Teadusharidus

Eva Murula – lasteaednik Torist

7. apr. 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

 

Eva Murula 14. märtsil oma elulooraamatu esitlusel Tartu Midrimaa lasteaias.
Foto: Sille Annuk / Postimees / Scanpix

Elulooraamatuid ilmub palju, aga seda, et lasteaiaõpetaja oma elust ja tööst oleks raamatu kirjutanud, ei meenugi. Eva Murula hiljuti ilmunud „Ma olin elus lasteaednik. Torist” on selles suhtes tore erand. 83-aastase autori eluterve ja hea huumoriga kirja pandud raamat on saanud juba väga palju head vastukaja.

Eva Murula ütleb, et raamatu väljaandmise kavatsust tal ei olnud. „Minu vanaisal oli kümme õde-venda, kõik lauluinimesed. Otsustasin, et lähen ja laulan Tartu kirjandusmuuseumis vanatädide õpetatud lastelaulud linti, et need ära ei kaoks, sest niisuguseid laule pole ma hiljem enam kuulnud. Neid sai kolm plaaditäit. Siis mõtlesin, et peaksin lapselaste jaoks kirja panema, kes nende vanaema oli ja millega tegeles. Olen pärit Tori vallast Randiväljalt ning Randivälja selts võttis kätte ja andis need lood raamatuna välja.”

Esimene töökoht

Pärast Pärnu Lydia Koidula nimelise keskkooli lõpetamist 1952. aastal läks Eva Murula Tallinna eelkoolikasvatuse pedagoogilisse kooli lasteaiakasvatajaks õppima. Keskkoolilõpetanud võeti ilma eksamiteta kohe kolmandale kursusele, õppeaeg kestis kaks aastat. 1954. aasta kevadel sai kool läbi ja noor kasvataja määrati tööle Viljandi 3. lasteaeda, kus ta töötas neli aastat. „Vastuvõtt oli väga soe ja südamlik, tundsin, et olen sinna tahetud ja oodatud,” meenutab ta esimesi muljeid. „Kuna korterit ei õnnestunud saada, elasin terve esimese aasta lasteaias ja magasin juhataja kabinetis diivanil, alles siis sain ühes korteris omaette toa. Lasteaed asus kahekorruselises eramajas, aias olid laste jaoks kiiged ja liivakast, niisuguseid uhkeid mänguväljakuid nagu praegu tollal ei olnud. Viljandi on ilus linn, käisime lastega palju Huntaugu mägedes, Lossimägedes ja järve ääres jalutamas, et nad saaksid looduses olla.”

Praegusel ajal on raske isegi ette kujutada, et lasteaias pole vett ega kanalisatsiooni. Pesuruumis seisis siis suur jalgadel tsinkplekist nõu, kus tuli tilast vett ja lapsed said käsi pesta. Anuma põhjas oli auk, kust must vesi jooksis ämbrisse, mida käidi tühjendamas. Käterätikunagid olid seinal, igaühel juures pilt, mille järgi lapsed oma räti ära tundsid. Samamoodi olid rühmas kammitaskutel pildid. Sealt võttis laps oma kammi ja tõi kasvataja kätte. „Minu rühmas olid kaheksal tüdrukul pikad patsid, neid andis kammida ja sättida. Seda tuli teha iga päev pärast magamast tõusmist, last ei saanud ju sassis peaga koju saata. Punusime tüdrukutele patse teise rühma kasvatajaga kahekesi, samal ajal laulsime lastelaule. Kasvatajad pidid tol ajal lasteaias kandma vormikitlit. Sõrmuseid ei tohtinud sõrmes olla ja huuli ei tohtinud värvida, seda õpetati meile juba koolis.”

