Kui ainetunnid kaovad, mis siis asemele tuleb?

28. apr. 2017 Raivo Juurak toimetaja - 4 kommentaari

Muraste kooli projektõpe. Metsas ellujäämise grupp „21. sajandi õpilane looduses” koostab maa-ala kaarti. Fotod: Muraste kool

 

Eesti koolidel on aeg valmistuda projektõppeks.

Meediast on korduvalt läbi vilksanud uudis, et Soome koolis õppeained kaovad. Tore, aga mis siis asemele tuleb? Kui vaadata Soome põhikooli uut õppekava OPS 2016, siis selgub, et asemele tuleb ilmiöpohjainen oppiminen. Eesti keeles siis teema- ehk projektõpe.

Tundub, et eelmise sajandi algus hakkab tõesti korduma. Projektõppe esimene laine rullus ju lahti sada aastat tagasi, kui USA-s rakendas seda kuulus John Dewey. Tõsi, tema kasutas sõna „probleemõpe”. Eestis esindas sama suunda Johannes Käis. Tema nimetas seda üldõpetuseks. Keskseks õppeaineks kujunes tal kodulugu, mis lõimis bioloogiat, geograafiat ja ajalugu.

Nõukogude Liiduski rakendati eelmise sajandi algul projektõpet. Kuna tollal valitses toidupuudus, siis õpetati lastele koolis projektõppe meetodil küülikute kasvatamist. Matemaatikatunnis tehti küülikupuuri joonis ja arvutati välja materjalikulu ning hind, tööõpetuse tunnis ehitati puur valmis, bioloogiatunnis õpiti küülikuid toitma ja hooldama jne.

Noori õpetajaid projektõpe huvitab

6. ja 7. aprillil korraldas Noored Kooli TLÜ-s projektõppe koolituse, kus osalesid Tallinna ja ümbruskonna üldhariduskoolide noored õpetajad. Koolitajaks oli kutsutud Londoni 21. kooli (School 21) projektõppe juht Joe Pardoe. TLÜ-st lõid kaasa õppejõud Katrin Poom-Valickis ja Eve Eisenschmidt.

Sissejuhatuseks küsis Pardoe mõnevõrra üllatava küsimuse: mis teil kooliajast kõige eredamalt meeles on? Pakuti näitemängus osalemist, spordivõistlusi, raadiosaadete tegemist, klassiõhtuid jms. Pardoe küsis, miks ei mäleta me õppimise tipphetki. Ta selgitas, et on aeg muuta õppimine niisama elamuslikuks ja meeldejäävaks, ning projektõpe pakub selleks häid võimalusi.

Joe Pardoe rõhutas, et eluline probleem on see, mis projekti veab. Näiteks miks ollakse immigratsiooni vastu? Teiseks märkis ta, et õpilastel peab olema mingi oluline tekst, millest nad saavad lähtuda. Kolmandaks toonitas ta, et projekti koostades tuleb rangelt lähtuda õppekavast ja panna kirja selged hindamiskriteeriumid. Projekt peaks kestma 12 nädala ringis ja võiks lõppeda eksami või testiga.

Järgnenud praktilises koolituses jaotati osalejad rühmadesse. Iga rühm pidi koostama projekti, mis viiakse ellu. Osalesin rühmas, kus koostati Kiviõli kooli vahetus naabruses asuva pargi korrastamise projekti. Põhiliselt arutati seda, kuidas iga aineõpetaja saaks siduda oma ainekavast mingi osa selle projektiga. Kui Joe Pardoe meie projektiga tutvus, toonitas ta taas, et tuleb väga selgelt kirja panna, mille eest õpilased hinde saavad. Ta kasutas korduvalt sõna rigorous, hoidmaks meil ära mõtet, et projektõpe on vabas vormis ajaviide.

TLÜ haridusinnovatsiooni keskuse (HIK) arendusjuht Pille Slabina märgib, et nende ruumides on projektõpet tutvustatud varemgi. Eelmisel aastal korraldatud koolitusele tulid terve klassi õpilased koos paari-kolme õpetajaga. TÜ ainedidaktika õppejõud ja tudengid viisid nendega läbi projektõpet, õpetades seda korraga nii õpilastele kui ka õpetajatele. Möödunud aastal osales sellistes koolituses üle kahekümne kooli. Nüüd kevadel on 10. ja 24. mail projektipäevad keskkonnahoiu teemal. Sinna tulevad õpetajad jälle koos õpilastega. 

