Koolijuhtide välimääraja

3. apr. 2017 Alo Savi Põlva gümnaasiumi direktor - 4 kommentaari

Elus tuleb teil kohtuda mitmesuguste koolijuhtidega. Osa neist on teie konkurendid, osa kolleegid, kellega tuleb juhuslikult asju ajada. Hoolimata sellest, kui hästi või halvasti te omavahel sobite, on igaühelt neist midagi õppida, ning ise kas sama-, teistmoodi või hoopis risti vastupidi teha.

Alljärgnevalt on toodud mõned levinud direktorite tüübid koos kirjeldusega, kes nad on, väikese vihjega sellele, kuidas nendega jutu peale saada ning jääda. Lisaks klassikalistele tüpaažidele on loomulikult olemas segatüübid. Head avastamist!

 

Illustratsioonid: Toomas Mitt

Illustratsioonid: Toomas Mitt

Koolipapa

Kes ta on?

Koolipapa on mõnus direktor. Tavaliselt meessoost ning üldjuhul kannab vesti/kampsunit ja pintsakut. Teda teavad ja tunnevad kõik ümberkaudsed, sest ta on olnud ametis vähemalt kümmekond aastat, aga pigem aastakümneid. Pikad ametis oldud aastad on tema nurgad ümaraks lihvinud ja kunagisest Poisikesest või Ehitajast on saanud rahulik ja muhe hiliskeskealine mees, kes kooli liiga tõsiselt ei võta ega ennast kooli igapäevatoimetustesse liialt vahele ei sega.

Ta on koolis nähtav, aga mitte terve päev, sest vastavalt isiksuse tüübile ilmub ta kooli kas kolmanda tunni alguseks või lahkub sealt pärast söögivahetundi teadmata suunas. „Läks osakonda,” öeldakse teda otsivatele õpetajatele või külalistele. Kuna ta südamest armastab kooli ja noori, siis jätkub tal häid sõnu ning muhedat ütlemist kõigi jaoks. Erinevalt paljudest on ta valmis rääkima ka kooli mittepuudutavatel teemadel ning tema teadmised on üllatavalt sügavad. Iga koeruse eest ta ei karista, vaid annab korrarikkumise pärast tema ette toodud vigurivändale silmapilgutuse saatel oma salavarudest klaaskommi ja ütleb papalikult: ära enam nii tee, sest õpetaja on kah inimene ja tal on teiega ju raske. „Normaalne dire,” ütlevad tema kohta õpilased.

Millest temaga rääkida?

Alati on hea rääkida üldfilosoofilistel teemadel, nagu inimeseks olemine ja elu mõte, või esitada vastastikku mälumänguküsimusi. Plusspunkte saab, kui nendite möödaminnes, et maailm pole enam päris see kui 10, 20 või 40 aastat tagasi, sest siis sai ikka …

Millest mitte rääkida?

Uued tuuled hariduselus, kooliuuendus, ministeeriumi viimased korraldused, nõudlikkus ja distsipliin (NB! Siinkohal tuleb teha selget vahet, kas räägite Koolipapa või Halliga, sest distsipliin, raamitud kast ja reeglid on Halli lemmikteemad).

 

Mammi

Kes ta on?

Mammi on Eesti keskmine direktor. Ta on üldjuhul naissoost ning kannab seelikust ja jakist koosnevat kostüümi. Siiski võib leiduda ka meessoost Mammisid, kes kannavad halli ülikonda. Tema kohta võib tavaliselt öelda, et ta pole oma endisaegset figuuri mitte ainult säilitanud, vaid on selle lausa kahekordistanud.

Mammi tahab näidata, et tema koolis on kõik hästi. Õpetajatega on hästi. Õpilastega on hästi. Ruumid on hästi koristatud. Süüa antakse hästi. Kõik on hästi. Seda eriti külalistele ja koolipidajale. Ja lapsevanematele. Hästi-oleku näitamise nimel on Mammi valmis minema väga kaugele, vajadusel ise nõusid pesema või käskima õpetajal muuta ära Kristi hinne, sest vallavanema sünnipäeval ütles Kristi vanaema endine pinginaaber, et vaene Kristi õppis ja õppis, aga õpetaja kiusu pärast sai ikka kolme. Aga Mammi koolis ei ole kiusu. Nii saabki Kristi ilusti nelja. Mammi koolis pole ka kiusamist, väljakukkumist ega koolivägivalda. Kõik on hästi.

