende kohalolek muutunud suhteliselt mõttetuks.

Ei olnud Ema maa kaitstud ka külma ja katku eest – must surm jõudis Liivimaale 1350, kui see mujal Euroopas oli juba taandumas. Katku tee Euroopasse on võrdlemisi täpselt kindlaks tehtud. Mustal surmal võttis kolm aastat, et Liivimaale jõuda. Praeguse elutempo juures läbiks katk sama tee kolme tunniga. Ükski häda ja õnnetus ei tule omaette ega üksinda. Euroopa kliima külmenes, kätte jõudis nn väike jääaeg. Õhtumaa allakäik sai alguse. See oli lõpp kuldsele keskajale. Keskaegne ehitusbuum ja kuldsed viljaväljad jäid minevikku. Saagid vähenesid, ülejäägid kadusid. Külmad ja lumerohked talved, nn hundinuhtlus ja jahipidamine viisid metsloomade arvukuse miinimumini. Kui vili külvatakse maha ja aastate kaupa saab tagasi ainult kaks tera, ei anna see palju lootust edasiseks. See oligi aeg, mille põhjal tehti valgustusajal järeldusi näljase, külma ja haisva keskaja kohta. Aasta 1399 tali tuli eriti karm ja vali – Lübeckist saanud siis üle jää Stralsundi kaudu Taanimaale minna.

Süüdi on nõiad ja ketserid

Mida kauem halvad ilmad jätkusid, seda kindlamaks muutus veendumus, et süüdi on nõiad. 1405 otsustas seisuste päev Preisimaal Malborkis Liivimaa ordumeistri osalusel, et ennustajad, võlurid ja muud nõiakunsti harrastajad tuleb elusalt ära põletada, rääkimata siis juba ketseritest. (Saare suurtest nõidadest, sh kuu- ja päikesevarjutuste etteennustajatest on selles rubriigis juba juttu olnud, vt ÕpL 30.09.2016.)

Riia kirikukogu astus väga karmilt välja eestlaste seas leviva väärusu ja paganakommete vastu. Väärjumala kummardamine tuli igavese needuse ähvardusel välja juurida. Veel sadakond aastat hiljem nägi Saare-Lääne piiskopi Johannes Kieveli visitatsioonikorraldus ette surmanuhtluse nõidadele. See puudutas ka uskmatuid ja ketserluses kahtlustatavaid, kes pole õiged kristlased ja vaja seega ära põletada. Kui kedagi, siis just templirüütleid oli küllalt põhjust süüdistada ketserluses ja väärjumala kummardamises. Templirüütlid pidasid oma jumalaema kirikuid väidetavalt pühendatuks mitte Kristuse emale neitsi Maarjale, vaid Maarja Magdaleenale ja Kristuse pojale, rääkimata siis juba Maarjamaa nimetuse tõlgendusvõimalusest. Mis see muud saab olla kui ülim ketserlus?

Karja kihelkond ja Karja kirik, mille vastu templirüütlid tõenäoliselt põhihuvi tundsid ja kus Kristuse sõdalasvennad olid ennast ka juba ammu sisse seadnud (nende omanduses oli sealkandis kaks küla ja ilmselt ka kalajärv), kuulus aga just Saaremaa piiskopile. Teade ordurüütlite koosolust piiskopimeestega Karjas pärineb aastast 1254. Saaremaa piiskopi Heinrichi ja Saksa ordu vendade ürikust tollase maadejagamise kohta on lugeda, et kaks küla koos veekoguga Karjas, mis senini vendade valduses olnud, kuuluvad edaspidi Karja kirikule, aga ometi nõnda, et vendi omandusest, mida nad seni on vallanud, mitte mingil moel välja ei aeta. Neis vendades, kellele kuulus Karjas kaks küla, tuleb näha endisi Kristuse sõjateenistuse vendi. Sest Saaremaa eelmisel jagamisel paarkümmend aastat varem said oma osa ju nemad, mitte Saksa ordu vennad, ja küllap üritati oma kohalolekut säilitada hiljemgi.

Ajalugu teatud määral kordus

Templirüütlite lahkumise Ema maalt võiski suuresti põhjustada oht sattuda ketserina tuleriidale – koos asjaoluga, et väike jääaeg ei paistnud järele andvat, pigem otse vastupidi. Kui siit mindi, siis tõenäoliselt sinna, kuhu ei ulatunud väikese jääaja külm ja karm käsi. Mis aga kõige tähtsam – kus templirüütellikud ideaalid olid täies elujõus. Ajalugu teatud määral kordus. Kakssada aastat varem olid templirüütlid sunnitud maha jätma vaimse tugipunkti Poja maal, sedapuhku siis ka Ema maal.