Pille Slabina märgib, et õpetajate huvi projektõppe vastu on suur, kuid vaid vähesed hakkavad seda kasutama. Lühikesi projektõppe päevi tehakse päris palju, kuid pikemaid projekte mitte. Eranditena toob Slabina välja Kiviõli ja Muraste kooli, kus on juba mitu aastat tehtud ka pikki projekte. Pikkade projektidega on algust teinud ka Tallinna Kuristiku gümnaasium ning põhjalikumaks projektõppeks valmistuvad Rocca al Mare kool ja Tallinna Avatud Kool, mis avatakse sügisel.

Mis riigid on projektõppe esirinnas?

Tallinna ülikooli õppejõud Mart Laanpere on propageerinud ja ka õpetanud projektõpet juba paarkümmend aastat. Ta märgib, et õppeained ei kao Soome õppekavast kuhugi – see on välismeedias leviv müüt. Nagu on müüt seegi, et Eestis õpetatakse juba esimeses klassis kõik lapsed kohustuslikus korras programmeerima. Soomlased on seadnud eesmärgiks katta projektõppega mitte rohkem kui 20–30 protsenti kogu õppest.

Mart Laanpere peab 20–30 protsenti realistlikuks eesmärgiks, sest projekt­õppele üleminek on väga töö- ja ajamahukas. Belgias on ta külastanud kooli, kus kõigil teisi- ja neljapäevadel toimub projektõpe. Koolil tuleb see hästi välja, kuid kõige selle ettevalmistamiseks kulus kaks aastat visa tööd.

Värvikas näide projektõppest on Laanperel Rootsist. Ühes sealses koolis projekteerisid õpilased endale unistuste koolimaja. Koolimaja muudeti projekti ajal ettevõtte kontoriks, millel olid oma osakonnad. Õpilased käisid kontorites projektirühmadena tööl. Üks rühm projekteeris uut koolimaja, võttes eeskujuks maailma parimad koolimajad, teine arvestas uue hoone materjalikulu, püüdes leida võimalikult tugevaid, kuid samas odavaid materjale, kolmas rühm kooskõlastas koolimajaga seotud otsuseid linnavalitsusega: vastavus lapsevanemate ootustele, keskkonnakaitse nõuetele, sobivus linnaossa jne. Kõigi nende küsimuste lahendamiseks pidid õpilased õppima füüsikat, keemiat, bioloogiat ja matemaatikat.

Kaks aastat tagasi rääkis Mart Laanpere sellest Rootsi projektist MTÜ Arhitektuurikooli noortele arhitektidele, kes võtsid koolimaja projekteerimise oma õppekavasse. Nooremad õpilased pakuvad seal oma koolimajale välja väiksemaid parandusi, vanemate klasside õpilased on aga teinud põhjalikke projekte, mille 3D-mudelis saab jalutada ja vaadata, kas riiulid on õige kõrgusega jms. Arhitektuurikool ei ole nii põhjalik kui eelmainitud Rootsi kool, neil on põhiline rõhk loomingulisusel, uute lahenduste leidmisel, kastist väljas mõtlemisel.

Väga häid tulemusi on Mart Laanpere hinnangul saavutanud projekt­õppes Ameerika Ühendriikides San Diego erakoolivõrgustik High Tech High. Seal viiakse tervelt pool õppest läbi mitut õppeainet siduvate projektidena. Neil on kohustus koostada iga projekti lõpuks kokkuvõttev materjal, mida igaüks saab internetist vaadata. Paljud projektid korduvad. Näiteks kõik seitsmendad klassid uurivad San Diego lahe ökosüsteemi. Nii saavad õpetajad kasutada eelmise aasta materjale ja projektõpe polegi enam liiga ajamahukas.

San Diego High Tech High’ koolid peavad saavutama tasemetöödes ja eksamitel teiste koolidega võrdväärseid tulemusi ja saavutavadki. Parimatest koolidest jäävad nad siiski mõnevõrra maha. Aga kuna neil võetakse õpilasi vastu loterii põhimõttel, on nende õpilaste kontingent ka väga kirju. Palju on hispaania kodukeelega õpilasi, kelle vanemate haridustase on madal ja kes õppimist ei väärtusta. Tavakoolis langevad selliste perede lapsed tihti põhikoolist välja, High Tech High’ koolides aga lõpetavad kõik põhikooli ja 90% astub kolledžisse, olles oma suguvõsas esimesed, kes sinna on pääsenud. Seda arvestades on High Tech High’ koolide tulemused väga head ja seda just tänu projektõppele.

