Keegi teine teab juba paremini, mida ma tahan ehk Globaalne kontroll jõuab varsti ka Tallinna
Tutvustades juba väikestele lastele digitaalse meelelahutuse võimalusi ja ahvatlusi, saab kergesti paika panna ja kujundada nende tarbijaprofiili. Foto: Tiit Blaat / Ekspress Meedia / Scanpix
Mugavuse ja meelelahutuslembuse tuhinas oleme loovutanud vabatahtlikult oma privaatsuse võõrastesse kätesse. Sakslastel ja eestlastel on selles osas erinev suhtumine.
Peeter Smitt IT-ettevõttest Nortal arvab Postimehe hiljutises kirjutises, et firmadel võiks olla suurem vabadus koguda inimeste kohta mitmesuguseid andmeid, nii sünnivad uuel tasemel teenused. „E-teenuste siit ja sealt lihvimise, ülevärvimise ja kokkutõmbamise asemel oleks Smitti sõnul viimane aeg hakata toetama innovatsiooni ning ainus õige tee selleks on leida koht ja vorm, kus riik ja üha tugevamaks muutuv IT-ettevõtlus saaksid seljad kokku panna,” seisab kirjutises.
Eesti on hästi arenenud IT-riik ja eestlased on agarad digiteenuste kasutajad, usaldades sealjuures nii ametkondi kui ka eraettevõtjatest teenusepakkujaid. Teisisõnu, eestlased on digivõimalustest kohati lausa joovastuses, kuni selleni välja, et eelistavad mugavust privaatsusele ega mõtlegi sealjuures ohule, et nende küberruumi talletatud andmeid võidaks kurjalt ära kasutada.
Sakslaste hirm
1990. aastal, kui George Orwelli „1984” eesti keeles ilmus, räägiti selle kõikenägevast Suurest Vennast ennekõike Nõukogude Liidule viidates. Tol ajal ümbritses meid analoogiajastu maailm. Aga ka praegusel kodanikuaktiivsuse, sotsiaalmeedia ja ühiskondlike liikumiste ajal on jälgimisühiskond ja kontrollimine aktuaalsed teemad.
Seda kinnitab Saksamaal palju populaarsust pälvinud ja peatselt ka Tallinna jõudev näitus „Globaalne kontroll ja tsensuur”, mis toob kunsti ja haridusprogrammide kaudu esile digimaailma ohud ja valupunktid. Näituse korraldavad Goethe instituut ja Tallinna kunstihoone.
Kunstiajaloolane ja näituse „Globaalne kontroll ja tsensuur” kuraator professor Bernhard Serexhe nendib, et sakslane ei saa üldse aru, kuidas on võimalik oma andmete jagamisel riiki nii jäägitult usaldada – valitsejad võivad ju saadud infoga väga erinevalt ümber käia. Sakslaste hirm oma andmete küberruumi talletamisel privaatsust kaotada on väga suur. Seda, kuidas võivad valitsejad isikuandmetega ümber käia, näitab nende ajalugu ilmekalt – Hitlerist ei maksa rääkidagi, aga märkimata ei saa jätta ka Honeckeri DDR-ist. Alles see oli, kui Angela Merkeli mobiiltelefoni pealt kuulati.
Teadmised ja võim
„Kui veel hiljuti arvati, et digitaalne kommunikatsioon avab osalusdemokraatias uue etapi, siis nüüdseks on digitaalne suhtlemine ja andmete võrgus jagamine avanud hea võimaluse jälgida ja kontrollida miljardite inimeste tegemisi,” räägib professor Serexhe. „Neid, kes kasutavad nutiseadmeid, kasutatakse ära, seda muuhulgas ka ärilistel kaalutlustel.”
Tema sõnul on hakanud nutiseadmete kasutajad aktsepteerima oma igapäevategemiste jälgimist kui paratamatust, just nii, nagu oleme kohanenud moodsa elu teiste oludega, näiteks liiklusmüra, kõikjal vohava reklaami ja keskkonnareostusega.
Meenub anekdootlik lugu, kus poeg küsib isalt, miks kutsutakse internetti võrguks. Isa võttis võrgutüki ja lasi selle akvaariumi. Kohe jäi sinna mitu kala kinni. Siis lausus isa: „Need kalad ei saa sealt kunagi vabaks. Sellepärast, poeg, nimetatakse internetti võrguks.”