Lapsed on lapsed

Töö oli korraldatud nii, et üks kasvataja töötas hommikust lõunani, teine lõunast õhtuni. Õhtul oli lasteaed kella kaheksani lahti ja Eva Murula mäletab, et kord ei tuldud ühele lapsele õhtul järele. „Õues tuiskas mis hirmus, pool üheksa keerasin lasteaiaukse lukku, kinnitasin knopkadega uksele paberi oma aadressiga ja võtsin lapse ööseks enda juurde. Kui ma läksin hommikul teda koju viima, pesi ema pesu. Ema süda oli rahul, ta oligi arvanud, et kus see laps ikka mujal olla saab kui tädi Eva juures. Kasvatajad pididki tol ajal kodusid külastama ja laste eluga tutvuma. Kodudes oli tore käia, võtsin ikka kommi, šokolaadi või mõne väikese kingituse kaasa, lapsed nii ootasid mind külla.”

Arvamusega, nagu oleksid lapsed vanasti vähem koerust teinud, ei ole Eva Murula päri. „Lapsed on lapsed, igal ajal ühtemoodi. Lasteaias oli kuivkäimla ja meie rühma Vello viskas küll nukkusid, küll autosid kempsuaugust alla, küll ta oli pahur poiss.” Palju aastaid hiljem kohtas kasvataja oma hoolealust Viljandi kooperatiivkaupluse raadiokaupade osakonnas, kus noormees töötas. „Üks näpitsprillidega kena šikk poiss tuli mind tervitama, niisugune vahva kohtumine oli,” muheleb Eva Murula.

Karmid ajad

Kui insenerist abikaasa Tootsi turba­briketivabrikusse tööle suunati, läks Eva Murula kasvatajaks Tootsi laste­aeda, kus ta töötas kaheksa aastat. Tootsis oli väike lasteaed, kaks aiarühma ja sõimerühm, kuhu toodi tema sõnul päris beebisid, sest emad said kodus olla täpselt 56 päeva enne ja 56 päeva pärast sünnitust. Pärast seda tuli tööle minna, et tööstaaž ei katkeks. Kui hoidjat polnud, tuli laps sõime panna. „Imikutel pidid sõimerühmas seljas olema riigi antud riided, mis olid imelikku tumehalli värvi ja tekitasid kuidagi kurva tunde,” räägib Eva Murula, kelle enda kolm last sündisid samuti Tootsis. „Esimene laps, tütar Tiina, sündis 1959, siis võtsin välja ka oma 36 puhkusepäeva, et saaks temaga pisut kauem kodus olla. Töötasin samas majas aiarühmas ja käisin last rinnaga toitmas, selleks oli lubatud pool tundi. Aga kaua ta sõimes vastu ei pidanud, nakkushaigused hakkasid levima ja pidime talle hoidja leidma.”

1966. aastal kolis pere Tartusse. Kõige kauem, 12 aastat töötaski Eva Murula Tartu naha- ja jalatsikombinaadi lasteaias, praeguses Midrimaa lasteaias. Eesrindlikus ja hinnatud lasteaias oli ka palk suurem – kui muidu oli lasteaiakasvataja töötasu tollal sada rubla, siis selles lasteaias 125, sanatoorses rühmas veelgi rohkem, sest kombinaat maksis palgalisa.

Meeldis õpetada

Rühmad olid väga suured, koolieelikute rühmas oli 37 last. Eva Murulal on meeles, et lapsed istusid nii tihedalt, et liikuvad aabitsad, mille abil kooliks valmistuti, ei mahtunud laudadele hästi äragi. „Kuigi oli kitsas, saime hakkama. Meid lohutati, et Turkmeenias ja mujal lõunamaades on 50 last rühmas.”

Iga tunni kohta pidi kasvataja tegema põhjaliku konspekti ja neid käidi lasteaias kontrollimas. Eva Murulal on alles 1973/74. õppeaasta kolmanda rühma õppe-kasvatustöö päevik, kust on näha, mida viieaastased sel ajal õppisid. Emakeele, liikumise ja muusikatund oli kaks korda nädalas, arvutamine ja voolimine üks kord. Kleepetöö ja meisterdamine kaks korda kuus.

Emakeeletunnid jagunesid veel omakorda: ekskursioon ja sihipärane vaatlus; vestlus; esemete, mänguasjade, pildi vaatlus; kirjanduspala esitamine, lugemine või jutustamine; luuletuse õpetamine; laste jutustamine, dramatiseerimine, ümberjutustamine eseme või pildi järgi.