Eesti kohta märgib Mart Laanpere, et meil teatakse, mis projektõpe on. Näiteks Samsungi „Digipöörde” projekti kaasatud koolidele polnud vaja seda selgitada. Projektõpe on aga Eestis justkui põrandaalune tegevus – seda ei tehta tundide ajal. Võtame näiteks eTwinningu või Comeniuse interdistsiplinaarsed projektid, mida õpetajad teevad vahetundide ajal, pärast tunde, puhkepäevadel jne. Projektõpe peaks olema õppe süsteemne osa ja tasustatud samuti nagu kogu muu õppetöö. Soomlased liiguvad just selles suunas.

Projektõpe Muraste koolis

Missuguses Eesti koolis on tehtud projektõpet tõesti põhjalikult? Vastuseks pakutakse Muraste kooli. Seal katsetati projektõppega esimest korda möödunud aastal ja kohe edukalt. Enamik lapsevanematest märkis tagasisides, et nende lapsed täitsid projektõppe ülesandeid tavalisest palju suurema innu ja huviga.

Muraste kooli direktor Priit Jõe märgib, et tänavu kestab neil projekt­õpe kuus nädalat ja igal nädalal on kaks projektipäeva. Selle kahe päeva esimesed neli tundi tehakse projektitegevusi, sealt edasi lähevad tavalised ainetunnid.

Kuid Priit Jõe toonitab, et kõik pole olnud nii kerge, kui nad algul õpetajatega arvasid. Projektõppe ettevalmistamine võtab mitu korda rohkem aega kui tavalise ainetunni oma. Tänavu kulus õpetajatel selleks kogu koolivaheaeg.

Esiteks võtab aega teemade väljamõtlemine. Õpetajad pakuvad õpilastele välja vähemalt kümme projekt­õppe teemat, et iga laps saaks valida, mis teda tõesti huvitab. Iga teema peab olema kooskõlas riikliku õppekava üld­osaga ja ka teemasse puutuvate ainekavadega. Kui teemad on paigas, kirjutavad õpetajad nende kohta lühitutvustused. Lapsed loevad need kodus koos vanematega läbi ja lapsevanem registreerib oma lapse kõige sobivamasse teemarühma.

Teiseks võtab aega tööplaani ja hindamiskriteeriumite väljatöötamine. Väidetavalt on projektõpe korduvalt välja surnud just põhjusel, et projekti käigus omandatud teadmiste ja oskuste hindamine on jäänud pealiskaudseks või üldse puudunud. Muraste koolis saab iga õpilane kätte viis-kuus A4 paberilehte, kus on lahtrites kirjas nii ülesanded kui ka hindamispõhimõtted. Nii on õpilasel ja ka õpetajal lihtne edenemist jälgida. Tööd oli selle kõigega palju, kuid selle eest on olnud projekti kerge ellu viia – kõik on läbi mõeldud.

Kolmandaks on Muraste koolis teinud projektõppe tavalisest ainetunnist raskemaks see, et projektõppe rühmad on koosnenud eri vanuses õpilastest. Ühes meeskonnas on olnud nii esimese, teise, kolmanda kui ka neljanda klassi õpilasi. Rühmad on olnud justkui liitklassid. Mõte on selles, et vanemad õpilased õpiksid nooremaid aitama. Aga kuna see ei juhtu iseenesest, siis juhendab iga rühma kaks õpetajat. Tänavu korraldati siiski nii, et üks osa rühmi moodustatakse ainult 1.–2. ning teine ainult 3.–5. klassi õpilastest.

Kokkuvõtteks märgib Priit Jõe, et Muraste kooli õpetajad on teinud palju n-ö ületunde, kuid nii neil kui ka õpilastel on nüüd palju huvitavam koolis käia. Mida Muraste kooli projektõppes konkreetsemalt ära on tehtud, sellest saab ülevaate kooli kodulehelt, kus on üleval näidised selliste teemade kohta nagu fotonäitus „Kodukant”, „Hea ja tervislik koolitoit”, „Koolilogo”, „Tallinna loomaaia õppematerjal”, „Animatsiooni valmimine” jt. Eelmisel aastal oli õpilaste hulgas kõige populaarsem projektõppe teema animatsiooni loomine. Tänavu meeldib paljudele metsas ellujäämise kursus ehk „Väikesed Tarzanid”. Teine tõmbeteema on olnud tänavu „Reklaami- ja digigrupp”, kus õpitakse tegema materjali televisioonile, raadiole ja trükimeediale.