Mammi jaoks on tema kool nagu potilill või koduloom – seega silmatera, mille eest hoolitsemisele pühendab ta kogu oma aja. Kooli jõuab ta esimeste seas ning lahkub sealt viimasena. Välja arvatud juhul, kui on tarvis minna oma kooli esindama mõnele vastuvõtule või auhindade jagamisele. Mammile meeldib auhindu vastu võtta, aga veel rohkem neid oma kooli õpilastele jagada, mistõttu on peaaegu iga laps saanud Mammi käest aktusel raamatu, kiituskirja või vähemalt diplomi „hea ürituse” eest.

Õpilased Mammit eriti ei armasta. Ei vihka ka. Nende jaoks on Mammi see aktuste tädi, kes peab pikki ilutsevaid kõnesid ning annab pabereid.

Millest temaga rääkida?

Mammi absoluutne lemmikteema on tema ilus ja hea kool. Samuti on hea teema, kui külalislahke tema ja ta kool on ning et kusagil mujal pole külalist nõnda soojalt vastu võetud. Alati võib rääkida turvalisel teemal tublidest lastest ning kui palju vaeva on tänapäeval ikka tarvis näha, et igast väänikust asja saaks. Rääkida võib ka Mammi enda lastest, koduloomadest ja aiast, aga ainult siis, kui Mammi ise on maininud, et tal on üks või teine olemas. Vastasel juhul võib tegemist olla suure ämbriga, millest ühe kohtumisega enam välja ei roni.

Millest mitte rääkida?

Teistest koolidest. Eriti kui need kipuvad olema suuremad, uuemad, edukamad või mis tahes osas Mammi koolist paremad. Kehvematest koolidest võib rääkida, aga see on libe tee, mille võib ette võtta ainult omal vastutusel. Samuti tuleb iga hinna eest vältida lauset: „Kuule, kas teie koolis ei käinud mitte see (inimene), kes tegi seda (pahandust)?” Mammi koolis ei käinud sellist! Tema koolis on kõik hästi.

 

Poisike

Kes ta on?

Poisike on tüütu. Ta on noor või nooremapoolne direktor, kes pole ülemäära kaua ametis olnud. Ta peab ennast ägedaks uueks tegijaks, suutmata oma bravuuriga siiski varjata sisemist ebakindlust.

Riietumisstiil on tavaliselt neoklassikaline direktoririietus: korralikud kingad, firmapintsak triik- või äärmisel juhul T-särgil. Ta on koolis väga nähtav, kuna ta korraldab pidevalt ja valjuhäälselt midagi, mis on oluline ainult temale endale. Tal on alati ideid ja mõtteid ja küsimusi, millega ta on kõik surmani ära tüüdanud. Näiteks küsib ta õpetajatelt pidevalt, miks üldse on tarvis koduseid töid, miks peavad õpilased ostma töövihikud või mis on üldse hindamise mõte. Ega ta ise kah täpselt tea, aga ta tunneb, et see on eluküsimus, millele on tarvis vastus leida. Ja „nii on alati olnud” ei ole õige vastus. Poisike võtab kergesti tuld, aga kuna tal pole erilist massi, mida põletada, tuleb leegi põlemas hoidmiseks sinna pidevalt puid peale visata. See tähendab uusi ideid. See tähendab, et eelmised ideed saavad küll alustatud, aga sumbuvad uute ideede voogudes kaduvikku. Nõnda on tema koolis kümneid valjusti välja kuulutatud algatusi ja projekte, mis pole jõudnud ei elluviimise ega nendest järelduste tegemiseni.

