OPL SUVI
TARTU ULIKOOL

Esimesel aastal otsid fookust

7. apr. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Reeli Jantson. Foto: Sirje Pärismaa

Lustivere kooli noorele emakeeleõpetajale Reeli Jantsonile meeldib tähtsaid asju vanamoodsalt märkmikku kribada ning ta ergutab ka virtuaalmaailmas elavaid ja kirjavahemärke unustavaid õpilasi avastama käsitsi kirjutamise võlu. Tunni lõpus jagab ta õpilastele sedeleid ja palub anda tagasisidet.

Kui Reeli Jantson Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi lõpetas, polnud ta kindel, mida edasi pihta hakata. Läks aastaks Rumeeniasse vabatahtlikuks ega olnud tagasi tulleski kindel. Siis leidis ta Tallinna ülikoolist põneva kunstiteraapiate eriala, mis ühendas endas tema meelisvaldkondi: psühholoogiat, sotsiaaltööd, loovust. Erialasele tööle mineku asemel kandideeris Jantson aga ­sõbranna soovitusel hoopis „Noored kooli” programmi.

Mõtlesin, et kui minus potentsiaali nähakse, tasub minna. Võetigi vastu. Praegu olen väga õnnelik oma valiku üle,” räägib Jantson, kes sügisest on eesti keele ja kirjanduse õpetaja Põltsamaa lähistel Lustivere koolis.

Tulin kohale, nägin sõbralikku suhtumist ja olin müüdud!” muheleb Jantson. „Kui esimest korda oma õpilastega kohtusin, sain kultuurišoki. Heas mõttes. Kõndisin klassi poole, õpilased tõusid diivanilt püsti ja tervitasid. See andis mulle hea emotsiooni – et nii viisakad ja hästi kasvatatud noored.”

Jantsonile on alati meeldinud lugeda ja teatris käia, gümnaasiumiaegne emakeeleõpetaja mõjus inspireerivalt, aga oli ka väga nõudlik, nii et õpilased said tugeva põhja, millelt edasi minna.

Ma pole keeleteadlase tüüpi, vahel kahtlen ise ka, aga rahustan end sellega, et kogu keelt ei saagi pähe õppida. Keegi ei tea kõike, vajadusel vaatad sõnaraamatust järele. Palju olulisem on oskus end väljendada ja tekstiga hakkama saada. Seda arendan õpilasteski,” räägib Jantson.

Ta õpetab 7.–9 klassis ja teeb ka huvijuhitööd. Klassid on 75 õpilasega koolis väikesed, suurimas õpib 11 last.

Erinevusi palju

Kõik kulgeb positiivses võtmes, olen väga rahul, et siia sattusin. Aga eks vahel tule ka tagasilööke,” sõnab Jantson.

Kõige raskem on õpetamist diferentseerida. Klassid on küll väikesed, kuid erinevusi palju: on düsgraafikuid, düslektikuid, lihtsustatud õppekava järgi õppijaid, vene koolist tulnud lapsi, kes vajavad tuge jm.

Tänu ülikooli psühholoogiaõpingutele on tal õpetajatööks eelteadmised ja valmisolek, õppealajuhataja andis vajalikku teavet. Kogukond hoiab kokku. Kui kellelgi on probleem, ei jäeta teda üksi. Abiks on sotsiaalpedagoog, hingehoidja.

Tunda on inimlikku soojust, direktor ja õppealajuhataja on kõigi lugudega kursis, küsivad, kuidas läheb ja kas on vaja mingeid meetmeid rakendada. Igaühega arvestatakse, suhtumine on väga hooliv,” ütleb Jantson.

Tunde ette valmistades paneb ta enda jaoks kirja märksõnad, mida on kellegagi vaja eraldi teha ja mis oskust arendada. „Siin on mul veel arenguruumi,“ märgib Jantson.

Algajate õpetajate seas levinud häda – kroonilist aja- ja unepuudust – püüab Jantson vältida. Ta on õppinud, et endale ei tohi liiga teha. Kui juhtubki nii, et ta on koju tulles väsinud ega jõua tunde ette valmistada, teab ta juba, et saab ka nii-öelda puusalt tulistades hakkama. „Olen palju julgust, enesekindlust ja pealehakkamist juurde saanud. Tean, et lähen ja teen asjad ära,” ütleb Jantson.

Ta meenutab, et õppekava lugedes ei saanud algul midagi aru. Õnneks kohtus ta oma kunagise õpetajaga, kes lohutas: esimesel aastal üldine pilt alles tekibki. Oli rahustav teada saada, et ei pea olema kohe suurepärane ning kõike õigesti tegema.

