Algaja koolijuhi päevik: Hirm hea hinde ees
Indrek Lillemägi. Foto: Kersti Niglas
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et paar nädalat tagasi toimus Emili esimene hariduskonverents. Kutsusime kokku praegused ja tulevased lapsevanemad, Emili toetajad ja sõbrad ning arutasime, kelle motivatsioon lapse haridusteed kujundab.
Häid mõtteid ja küsimusi tekkis palju, kuid meie kollektiivi jaoks jäi kõlama üks tagareast kõlanud hirmutav ja ootamatu lugu.
Enne kui jutustan ärevust tekitanud seiga, pean kõnelema konverentsil esinenud näitleja Jaak Printsi tõdemusest. Nimelt rääkis Jaak, et teda innustas kooli ajal puudustele viitamine rohkem kui kiitmine. Kui ta aastaid hiljem noorte teatriringi juhendas, andsid õpilased mõista, et nad saavad vähe kiitvat tagasisidet. Ja siis ta taipas: kipume ikka õpetama nõnda, nagu meile meeldib õppida või nagu on meid õpetatud.
Veelgi enam, kipume arvama, et see, mis sobib meile, sobib ka teistele. Nii kirjutas kasvatusteadlane Maie Tuulik 24. märtsi Õpetajate Lehes, et traditsiooniline hindamine on asendamatu. Ta küsis retooriliselt: „Kes meist poleks tundnud rõõmu heast hindest, mis sõna otseses mõttes tiivustas?”
Tõesti, enamik Õpetajate Lehe lugejaid pole ilmselt kahehunniku rusuvat mõju tundnud. Kuid ka mina, kes sain koolis peamiselt viisi, olen veendunud, et numbrifetiš ei toeta ennastjuhtiva õppija arengut.
Oleme Emilis hindamise üle pikki arutelusid pidanud. Kuigi me numbreid ei kasuta ja ilmselt ei hakkagi kasutama, pöörame hindamisele palju tähelepanu. Meie jaoks on hindamine eelkõige tulevikku suunatud dialoog. Hindamisprotsessi juhib õpetaja, kuid ka õppija on aktiivne osaleja. Hindamine algab eesmärke püstitades, jätkub protsessi tagasisidestades, kokkuvõtteid tehes ja nende põhjal uusi sihte seades. Selle kõige jooksul on kõrvuti õpilase eneseanalüüs, õpetaja tagasiside ja vahel ka lastevanemate pilk.
Muidugi saab ka numbrilist lõpphindamist rakendada õppija arengu teenistusse, kuid peamiselt tähtsustatakse numbreid, sest need on osa bürokraatlikust masinavärgist. Numbrite abil saab liikuda ühest koolist teise, suvetööle jätta, autahvlile panna või aktusel kätt suruda.
Kui numbreid kasutades kõike seda, mida õppekavas hindamise eesmärkidena kirjeldatakse, läbimõeldult toetataks, poleks ilmselt muret. Vana hindamisparadigma kinnistab aga õpetaja- või õpikukeskset mugavustsooni ja hoiab õpilasi piitsa-prääniku kütkeis. Hindamine peaks olema süstemaatiline teabe kogumine, teabe analüüs ja tagasiside. Numbrifanatismi pealtnäha selge pinna taga peitub aga liialt palju mõtestamata ja vägivaldset kaost.
Olen end nii õpetaja kui ka juhina püüdnud pidevalt õpilase rolli kujutleda. Kuidas võiks hinnata minu esimest poolt aastat koolijuhina? Mida tunneksin, kui saaksin lastelt, vanematelt või koolipidajalt hindeks kahe või viie?
Viis annaks sõnumi, et võin samamoodi jätkata, kuid mõjuks pärast rasket pingutust tühisena, kaks või kolm jällegi ebaõiglasena. Kuidas hinne kujunes või kui palju on numbris hindajate suhtumist, ma ei teaks. Kui aga teaksin, et tulevikus järgmisele töökohale kandideerides oleks numbrid olulised, tekiks vist tahtmine kolmedelt viitele pingutada. Ja just nii lihtne ongi seada eesmärgiks hinne, mitte sisu selle taga.
Traditsioonilise hindamise kasuks räägib muidugi õpetaja piiratud tööaeg. Maailmas, kus pole ideedest puudu, kus kõigil on öelda, kuidas asjad peaks käima, mida koolis peaks õpetatama, on oluline küsida, mida võiksime tegemata jätta.
Meie konverentsi vestlusringis jutustas üks tulevane Emili lapsevanem, et nemad on oma ettevõttes avastanud keelumärkide koosoleku. Inimesed tulevad kokku ja sõnastavad selle, mida nad ei tee. Teen ettepaneku hindamismänge mitte mängida ja keskenduda õppimisele, sealhulgas õpitu pingevabale kinnistamisele. Ja ootan ideid, mida veel võiks tegemata jätta.
Lugu, mis oli meie kollektiivi jaoks konverentsi tähtsündmus, räägib samuti hindamisest. Nimelt oli üks konverentsil osalenu kohanud väikest tüdrukut, kes õues mängides oma koolist väga hästi rääkis. Juttu kuulnud naine uuris, mis kooliga on tegu, ja seekaudu meie konverentsile jõudiski. Kui lugu publiku seast räägiti, tuli mul väitlusjuhina pisar silma. Seiga muutis hirmutavaks aga vastutuse koorem – armastus õppimise ja hariduse vastu on nii habras ning raskem töö seisab alles ees.
Hinne kaks tunnistusel võib olla aga võimeka laiskvorsti jaoks selge sõnum – hakka tööle. On selline kogemus, kus lõpuklassi gümnasist tõstis oma teadmiste taseme järgmiseks veerandiks viiele. Kes roosi sai, oli õpetaja. Aasta pärast kohtumisel aga ütles nüüd juba meheeas endine õpilane minu kõrvadele meeldiva lause: sa kohe mitte ei jätnud, kuni oli selgeks õpetatud. Igasugustel hindamise viisidel on rida ja erinevaid funktsioone. Õpetajate oluline põhimõte õpilaste jaoks on, et kedagi ei jäeta maha. Ikka koostöö õpilastega.
Puudub ratsionaalne mõte igasuguseid mõõdistamisi ja hindamisi ilukõnedega looritada.
Inimloomusele on omane ennast mingite standartite või iidolitega võrrelda. See annab adekvaatse hinnangu oma võimekusele .Ühtlasi motiveerib rakendama jõupingutusi , et uusi sihte vallutada. Kui puuduksid üldtunnustatud etalonid, millega midagi võrrelda, valitseks ühiskonna majanduses ja hariduses anarhia.