Tema koolis on tavaliselt „lapsevanemate kool”, vestlusringid kunstnike-kirjanikega, sisekoolitused üldpädevuste alal, tagasisideküsitlused, mille tulemusi keegi kunagi ei vaata, muusikahommikud jne jne. Õpilaste hulgas on Poisike üldiselt aktsepteeritud, kuid natuke naeruväärne: „Pingutab noor-olemisega üle!” arvavad asjalikumad.

Millest temaga rääkida?

Haridusuuendustest, üldpädevustest, väärtuskasvatusest, avatud klassiruumist, kujundavast hindamisest, pehmetest väärtustest ja oskustest – kõigest, mis on hariduses uus ja moodne.

Millest mitte rääkida?

Traditsioonilisusest koolis. Tähelepanu! Traditsioonilisust mitte segi ajada traditsioonidega, sest kooli traditsioonid on oluline väärtuskasvatuse komponent üldpädevuste saavutamisel kujundava hindamise kaudu avatud klassiruumi meetodil ning on seega hea, aga traditsioonilisus, st kontrolltööd, klassijuhatamine, frontaalne töö klassiga (st loeng) on paha, sest see on oma aja ära elanud vana.

Kindlasti ei tohi poisikesele öelda, et uus on ammuunustatud vana ja et ei maksa ise jalgratast leiutada. Mõlema lause peale Poisike solvub ning head suhted on rikutud kuni järgmise „ülisuper” projektini, milles Poisike teid partnerina kaastaotlejaks vajab.

 

Ärimees

Kes ta on?

Ärimees on see, mida nimi ütleb. Ta ei ole varem koolis töötanud, küll aga erasektoris firmajuhi või „firmajuhina” ning teab kõike efektiivsusest, kasumist, bilansist, personalipoliitikast, tulemustasust, benchmarking’ust ja kuradirattast, mille lühendiks on PDCA. Koolitöötajad omakorda valdavad selliseid sõnu nagu kognitiivne dissonants, probleemõpe, grupiprotsesside juhtimine ja metoodiline kirjandus. Kuna nad räägivad eri keelt, siis Ärimees ja Koolitöötaja üksteisest aru ei saa. Mõningatel juhtudel on olemas tõlk, nt majandusharidusega valikainete õpetaja, kuid paremal juhul seda ei ole. Siis elavad Ärimees ja kool üksteisega pidevalt kõneledes täiesti erinevat elu ning suurem osa omavahelisest kommunikatsioonist on „tõlkes kaduma läinud”. Mööda koolimaja käib Ärimees ainult koos tema uuendusi uudistama tulnud gruppide või võimalike investoritega, muidu on ta oma kabinetis või pigem kusagil konverentsil oma efektiivse totaalse hariduse kontseptsiooni tutvustamas. Koolipere võib ärimeest näha ka 1. septembri aktusel, kus aabitsa asemel ulatatakse juntsudele „Rikkaks saamise õpik”, ning ajaleheveergudel, kus Ärimees lubab Eesti hariduse ainuisikuliselt kriisist välja tuua.

Ärimehe käe all puhkeb muidu lihtne ja üheselt mõistetav kool vohama nagu pajuvõsa: ootamatult ja edukalt tekivad vanemate kool, keeltekool, eelkool, täiendõppekeskus, koolituskeskus, lasteaed ning numbritubade rent peret planeerivatele vanematele. Huvitavate uuendustena ilmuvad kooli suvalised lukksepad ja ehitajad kooli sööklasse sööma, kõigile kasutamiseks olev paljundusmasin, mille kasutamiseks tuleb kõigepealt raha oma kontole kanda, ja vitriin kooli nänniga, kust iga siseneja endale midagi Ärimehe koolist mälestuseks osta saab. Õpilastele Ärimees meeldib, sest ta räägib nende jaoks arusaadavas lihtsas keeles ning ütleb otse välja, et õpetajad on reliktid, kes tänapäeva tööturul hakkama ei saa. Sellele nad kuigi tihti ei mõtle, et ega Ärimeeski oma tohutult eduka ja tulusa karjääri tõttu kooli tulnud.

Millest temaga rääkida?