Kogenud kasvataja tunnistab, et kõige rohkem meeldiski talle töötada vanema rühmaga. „Juba kooli ajal öeldi mulle, et sobin vanema rühma kasvatajaks. Sain ka väikestega hakkama, aga õpetamise pool oli mul ilmselt kõige tugevam. Võtsin oma laste kooliõpikutest harjutusi, tegime lühikesi etteütlusi, harjutasime õigekirja. Üks ema rääkis hiljem, et tütar sai nende teadmistega koolis neljanda klassini hakkama.”

Naljakad lood

Tihti käis kasvataja lastega lasteaiast väljas. Jalutati mööda Tartu tänavaid ning uuriti majade räästa- ja aknakaunistusi, käidi kunstinäitustel, muuseumides, piimakombinaadis, küpsisevabrikus, jahuveskis, Ülenurme lennuväljal. Sel ajal käis kasvataja rühmaga igal pool üksinda, ühtki abilist kaasas polnud ja vastutus oli tohutult suur. „Mäletan, et ükskord tulime Toomemäelt jalutuskäigult ja hakkasime tänavat ületama, aga siis tuli üks auto. Pool rühma jõudis üle tee minna, pool jäi teisele poole teed. Meil oli üks lõpmata elav poiss Rein, kes pani üksinda lasteaia poole jooksu. Jätsin kogu rühma ootama ja läksin Reinu kinni püüdma. Sain tal viimasel hetkel kratist kinni, ta oli suure auto ratta taga ja oleks kohe tee peale jooksnud. Siis murdsin küll sireli küljest oksa ja andsin talle paar nähvakat vastu sääri. Laps peab ikka sõna kuulama!” Reinuga oli kasvatajal ka see mure, et poiss ei käinud kunagi enne õueminekut kempsus ära. „Vaevalt saime majast välja, temal juba pissihäda. Ükskord, kui pidime jälle selle asja õues korda ajama, olime parajasti Vanemuise tänaval, kus tollal asus Tartu telestuudio. Ütlesin Reinule, et õhtul televiisoris kõik näevad sind ja saavad teada, et sa ei kuula sõna ega käi lasteaias potil ära. Järgmisel päeval tuli Reinu ema küsima, et mis teil eile lasteaias juhtus. Rein olevat õhtul kodus mures olnud ja nõudnud, et mingil juhul televiisorit mängima ei pandaks. Rääkisin emale loo ära ja mitte üks kord ei küsinud poiss enam õues pissile, asi sai korda.” Naljakas lugu juhtus, tulles zooloogiamuuseumist, kus kasvataja lastele loomi tutvustas. „Rääkisin, et muuseumi loomi ei maksa karta, need on topised, mille tegemiseks on haigete ja surnud loomade nahk täis topitud. Kui me tagasiteel EPA hoonest möödusime, küsis üks tüdruk Lenini ausammast nähes äkki valju häälega: „Tädi Eva, kas see on Lenini täistopitud nahk?” Keegi õnneks ei kuulunud ja mingit pahandust sellest ei tulnud.”

Head mälestused

Küsimusele, millises lasteaias talle kõige rohkem töötada meeldis, ei oska Eva Murula vastata. „Igas lasteaias olid oma head küljed. Kolleegide ja lastevanematega sain igal pool hästi läbi ja lapsed hoidsid mind. Et töö lastega oleks mind tüüdanud või ära väsitanud, pole ma kunagi tundnud.” Siiski jäi Eva Murula pensionile kohe, kui tal selleks võimalus tekkis. „Sel ajal andis 25 aastat pedagoogilist staaži õiguse minna väljateenitud aastate pensionile ja mul oli neid aastaid pisut rohkemgi. Olin 49-aastane, kui pensionile jäin. Talviti võtsin endale vahel mõne lapse hoida, aga kevadest sügiseni olime mehega suvilas ja toimetasime aiamaal.” Kõik oma konspektid ja raamatud kinkis ta oma kunagisele kasvandikule Maarikale, kes läks samuti lasteaiakasvatajaks õppima.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!