Apostel Pauluse triaadis „usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus” (1Kr 13:13) on lootus kesksel kohal ja oli seda üsna kindlasti ka templirüütlite jaoks. Kui lootus kaob, hääbub ka usk ja armastus, see kõige tähtsam. Et lootus ei kaoks, tuli minna.

 


Saaremaa jääb saatuse hoolde

Templirüütli võimalik signatuur Karja kiriku lääneportaalil.

Veel üks oluline põhjus Saaremaa jätmiseks n-ö saatuse hoolde: poliitilised jõujooned Põhja-Euroopas muutusid. Ordu oli oluliselt nõrgestunud (1410, Grünwaldi lahing Poola, Leedu, Vene ühisvägede vastu). Poola-Leedu ühisriik oli kujunenud suurimaks impeeriumiks Euroopas. 1419 üritas Taani-Norra-Rootsi ühiskuningas Erik XIII Pommerist vallutada Eesti ordult tagasi Taanile. 1425 teatas Erik XIII ordu kõrgmeistrile, et võtab Saaremaa piiskopkonna oma kaitse alla. Järgmisel aastal väljendas ka Schleswigi hertsog ja Holsteini krahv Heinrich IV territoriaalseid nõudmisi Saaremaa suhtes. Saaremaa tulevik tundus tume ja loomuldasa ka Ema maa tulevik.

Kui Taani astus 15. sajandi alguses kohaliku orduriigi vastu välja, võis Soome ajaloolase Matti Klinge arvates olla veel säilinud arusaam vendide (ld keeles vandaalid) maast kui Läänemere idarannikult Soomeni ulatuvast rannikuhõimude ahelast või riigist. Taani kuningas nimetas ennast vendide-vandaalide kuningaks: Valdemar Atterdagist (kuningas 1340–1375) alates oli tema tiitel choning der Wende, aastast 1526 rex Vandalorum.

Kristuse sõjateenistuse vendadel oli taanlastega vana kana kitkuda. Ühinemisel Saksa orduga 1237 oldi sunnitud loovutama Toompea ja Põhja-Eesti (Rävala, Harju, Järva ja Viru) taas Taanile. Kroonik Kelch kirjutab, et paavst ei tahtnud kahe ordu ühinemisega nõustuda enne, kui Saksa ordu kõrgmeister Hermann von Saltza lubas loovutada Tallinna linna ühes Harjumaa, Virumaa ja Alutaguse provintsiga jälle Taani kuningale. Liivimaa saadikute jaoks oli see ülearu mõru pill: „Sest nad arvasid, et kõrgmeister poleks tohtinud ilma Liivimaa seisuste teadmata midagi Liivimaast ära kinkida, ning andsid ühemõtteliselt mõista, et nad palju meelsamini oleksid näinud, kui sel viisil toimunud ühinemine oleks hoopis ära jäänud. Aga nüüd oli asi aetud ja tegu tehtud …”

Ja justkui eelnevast vähe oleks – kerkis otsene ähvardus ida poolt: Moskoovia esiletõus, sh Slaavi-Vene kiriku iseseisvumistaotlused Bütsantsist. Oli ette näha Taani ja Vene lähenemist. Kes veel kui mitte templirüütlid pidanuks mõistma, kuhu need arengud lõppkokkuvõttes välja viivad.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Templirüütlid: kuhu nad siit kadusid?”

  1. Luule ütleb:

    Templirüütlite ristide olemasolu Põhja-Eestis on tõenduseks ajaloo kulgemisele. Tõenäoliselt võeti need kasutusele hiljem maausuliste ehk/või taara-usuliste poolt (päikesemärgiga) hilisemates Taani valdustes. Virumaa hilisem ajalugu toimus kas ehk artiklis nimetatud vendi hõimude mõjul (soome-ugri rahvad – vadjalased, karjala soomlased, isurid, marid, komid, udmurdid jt.idapoolsed rahvad Uraalideni välja?
    Varasemalt Juhan Auli poolt uuritu järgi oli Eestis 2 rassi – lääne-balti ja ida-balti. Nüüdseks on need segunenud, aga ometi oleks hea saada nüüdisaja teaduslikumat käsitlust sellel teemal. Hinge pani kriipima V. Mikita kirjapandu “läänemeresoomlaste viimasest karjest”, samuti meie kui baltlaste juurtest. Ainult keelesarnasus ei ole peamine.
    Karja kiriku märkide seas on suur märkide valik: kolmjalg (keltidel), pentagramm, kaheksakand?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!