Visioonist. Missioonist. Era-, avaliku ja mittetulundussektori edukast koostööst. Väärtuspõhise personalipoliitika rakendamise raskustest koolis. Kooli brändingu lansseerimisest.

Millest mitte rääkida?

Kellele kuulub koolis kohvikuteenust pakkuv erafirma. Kellele kuulub koolis koristusteenust pakkuv erafirma. Kellele kuulub koolis turvateenust pakkuv erafirma. Kellele kuulub koolis teenuste pakkumise üle järelevalvet teostav erafirma.

 

Kojamees

Kes ta on?

Kojamees ei ole direktor, kes oli nostalgilistel üheksakümnendatel punkar ja on nüüd ontlik, aga hea ütlemisega kuju, vaid sootuks vastupidi. Kojamees on direktor, kes siiralt usub betooni ja puhtusesse. Ta on kuulnud küll ilusaid loosungeid sellest, et inimene on suurim väärtus või et paneme raha inimesse, mitte betooni, aga ei usu neid. Inimene läheb ära, aga betoon jääb. See tähendab koolimaja. Ja inventar selles majas. Parimal juhul ka eelarve ülejääk, mille eest ootab Kojameest linnavalitsuse peafinantsisti heakskiitev pilk.

Kojamees on numbrites silmapaistvalt täpne. Tal on suurepärane mälu kõiges, mis puudutab koolimaja ruutmeetrite arvu, koolipinkide taastamisele kulunud värvi hinda (ja kulu liitrites ruutmeetri kohta), veemõõdiku näitu ja paljunduspaberi hulka inventariruumis, mille võti on ainult temal. Kojamees on koolimajas varahommikust hilisõhtuni, aga peaaegu kunagi ei leia teda oma kabinetist.

Ta kontrollib vahetusjalatseid, koristajate liikumist, õpetajate töölejõudmise ning töölt lahkumise kellaaega, vaidleb töömehega kruvide üle, millega lahti tulnud liiste kinnitada, lisab kooli vetsudesse tükikaupa paberit jne. Samuti vaatab ta hoolega, et ükski õpetaja ei paljundaks rohkem, kui talle limiidiks antud on, st 45 lehte poolaasta kohta. Kui õpilane tahab midagi paljundada, siis tulgu oma paberipakiga või veel parem – paberipaki ja tahmakassetiga. Kui selgub, et paljundus on koduseks tööks antud projekti väljaprint, siis võtab Kojamees järgmisel koosolekul teema täie tõsidusega üles, et pedagoogiliselt on õige lasta kodused tööd käega kirjutada. Kas see ka päriselt pedagoogiliselt õige on, seda Kojamees ei tea. Üldse on ta pedagoogikas nõrk ning seetõttu tundide sisusse, õppekavasse, arenguvestluste läbiviimise korda jne oma nina ei topi.

Õpilased Kojameest ei salli, sest ta ajab neid närvi oma järjepideva tänitamisega vahetusjalanõude, aknalaual istumise ning lihtsalt koridori mööda kõndimisega (kulutab ju vast peale kantud vaha!). Tunne on vastastikune: kui Kojamees saaks, siis keelaks ta õpilastel oma koolis käimise ära. Õpetajatel samuti.

Millest temaga rääkida?

Värvi ning mööbliriide hindadest ning nende odavamalt hankimise võimalustest. Plaatimissegude omadustest. Nanotehnoloogial põhinevate fiiberkiust põrandalappide liiga kõrgetest hindadest. Oma korras (tähtis on „korras”, pole oluline, kas on ilus) koolimajast.

Millest mitte rääkida?

Peamiselt on ohtlikud kaks teemat: süvapedagoogilised teemad kutsuvad Kojamehes esile letargilise apaatia, kust teda isegi „täiendavate vahenditega katuseremondiks” välja ei kisu, ning lauskontrolli nõrkadest kohtadest, st ilmselgetest viisidest, kuidas jalatsikontrollist mööda hiilida ja printida nõnda, et limiidiloendur seda ei loe. Sellest rääkimine toob vaesekesele terveks nädalaks unetuid öid.

 

Volikogu Esimees

Kes ta on?