Järjepidevalt uurin juurde, kuulan Martin Ehala videoloenguid, ainedidaktik aitab vaadata, kuidas kõike enda jaoks toimivaks ja terviklikuks süsteemiks muuta,” kirjeldab Jantson. „Arusaamine tekib, aga võtab aega, kuidas õppekava oma materjalide ja õpilastega siduda. Kuid olen hakkama saanud.”

Sukeldub raamatutesse

Koolist koju jõudes meeldib Reeli Jantsonil raamatutega aega viita. Ta naudib rahu, vaikust ja töist meeleolu. Meeldib YouTube’ist ingliskeelseid õpetamiskanaleid vaadata. Hiljuti sai ta sealt idee, mida teha õpilastega, kel tunnis töö valmis saab. Nende jaoks võiks olla kataloog, kust õpilane saaks ise valida, mida ta teha tahab – nuputamisülesanded, ristsõnad, jutukeste koostamine.

Jantson üritab tundides võimalikult palju nutivahendeid kasutada, seades konkreetse eesmärgi, et see poleks tegevus tegevuse pärast. Tahvelarvutid on õpetajate toas riiulis ja õpetaja saab need sealt tunnis kasutamiseks kaasa haarata. Veel enam pöörab ta tähelepanu aga käsitsi kirjutamisele.

See on õpilastele raske ja harjumatu, kipuvad kirjutama nagu Messengeri vestluses: ilma kirjavahemärkideta, väikeste algustähtedega. Nad pole harjunud kirjutama,” tõdeb Jantson. „Kui tahan tagasisidet saada, jagan välja väiksed paberilehed ja palun neil sinna kirjutada. Olen ise märkmikuinimene, mulle meeldib käsitsi kirjutada. Oma suhtumises püüan olla toetav ja julgustav.”

Jantsoni sõnul pole ta kurja õpetaja tüüp. Vahel kahtlebki, kas on liiga leebe ja ehk peaksid piirid olema rohkem paigas. Samas tunnetab ta, et õpilastel on vaja täiskasvanuga suhelda ja temaga maailma asjade üle arutleda. Kord küsis ta üheksandikelt, kes nood tahaksid olla ühe päeva oma elus. Vastused olid vahvad: USA president, Nikola Tesla!

Kui tund lõpeb, jääb vahel keegi ukse vahele kõõluma, et rääkida õpetajaga nelja silma all. Reeli püüab siis aidata suunavate küsimustega lahendusi otsida: mida saaksid tekkinud olukorras ise teha ja millist abi vajad. Mõnigi kord tahab laps end lihtsalt tühjaks rääkida.

Trimestri lõpus täidavad õpilased eneseanalüüsi küsimustikke – mida nad on viimase kolme kuu jooksul enda kohta teada saanud. Üks laps vastas: sain teada, et suudan samal ajal inimest kinni hoida ja kiirabi kutsuda.

On päris õudne, mida mõni laps peab läbi elama,” kurvastab Jantson. „Linnakoolis jäävad paljud lood kuulmata, kuna lapsi on palju. Maalapsed usaldavad õpetajat rohkem ja on harjunud koolist abi saama. Tugisüsteemid toimivad, õpetajad tunnevad huvi, kuidas lastel läheb. See, milline on olukord kodus, kandub ju õppetöösse üle.”

Jantson küsib julgelt kolleegidelt nõu. Ta ütleb, et võib igaühe poole pöörduda, kõik on vastutulelikud. Suur tugi on ka „Noored kooli” programmist. Kui vahel tekibki töös paigalseis, saab jälle lennukaaslastelt ja koolitustelt inspiratsiooni ja ideid. Abi on ka tundide vaatlusest.

Ausus on võti

Olen aru saanud, et kõige rohkem on mul arenguruumi tunni eesmärkide ja selge fookuse seadmises,” sõnab Jantson. „See tuleb vast sellest, et mul pole veel selget ettekujutust kogu õppeaastast. Kiidetud on minu suhtlemist õpilastega, sooja õhkkonda, usalduslikkust, rahulikku meelt. Ma pole õpilaste peale häält tõstnud. Suudan end kontrollida.”

Kui tunnis peaks tekkima konflikt ja õpetaja läheks endast välja, tekitaks see õpilastes pinget ja nemad ei oskaks end enam üldse kontrollida. Korra ütles Jantson üle piiri läinud klassile, et tal on täna kehv olla. Lapsed taltusid kohe. Ausus on võti. Inimlikkus on õpetamise juures kõige tähtsam.

Lustivere koolis on enamik õpetajaid Jantsonist põlvkonna jagu vanemad.

