Keemiakatsed toimuvad. Aga mis hinnaga?

21. apr. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Annelinna gümnaasiumi kümnenda klassi õpilased teevad õpetaja Tatjana Ojavere juhatusel praktilisi töid kooli uues laboris. Fotod: Sirje Pärismaa

 

Eesti keemiaõpetajate liit viis Õpetajate Lehe palvel koolides läbi küsitluse, et saada infot, millised on keemia õpetamise tingimused. Selgus, et õpetajad teevad katseid laborivahendite ja ajanappust trotsides.

Küsitluses paluti hinnata, kas laborivahendeid ja reaktiive jagub laboratoorsete tööde läbiviimiseks kogu klassile või ainult näitkatseteks õpetajale. Paluti hinnata ka üldisi tingimusi ja nimetada põhjusi, miks katseid läbi viia ei saa.

Keemiaõpetajate liidu juhatuse liige, Tartu Annelinna gümnaasiumi õpetaja Tatjana Ojavere võttis küsitluse jaoks vahendite-ainete nimekirju koostades aluseks õppekavas ette nähtud katsed.

Pilt, mis 54 kooli õpetajate saadetud vastustest avanes, pole sugugi roosiline. Põhikoolis vajalikest laborivahenditest on kõige parem olukord katse- ja keeduklaaside, katseklaasihoidjate ja põletitega. Kuid leidus ka koole, kus ei jagu neid kogu klassile, vaid ainult näitkatseteks õpetajale. Kõige enam tunti puudust digitaalsetest temperatuurianduritest, pH-meetritest, alalditest-elektroodidest, kuumutusalustest. Mõnegi kooli laboris polnud isegi termomeetrit, filterpaberit, uhmrit ega pintsette!

Gümnaasiumis vajalikest labori­vahenditest on peaaegu kõikjal olemas katseklaasid, kuid näiteks katseklaasihoidjad, kolvid, mõõtesilinder, filterpaber, statiivid on siin-seal vaid õpetajale näitkatseteks. Puuduvate vahendite nimistus kordusid samad asjad mis põhikoolilgi, lisaks olid seal klaaskausid ja aine põletamise lusikad.

Reaktiividega on olukord veelgi kurvem. Heksaani, naatriumtiosulfaati, fosforit pole enam kui pooltes põhikoolides. Puuduvate reaktiivide seas on ka baariumhüdroksiid, magneesiumsulfaat, naatriumsulfit, magneesium, vask, raud, naatrium (lastud või pulber).

Gümnaasiumi nimekiri sai veelgi pikem, enim nimetati atsetaat-, polüester-, polüamiid- ja viskooskiude, villa, kaltsiumkarbiidi, benseeni, polüsterooli, kautšuki- ja kummitükke.

Osa vahendeid saaks tunniks osta tavakaubandusest, kuid hoolimata sellest pole paljusid asju, nagu alumiinium-, vase- ja teraspleki tükid, tahke rasv ja isegi raudnaelad (ka roostes naelad), nõudepesuvahend, söögisooda, puupirrud, toiduained valgu ja tärklise määramiseks, keedusool.

Aja- ja ainepuudus

Kõigest hoolimata märkisid ligi pooled õpetajad, et viivad ainekavas ette nähtud katsed läbi. Katsete läbiviimise takistustena märgiti võrdselt kemikaalide ja ajapuudust. Kursuste arv gümnaasiumis on vähenenud poole võrra, programm tihe. Takistuseks on ka klassi suurus – rühmatunde pole võimalik teha, ohutuse tõttu ei tohi aga terve klassiga korraga katseid läbi viia. Paljudes koolides puuduvad laborandid ja õpetajal pole aega vahendeid välja panna ning pärast tundi kõike koristada ja pesta.. Märgiti ka seda, et kui vahendeid napib kogu klassile, püütakse teha vähemasti näitkatseid.

88%-s vastanud põhikoolidest ja 78% gümnaasiumidest on keemiakabinet, kuid tõmbekapp ja ventilatsioon on vaid ligi pooltes, veelgi vähem on tõmbega lukustatavaid kemikaalikappe. Mõnes laboris puudub suitsuandur. Kõige parem on olukord IKT-demonstratsioonivahenditega õpetajale.

Kui tahame programmi läbida, peaks meil olema kõik vahendid, aga paljudes koolides pole. Kuidas me saame siis nõuda korralikku õpetamist?” küsib staažikas õpetaja Tatjana Ojavere ja meenutab, et varasemal ajal saadeti õpetajaile kevaditi nimekiri, et nad saaksid kõik katseteks vajaliku tellida. Augustis jõudsid asjad kohale. Praegu peavad õpetajad küsima direktori käest, kas koolil on raha, et hädavajalikku osta.