Volikogu Esimees on direktor, kellelt on väga raske saada lihtsale kas-küsimusele vastust, kus ei sisaldu korraga eitust, jaatust ning vähemalt kahte (vähemalt osaliselt välja mõeldud) fakte täis pikitud ekskurssi ajalukku või võrdlevasse koolikorraldusse. Volikogu Esimees on diplomaat, professionaalne suhtleja, kes võib ühe korraga teha kaheksandikele noortepärast käepigistust ning samas rääkida vilistlastele, kes tähistavad 25 aastat lõpetamisest, et tänapäeva noorus on ikka palju nõrgem, kui olid nemad.

Koolis ei ole Volikogu Esimeest tihtipeale nädalate viisi näha − ta on kooli ja valda esindamas. Kord Ukrainas, kord Ungaris ja korra isegi mingi Norra sõpruslinna rahaga Ugandas. Kui Volikogu Esimees ei ole välismaal, siis on ta vähemalt volikogu istungit ette valmistamas.

Seega kooli igapäevaelu Volikogu Esimees ülemäära ei sega, peaasi et numbrid on korras, st on, mille poolest oma kooli külaliste ees esile tõsta: viielised, maakonna tippsportlased, madalad küttekulud, uuenduslik katuseaken, mis on ühtlasi teleskoop jne. Koolil on Volikogu Esimehest omajagu kasu, sest tema juhtimisel on kool omavalitsuse silmatera ning saab endale lubada nii mitmeidki investeeringuid ja imevigureid, millest paljud koolid ainult unistavad. Samuti jääb igal nädalal mõnel lõpuklassil tund ära, sest Volikogu Esimees on saanud mõne kuulsa või veel kuulsama valdavalt erakonnakaaslasest poliitiku õpilaste ette loengut pidama. Loeng on tavapäraselt surmigav, sest juttu on riigieelarve prioriteetidest Euroopa ühtekuuluvusfondi rahastusperioodi väljakutsete valguses või midagi sarnast, aga parem ikka kui päris ainetund. Õpilastele Volikogu Esimees enamasti meeldib, sest ta tahab neile meeldida. Tulevased valijad ikkagi.

Millest temaga rääkida?

Hariduskuludest. Valla panusest kooli ja kohaliku hariduselu arengusse. Alati leiab ühise keele, kui siunata riiki, mis ei mõista kohalikke olusid ega panusta piisavalt koolitoitu, õpetajate palkadesse jne.

Millest mitte rääkida?

Teistest erakondadest. Tema erakonna prohmakatest. Sellest, et kool võiks olla apoliitiline koht. Üldiselt ei maksa küsida, miks on kooli sekretäril ja inglise keele õpetajal sama perekonnanimi mis temal ning kuidas küll vald leidis raha viie õpetaja (ja direktori) Prantsusmaa õppereisiks, aga hooldekodu ahjud on 20 aastat renoveerimata.

 

Õppeala­juhataja

Kes ta on?

Õppealajuhataja on loomulikult inimene, kes on enne direktoriks saamist olnud õppealajuhataja. Pikalt. Vähemalt kümmekond aastat. Ja see on jätnud jälje. Ühe normaalse kooli normaalse õppealajuhataja ülesanne on hoida kooli igapäevaelu mõistlikes raamides, et õpetajad õpetaksid, õpilased õpiksid, tunnid toimuksid ning vajadusel saaks ka kooli üritused üritatud.

Kui õppealajuhataja saab direktoriks, teeb ta tavaliselt edasi kõike seda, mis seni, ehk jälgib hoolega, et koolielu toimuks mõistlikes, seaduslikes, kindlates ja muutumatutes raamides. Kõige olulisem küsimus ei ole mitte kooli eelarve ega väärtuskasvatus, vaid see, et igapäevaelu sujuks kui õlitatult. Õppealajuhataja ei ole visionäär, vaid täideviiv realist. Ta ei armasta püünele ronida ega sütitavaid kõnesid pidada. Kui Õppealajuhataja on sunnitud kõnet pidama, siis hiilib sinna teemana ikka sisse, et meie koolis õpib neljadele-viitele 36,7% õpilastest, lapsevanemate rahulolu konsultatsioonitundide osas on tõusnud 0,26 protsendipunkti jne.