 


PROJEKTÕPPE LINKE

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Milline on teie kõige põnevam projekt?

 

Tiina Kilumets

Tiina Kilumets, Kiviõli 1. keskkooli ajalooõpetaja:

Comeniuse 2012. aasta projektis tegid meie gümnasistid videofilme laulva revolutsiooni väljapaistvatest inimestest. Nad tahtsid kindlasti Edgar Savisaarega videointervjuud teha, kuid temaga oli raske kontakti saada. Kaks kokkulepitud kohtumist jäi ära. Kolmas kord õnnestus kohtuda, see oli 23. veebruaril, otse enne vabariigi aastapäeva. Mina ei saanud kaasa minna ja õpilased läksid iseseisvalt Tallinna linnavalitsusse. Üks õpilane filmis ja teised kaks esitasid küsimusi. Nad olid terve virna laulva revolutsiooni materjali läbi lugenud, et arukaid küsimusi esitada. Edgar Savisaar oli sõbralik ja toetav, tõi esile üksikasju, mis õpilastele laulva revolutsiooni aja silmade ette tõid. Meie koolile oli Edgar Savisaare intervjueerimine igal juhul suur saavutus. Pärast tõlkisid õpilased selle intervjuu meie projektipartneritele ka inglise keelde.

Õpilased intervjueerisid ka Arnold Rüütlit. Meie ekspresident rääkis nendega pikalt ja väga huvitavalt. Õpilastel oli kahju, et vestlusest tuli teha vaid veerandtunnine kokkuvõte. Üks videofilm oli nõukogude aja dissidentidest ja sellega seoses intervjueeriti Lagle Parekit, Heiki Ahoneni ja Enn Tartot. Tehti ka film Siberisse küüditatud eestlastest. Neid oli õpilastel raske leida, kuid film sai siiski valmis. Videofilme kogunes kümmekond. Tegime filme nii, et neid saaks järgmistel aastatelgi õppematerjalina kasutada.

Õpilastele oli projekt põnev ka sellepärast, et sai külastada projektipartnereid teistes maades. Osalesid Leedu, Poola, Ungari, Horvaatia, Saksamaa, Hispaania. Projekt kestis kaks aastat.

 

Meeli Kaldma

Meeli Kaldma, Tallinna teeninduskooli direktor:

Meie koolis on olnud väga populaarsed kulinaarse teatri etendused, mida on olnud juba kolm. Viimane, 2016. aasta novembris toimunud õhtusöök kandis pealkirja „METSas”. Selles oli gastronoomiline rõhk Eesti metsades leiduval, alates marjadest, samblast-samblikest kuni põdrani. Eri erialade õpilased pakkusid ideid välja, kuni leiti metsa idee, millega olid kõiki nõus. Järgnes menüü koostamine, kalkuleerimine, tasuvusarvutused, läbirääkimine hankijatega. Lisaks köögis toimuvale ettevalmistusele kujundasid õpilased ise ürituste visuaalse poole: menüüd-kutsed, dekoratsioonid, plakatid. Mõeldi läbi ja valmistati ette eeskava, muusikalised etteasted ja leiti enda hulgast päevajuht.

Teine tore projekt on Tekol fantaasiahotellide mess. Hotellinduse ja majutusteeninduse õpilased kujundavad oma unistuste hotellid-majutusasutused. Nad valmistavad ette oma fantaasiahotelli reklaammaterjali, sisustavad messiboksi ning püüavad seal oma hotelli külastajatele maha müüa.

Kutseõppe uued õppekavad on väljundipõhised ja projektõpe on üks väljundipõhise õppe vorme. Projekti puhul ei hinnata õpilaste oskusi kontrolltööde ja testidega, vaid jälgides nende tegevust konkreetses töösituatsioonis. Õpetajad teevad kõike kaasa ja näevad, kas õpilaste oskused on piisavad, st vastavad õppekava väljunditele.

Tekos toimuvad õpilasprojektid toetuvad paljuski Soome kutseõppe eeskujudele. Näiteks antakse Soomes metsandust õppivale õpilasele raielank kätte. Õpilase ülesanne on lank mõõdistada, panna kirja sellel kasvavad puud ja hinnata, kas need tuleb langetada või jätta kasvama. Seejärel kalkuleeritakse, kui palju puid on tulu saamiseks vaja langetada, tulu prognoositakse reaalajas kehtivaid turuhindu jälgides. Kokku saab kompaktne ülesanne, millesarnaste lahendamine on pärast kooli töö sisu.