Teadmised on võim. Võim aga kuulub neile, kes kontrollivad informatsiooni liikumist. Eriti kehtib see digitaalses maailmas, kus kogu üleilmses veebis sisalduvat informatsiooni saab jälgida, sellega vabalt manipuleerida.
Mobiilsete nutiseadmete laialdane ja entusiastlik kasutamine tähendab Bernhard Serexhe sõnul, et üksteisega on pidevalt ühenduses miljardid inimesed üle maailma. Iga päev paisatakse võrku miljardeid andmeid ja repliike ning enne veel, kui need jõuavad adressaadini, talletatakse nendest suurem osa erafirmade ja riigiasutuste andmebaasidesse, kus neid analüüsitakse ja kasutatakse vastavalt huvigruppide vajadustele.
Kaasaskantav nutiseade on meie elu lahutamatu osa, nagu ka kiire pilt iseendast või sõpradest – selfi. Mis aga juhtub, kui Instagrami avalikul kontol lubada geolokatsioon ehk automaatne asukoha määramine – kas, kellele ja kui palju tuleb kasuks see, kui meie liikumise kohta kogutakse pidevalt andmeid?
Nutitelefonid, mida ei söandata enam hetkekski kõrvale jätta, peidavad endas nuhkvara, ilma et seadme omanik seda üldse teaks, nendest on saanud jälgimisvahendid − kaamerad ja pealtkuulamisriistad. Meie asukoht ja liikumine on pidevalt jälgitav.
Personaalpakkumised
Meie veebisirvimisi ja tarbijakäitumist, kontakte ja eelistusi, aga ka nõrkusi on võimalik jälgida, analüüsida ja edastada, ilma et me sellest ise teaks, rääkimata sellest, et meie nõusolekut keegi küsiks.
Professor Bernhard Serexhe räägib, et mitmed globaalse haardega ettevõtted, näiteks Google, Facebook, Microsoft, Apple, Twitter ja paljud teised, koguvad ja talletavad oma andmebaasidesse nii isikute kui inimrühmade eelistusi ja sõltuvusi, teenides nende pealt tulu.
Viimasel ajal hoogustunud lakkamatul suhtlemis- ja meelelahutusvajadusel on tema sõnul kõik sõltuvushäire tunnused. Tutvustades juba väikestele lastele digitaalse meelelahutuse võimalusi ja ahvatlusi, saab kergesti paika panna ja kujundada nende tarbijaprofiili.
Meie kui tarbijate jaoks on saanud tavaliseks, et kasutades veebipoodide eripakkumisi või ostes lennukipiletit, ei saa me mööda vajadusest jagada teenusepakkujatele oma isikuandmeid. Vähesed meist teadvustavad, et ei ole selliseid asju nagu odavad või tasuta pakkumised. „Me maksame need pakkumised kinni oma andmetega ja oma kõige väärtuslikuma omandi, privaatsusega,” tõdeb professor, kes selgitab, et näituse „Globaalne kontroll ja tsensuur” eesmärk on teavitada elanikkonda, aga ennekõike õpilasi, nutiseadmete kasutamisega kaasnevatest ohtudest ja panna inimesi sellel teemal mõtlema.
Väga arukas ja vajalik lugu, Heiki Raudla!
Samas meie ÜLISILMAKIRJALIKUS ja KOMMERTSLIKUS ühiskonnas vaevalt kedagi mõistusele toob… Kogu meie meedia ja isegi riigiasutused töötavad staarikultust ja lausa MAAILMA tasemel originaalitsemist TOETAVALT. Isegi 5-6-aastased lapsed on “hiiglased-staarid”, aga väljaõpetatud (psühholoogia!) loomi ei tohi enam näidatagi – meie väärtushinnangud, MÕTLEMISEST rääkimata, on kadunud! Jäänud on KUULSUSEJANU…
Aga – sakslastele on veel arusaamatu, miks Eesti inimesed AVALIKES kohtades (bussis jne) valju häälega mobiilide kaudu oma isiklikke asju arutavad. Samas on seal 100 000 inimese kohta HI-viirusesse nakatunuid 60 (!) korda VÄHEM kui Eestis… Kõik taandub arukusele-kultuurile!
NB! Arengupsühholoogiast – kuni 11-13-eluaastani on lapsele pea võimatu sõnade abil (lihtsalt selgitades) arvuti või nutika ohtusid selgeks teha. Kahjuks on viimasel paarikümnel aastal paljusid VÄÄRSEISUKOHTI (ka seda) meil laialt levitatud.