Tavapäevadel ei ole üldse aru saada, kas Õppealajuhataja on majas, ning kooli armastab ta valitseda kabinetivaikusest saabuvate kirjade kaudu või üks ühele vestlustega. Muutusi ta ei armasta, peab lugu traditsioonidest. Põhimõtteliselt on head kõik plaanid, mis kattuvad eelmise aasta üldtööplaanis kirjapanduga. Igasuguse uue algatuse tõrjub Õppealajuhataja oma pikaajalise kogemusega, öeldes, et tema on seda juba oma nooruses proovinud ning kui juba temal see ei õnnestunud, siis ei õnnestu see kunagi ega kellelgi. Õpilased suhtuvad Õppealajuhatajasse nagu õppealajuhatajasse ikka – erilise armastuse ja poolehoiuta. Tema kabinetti ei taha sattuda keegi, sest sinna ei kutsuta kunagi kiitmiseks ja pilk, mille Õppealajuhataja üle prillide „kohvile kutsutule” heidab, võib tappa hobuse.

Millest temaga rääkida?

Õppekavast. Tunniplaanist. Vaheaegadest. Hinnetest. Ainekavadest. Õpetaja töökavast. Õpilase hindamise, järgmisse klassi üleviimise, täiendavale õppetööle ning klassikursust kordama jätmise alustest, tingimustest ja korrast. Õppemeetoditest. Tunnivaatlusest. Sellest, et küll õpilased ikka ei viitsi ega oska õppida.

Millest mitte rääkida?

Arengukavast. Vabatahtlikust tööst. Vaheaegade muutmisest. Sellest, et kooli dokumendid peaksid tulenema reaalsest olukorrast, mitte ammu kehtivuse kaotanud riiklikest regulatsioonidest, mis on prindituna Õppealajuhataja riiulil kogu aeg käepärast. Sellest, et iga õpilane on andekas.

 

Staardirektor

Kes ta on?

Staardirektor on väga vastuoluline isiksus, aga külmaks ei jäta ta kedagi. Lisaks koolile ja kohalikule kogukonnale on ta pidevalt pildil ka riiklikus plaanis. Tema kuulsus põhineb eelkõige ajakirjanduse armastusel tema vastu, sest tema käest saab alati intervjuu, mis sisaldab alati klikimagnetina mõjuvaid reljeefseid seisukohti. Samuti on kõigile teada tema eraelu ning kogu tema isikuga seotut vürtsitab vähemalt kord aastas mõni skandaal, mis on seotud lapsevanemate kaebuse, ebaõiglase vallandamise vms koolielu puudutava ekstsessiga.

Inimesena on Staardirektor markantne, ent raske isiksus. Tal on kuulus väljanägemine ning aksessuaarid, mis tema imidžiga kaasas käivad, näiteks roosad ketsid, kikilips, kiilas pealagi või lohmakad loomulikud lokid vms. Tal on sotsiopaadi kalduvusi, ta näeb maailma ainult musta või valgena ning inimene on kas tema poolt või tema vastu. Vahepealset varianti ei ole. Koolis ja ka kogukonnas on tal andunud toetajaid, kelle jaoks iga tema sõna ja tegu on kuld ning tema seatud siht on tee tähtede poole. Sama palju kui toetajaid on tal ka pühendunud ja põhimõttelisi vastaseid, kes ei suuda ära imestada, kuidas selline inimene saab „ikka veel” ametis püsida ning kuidas kool küll kokku ei kuku.

Tema kool on üllataval kombel täiesti normaalne ja tavaline, sest mida rohkem Staardirektor kurssi vahetab, seda enam kool paigal püsib, ning koolipere on pidevalt vahelduva äikese-päikesega harjunud ega lase ennast sellest ülemäära segada. Mõnele õpilasele Staardirektor meeldib, mõnele ei meeldi, aga üldiselt on neil temast ükskõik.

Millest temaga rääkida?