Õpetajad on erinevad, igaüks ei taha käia palumas või nõudmas, läheb koju ega mõtle rohkem koolile, sest kodus on pere, kes nõuab ka tähelepanu ja aega,” räägib Ojavere. „Ka direktorid on erinevad ja neil tuleb lähtuda eelarvest.”

Annelinna gümnaasiumi direktor Hiie Asser on üks sellistest koolijuhtidest, kes mõistab praktiliste tööde tähtsust keemia õpetamises. Ojavere näitab uhkusega vastset keemialaborit ja kõrvalruumi vahendite hoiustamiseks, kitli­rivi kapis ja kiidab laboranti, kes katsevahendid ette valmistab.

Lapsed tahaksidki ainult praktilisi töid teha,” muheleb Ojavere. „Mida rohkem katseid õpilane teeb, seda parem ettekujutus tal õpitavast tekib. Mulle meeldib pakkuda lastele avastamisrõõmu ja näha nende säravaid silmi. Selle nimel töötangi. Kui keemiahoone suleti, käisin seal varusid täiendamas. Pärast tunde on õpetajal vaja palju tööd teha, et lapsed istuksid järgmisel päeval tunnis, silmad imestusest pärani.”

Nullist peale

Osa koolide laborites on nõukogude ajast jäänud suured varud. Kui aga kool alustab nullist, on raske. Kõik on väga kallis, ka tavaline katseklaas maksab palju.

Viljandi gümnaasium pole ühegi vana kooli õigusjärglane, mistõttu portsu varandust keemiaklassist kaasa tuua ei olnud. Ka laboriruum sai eelarve kärbete tõttu soovitust poole väiksem ja mööbli materjal ei vasta vajadustele, puudub ka tõmbega hapete säilitamise kapp.

Tänu juhtkonnale oleme saanud vajalikku siiski osta, muidugi mitte ohjeldamatult ja tipptehnoloogiat,” lausub keemiaõpetaja Ave Vitsut. „Omaette küsimus ongi, kas koolis peaksid olema samasugused tehnoloogilised vahendid nagu ülikoolis. Pigem peaks igale gümnasistile olema tagatud elementaarsete laborivahenditega töötamine ja töövõtete omandamine.”

Vestlustest kolleegidega on Vitsut tähele pannud, et koolide laborite varustatus sõltubki suuresti juhtkonnast. On koole, kus ei lubata osta isegi destilleeritud vett, rääkimata kummikinnastest ja käterättidest. Seetõttu võiks teatud asju osta tsentraliseeritult, näiteks kitleid, kindaid, prille. Paljudel koolidel polegi kitleid, kuna üks maksab 30 eurot.

Aga üldiselt peaks õpetajal olema ikka valikuvõimalus,” ütleb Vitsut. „Iga teema juures vajame erinevalt kemikaale, ma ei poolda standardnimekirja. Kui õpetaja alustab tööd, on ta kümne küünega juhendites kinni ja teda aitab standardiseeritud lahendus. Aga kui ta juba tunneb ennast, tekivad tal ideed. Seetõttu peaks koolidel olema võimalus asju osta toidupoest. Praegu neid tšekke ei aktsepteerita ja ostad oma raha eest. Õnneks saab kool osta ehitusmaterjalide poest.” Kokku hoida saab, ostes osa kallite laborivahendite asemel majapidamisvahendeid.

Viljandi gümnaasiumis on palgal laborant – ilma temata jõuaks õpetajad katseid teha kolm korda vähem. „Pean vaid vihjama, mida tahame teha, ja katseks vajalik on tunnis olemas,” kiidab Vitsut.

Loodussuuna õppuritega tehakse laboritunde rühmatööna, kuigi riik pole taganud rühmatundide tasustamist, mis ohutuse seisukohalt oleks elementaarne.

Et Viljandi gümnaasiumis on periood­õpe, saab keemia õpetatud kuue nädalaga. See tähendab väga kontsentreeritud õpetamist. „See on sama, nagu inimest sunnitaks kogu aasta magustoitu kuue nädalaga ära sööma. Aine omandatus on nii teistsugune. Aga teeme igas teemas katseid rühmatöödena, õpilased saavad kogemuse. Tulemus on muidugi igaühel erinev,” ütleb Vitsut.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!