Et õpetajaamet oleks populaarsem, tuleks praegusest rohkem tutvustada õpilastele, milline on õpetaja­elu praegu,” ütleb Jantson. „Paljudel on kinnistunud oma mälestus kooliajast. Enam pole aga klassi ees kaardikepiga karmi õpetajat, kes poob ja laseb. Õpetajaameti kuvand püsib kuidagi nõukalikuna. Õpetajatöö on seiklus. Ükskõik, kui palju ka ei planeeri, alati võib minna teisiti. Kuid hea on näha, kuidas õpilasel tekib säde ja ta tahab rohkem teada saada. Äge on innustada ja motiveerida. Juba esimesed kogemused kinnitavad, et töö, mis teen, on väga oluline.”

Veebruari algul tegid kaheksandikud Reeli Jantsonile sünnipäeva puhul toreda üllatuse. Kui ta ukse avas, kõlas sünnipäevalaul ja tahvlil oli plakat Instagramist võetud piltide ja sooviga: „Palju õnne, armas Reeli!” „Küsisin endalt, kas olen hea õpetaja, ja jõudsin järeldusele, et hea õpetaja ehk veel pole, palju on areneda, aga hea inimene küll. Ja see on tähtis algus,” lausub Jantson.

 


Reeli Jantsoni CV

Sündinud 2. veebruaril 1992 Pärnus.

Haridus

  • 2012–2015 Tallinna ülikooli kunstide instituut, kunstiteraapiate õppekava.
  • 2008–2011 Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium.
  • 1999–2008 Sindi gümnaasium.

Töökogemus

  • Alates 2017 septembrist Lustivere põhikool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja.
  • Varasemad ametid: muuseumipedagoog ja lasteprogrammide läbiviija Tartu mänguasjamuuseumis ja TTÜ muuseumis, noorsootöötaja Kose vabaajakeskuses, Euroopa vabatahtlik teenistus Rumeenias, suviti rühmajuht sihtasutuses Õpilasmalev.

 


Muinasjutud köidavad ka suuri lapsi

Mäletan üht hetke õppeaasta algusest, kus omavahelise suhtlemise piirid olid alles paika panemisel ning tuli tegelda ebakohase käitumisega – seda peamiselt sobimatute kommentaaride ja emotsionaalsete pursete näol. Mulle on omane lahendada konflikte rahulikult rääkides, kuid ma ei tahtnud olla järjekordne moraalilugeja ja näpuviibutaja. Kui ühel õhtul koduses vaikuses päevasündmusi analüüsisin, meenus mulle Piret Pääri jutuõhtul kuuldud lugu sufi ravitsejast ning hea ja halva sõna mõjust. Kui seda järgmisel päeval klassis jutustama hakkasin, märkasin, et ka kõige suuremat vastupanu osutanud õpilaste silmad vaatasid huviga minu suunas. See andis kinnitust, et iganenud autoritaarse õpetajakuvandi kõrval on ka teisi teid, kuidas klassi juhtida.

Reeli Jantson

 


KOMMENTAAR

Kaire Kampus, Lustivere kooli direktor,
Lea Kabur, õppealajuhataja:

Reeli sattus Lustivere kooli meie jaoks õnneliku juhuse tahtel. Käes olid viimased augustipäevad, kui programmijuht helistas ja Reelit eesti keele õpetajaks pakkus. 

Juba esimeste töönädalate järel saime aru, et oleme õnnega koos. Reeli rõõmsameelsus, avatus ja mitmekülgsus andsid kooli elevust ja sära. Reeli teeb õpetajatööd rõõmuga ja tema enda hinnangul on tas säilinud õpetamise rõõm. Noor õpetaja on hakkama saanud tunnidistsipliiniga, mis on õppimise väga oluline eeldus. Tema tunnid on mitmekülgsed, neis ei puudu mängulised õppeviisid. Ise õppides ja uusi teadmisi omandades rakendab ta neid igapäevatöös. Reeli mõistab õpilasi ja toetab nende püüdlusi, rakendades motiveerivat ja individuaalsust toetavat hindamist ja õppetöökorraldust. Vajadusel teeb lisaks individuaalset tööd, et õpilastega edukalt aineolümpiaadil osaleda.

Alates novembrist võttis Reeli vastu uue väljakutse alustada tööd ka kooli huvijuhina. Selles ametis on ta saanud rakendada enda huvisid ja hobisid, musitseerides ja ise soliste saates. Ta osaleb ka Lustivere külaseltsi segarahvatantsurühmas.

Lisaks koolitööle ja enesearendusele on tal jäänud aega veel projektides osaleda. Märtsi alguses viibis koolitusel Prantsusmaal. Kolleegina on Reeli avatud ning valmis läbi rääkima. Tema kohta on öeldud: „Reeli on meie koolile väga tore leid!”

Soovime, et see sära jääb temasse ka pärast 9. klassi lõpueksamit, sest see kogemus on tal esmakordne.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!