Ta on võimeline tundide viisi rääkima Soome ja Singapuri haridussüsteemide eelistest, McKinsey raporti järelduste rakendamise võimalustest Eestis ning sellest, kes midagi tegemata on jätnud, et Eesti haridussüsteemil ja tema koolil piisavalt hästi ei lähe. Staardirektoriga hea läbisaamise ja rääkimise kuldreegel on vaikimine. Lase temal rääkida, ta isegi ei pane tähele, et sina midagi ei ütle.

Millest mitte rääkida?

Konkreetsetest faktidest ja numbritest. Sellest, et üldistusi on ohtlik ilma konkreetse probleemi konkreetseid tagamaid uurimata ning avamata (koos konkreetsete näidetega) teha. Väga paha-paha on tema ilmselgete faktivigade valjuhäälne parandamine. Muidugi, kui teil on tarvidus, et ta vait jääks (näiteks koosolekul, koolitusel), siis just seda tehkegi.

 

Ehitaja

Kes ta on?

Ehitajat võib kutsuda ka Agendakaks või Missioonikuks. Ehitajal on elukestev missioon. Ta on pühendunud ühele eesmärgile ning eeldab pühendumist samale eesmärgile ka kõigilt kaaskondsetelt. Missioon võib olla väga erinev: alates uue koolimaja ehitamisest kuni tunnivaba kooli loomiseni. Näiteks on Eestis olemas Ehitaja, kes on terve elu ehitanud koolile staadionit, üks teine, kes teeb hindamisvaba kooli, keegi kolmas, kes jutlustab vahetpidamata tuleviku tööturuvajadustele vastavate inimeste kasvatamisest ettevõtlikkuse õpetuse integreerimise kaudu igasse ainetundi jne. Ehitajal on nagu sisse/välja-nupp: kõik, mis puudutab igapäevategemisi, teeb ta külmade kalasilmadega hädapärast ära, aga kõik, mis puudutab kaudseltki tema missiooni, paneb ta silmad mitte ainult särama, vaid ka sädemeid pilduma ning temast saab karismaatiline masse kaasa tõmbav kõnepidaja. Sellisel hetkel on ta võimeline oma missiooni täitmisele pöörama ka kõige skeptilisema inimese, kes lõpuks hakkab ise pakkuma vaimustunult lahendusi, kuidas missiooni täita.

Pärast Ehitajast lahkumist läheb lummus üle ning inimene ei saa kuidagi aru, kuidas sai tema olla see, kes sellist jama kuulas, sellele kaasa mõtles ning lõpuks toetustki avaldas. See on huvitav ning kogemist väärt fenomen. Kooli igapäevaelus on Ehitaja üsna mõistlik ja normaalne direktor. Segama hakkab ta siis, kui arvab sellest oma Suurele Eesmärgile kasu tõusvat, aga see on mööduv nähtus. Peagi Ehitaja väsib või leiab uue inimese/valdkonna/koha, kus oma eesmärki jutlustada ja siis saab jälle rahulikumas rütmis edasi elada.

Õpilased Ehitajast midagi erilist ei arva. Kuna õpilased on tavaliselt nutikad, on nad Ehitaja eesmärgihulluse läbi hammustanud ning see pakub neile pidevat naljavaramut.

Millest temaga rääkida?

Tema Ehitusest. See tähendab, et tal tuleb lasta rääkida Oma Ehitusest. Ta teeb seda sügava pühendumusega, armastusega silmis ning ennast iga kord korrates.

Millest mitte rääkida?

Üldjuhul pole Ehitaja eesmärk reaalne ning seda ei ole võimalik tema ettekujutatud ja kirjeldatud viisil saavutada. Seda talle öelda ei maksa. Ta kas saab sellest ise aru ning temast saab kas Koolipapa või Hall või süveneb tema pühendumus fanatismiks ning siis on igaüks, kes julgeb tema Eesmärgi kahtluse alla seada, tema isiklik vaenlane.

 

Hall

Kes ta on?

Nagu Mammigi on Hall nii Eestis kui ka mujal maailmas rohkelt esindatud direktoritüüp. Hall on täpselt see, mida tema nimi ütleb. Ta on ebamäärases eas, ebamäärase sõnumiga, ebamäärast värvi ülikonnas/kostüümis koolijuht, kes koolitustel istub tavaliselt eelviimases reas (mitte viimases, viimane on ebaturvaline ja reserveeritud pahadele poistele ehk Poisikestele või Staardirektoritele).

Tema seisukoht koosolekutel on ebamäärane ning kui ikkagi on tarvis otsustada, siis jälgib Hall hoolega, kuhupoole kandub enamiku seisukoht, ja läheb siis sellega kaasa. Hallil on tavaliselt ka hall elu – ta on üldjuhul rahulikus abielus, tal on rahulikud, korralikud lapsed, ta naudib kultuuri ning teab kõikide linnas etenduvate teatritükkide süžeesid ja seda, mis oli selle nädala „Pealtnägija” põhiteema. Hall on tihtipeale osav ristsõnade või, olles Eriti Hall, sudoku’te lahendaja.

Hall paistab koolielus silma eelkõige pikkade kõnedega aktustel ja tähtsündmustel. Ta on kooli igapäevaelus olemas, aga oma värvi tõttu raskesti märgatav. Kui nii mõnegi direktoritüübi puhul on probleemiks pidev sebimine-sekkumine, siis Halli puhul on vastupidi – ta jätab sekkumata seal, kus peaks, st kui Kalle annab vahetunnis Matile kitli peale, siis peab Hall paremaks teha nägu, et ei näe seda. Samas on raamid, kord ja dokumenteeritud distsipliin Halli lemmikteemad. Keegi ei mäleta täpselt, millal ja kuidas Hall direktoriks sai, samuti seda, millal ta viimati koolist ära oli. Ta nagu oleks kogu aeg koolis olemas.

Hallile ei meeldi õpilastega suhelda. Kui on väga tarvis, siis ütleb ta paar õpetlikku sõna, aga ei midagi enamat. Õpilased ennast Hallist tavaliselt häirida ei lase ning üldiselt nad aktsepteerivad teda – koolil peab ju direktor olema ning see on vähemalt piisavalt väärikas ega tõmble ülemäära palju.

Millest temaga rääkida?

Millest iganes, lihtsalt ärge nõudke temalt poolevalimist või kindlat seisukohavõttu. Kindel teema on igapäevane koolielu oma raamidega. Üldkultuurilistel teemadel räägib ta meelsasti kaasa ning võite koguda sedavõrd üllatavat ja sügavat informatsiooni, et vähemalt mingis valdkonnas muutub hall täiesti helepunaseks või vähemalt tumelillaks.

Millest mitte rääkida?

Uued tuuled hariduselus, kooliuuendus, sügavad sotsiaalsed teemad, nagu erivajadustega õpilased või koolikiusamine. Ta küll ei ütle seda teile, aga tema peab sellist teemapüstitust koolikiusamiseks enda suhtes.


4 kommentaari teemale “Koolijuhtide välimääraja”

  1. Tartu õpetaja ütleb:

    Suur tänu aprillinalja eest! Puudub veel üks tüüp: sahtlitesse panija ehk see, kes teised mingisse sahtlisse paneb.

  2. Hugo ütleb:

    Viimane lause on eriti naelapea pihta pandud 😀!

  3. Hugo ütleb:

    Üldiselt ongi nii!
    Alo on päris kiiresti asjadest aru saanud.

  4. Leelo ütleb:

    Päris tõsiselt, on tõesti kõiki neid stiile valdavaid koolijuhte olnud, kuid peamine on siinjuures, et ikkagi DIREKTORID ja seetõttu meeldivalt välimäärajasse pääsenud. Mismoodi nägi välja aga paarikümne aasta eest raamatusse pandud õpetajate “register”, seda siinkohal ei sobigi käsitleda. Meelde on jäänud näiteks lahmerdaja, head mammid jms. Autor oli ka päriselt olemas. Oh hoidku, et seda lugema ei satuks.

Leave a Reply to Hugo

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!