 

Jana Kanger

Jana Kanger, Asunduse lasteaia õpetaja:

Meie lasteaed osaleb rahvusvahelises programmis „Roheline kool” (Ecoschools). Sellega seoses on meie õpetajad läbinud koolitusi, kus on selgitatud väikelastele keskkonnahoidlikku eluviisi: ära võta rohkem toitu, kui jõuad ära süüa, keera pärast käte pesemist veekraan kinni, kustuta ruumist lahkudes valgus jne.

Me harjutame taaskasutamist. Lapsed joonistavad meil kasutatud paberilehtede puhtale küljele. Meil on oma partnerettevõtted, kellelt sellist paberit saame, ja lapsevanemad toovad ka. Me isegi prindime sellisele paberile. Lasteaias on käinud prügihunt, kes on lastele selgitanud, miks prügi sorteeritakse – näiteks vanapaberist saab uut paberit teha.

Puhast õhku hoiame ka. Linna sõites kasutame trammi, mitte bussi. Kui läksime Keilasse, siis elektrirongiga. Oleme võrrelnud rongi laevaga. Kui suur reisilaev hakkas Tallinna sadamast lahkuma, nägid lapsed, et korstnast tuli päris paksu musta suitsu. Saime lastega arutada, kui ohtlik see olla võib.

Õpime taimi tundma. Oma lasteaia puude ja põõsaste nimed oleme internetist järele uurinud, kui ise ei tea. Teeme hoovis lastega ka peenraid, istutame lilli. Jälgime, et keegi prahti maha ei viskaks ega kilekotti vedelema ei jätaks. Sellega seoses on meie lapsed näinud šokeerivat fotot kõdunenud kajakast, kelle kõhust paistavad pudelikorgid, kilekoti tükid ja muud prahti.

Loodushoiu tähtsust saab selgitada ka ilma projektita, kuid projekt muudab lastega tehtava keskkonnatöö palju süsteemsemaks ja kavakindlamaks.


4 kommentaari teemale “Kui ainetunnid kaovad, mis siis asemele tuleb?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Oh püha LIHTSAMEELSUST küll!

    Esmalt – Ameerikast alguse saanud projektide meetod kukkus omal ajal täiesti läbi, sest õpilased EI OMANDANUD PEAAEGU MIDAGI… Nägime selle “uut”, aga pisut arukamat varianti ligi 25 aastat tagasi Taanis. Projektide meetodi põhiline eesmärk on õpilase nn SOTSIAALSE AKTIIVSUSE arendamine. Muidugi, kui soovime Eesti koolist teha ameerikalikku avalikku kooli, kus õpilastel mõnus aega viita, siis laskem käia – meie rahvuskultuuri lõpuni… (NB! – 12-nädalane projektõpe sobib selleks igati!).

    ÜLDÕPETUS (nn ilma tundideta) on hoopis midagi muud, selle juured on austria-saksa didaktikas ja sellega tegeles ka Joh.Käis (mitte projektide meetodiga!)- sobib alushariduses-algklassides vastavate LAIA silmaringiga õpetajate korral (kes sellega toime tulevad)…

    PROJEKTIDE meetod sobib kesk- ja vanemas astmes mõne pikema elulise teema lõpetamiseks näiteks ühe õppepäeva jooksul (12 nädalat on logardite kasvatamiseks…)

    Veel kord – lõpetagem see angloameerika “spetsialistide” Eestisse kutsumine – meie koolisüsteemid on ju täiesti erinevad! Lõhume oma kooli ja neid me ju ei muuda…

  2. Laine ütleb:

    Hea on lisaks lugeda portaalis err.novaatoris avaldatud Priit Enneti artiklit “Heade õpilaste ajulained lähevad ühte rütmi”. Selline psüühika võime on USA ja Saksamaa teadlaste värske uurimuse tulemus ja rõhutab õpetaja oskusliku tavapärase tunniandmise erilist väärtust.

  3. Raivo Juurak ütleb:

    Lugupeetud Peep Leppik,

    Inglismaalt pärit koolitaja hoiatas samuti selle eest, et projekt ei tohi muutuda ajaviiteks ning soovitas lõpetada iga tõsisema projekti eksami või testiga.

    Teisalt – ka projektõpe saab muutuda traditsiooniks ja tekitada õppijates õppimiseks väga vajaliku KINDLUSTUNDE, kui ta on lapsele juba igapäevane asi ja kui juba lapse vanemadki õppisid teatud teemasid hästi korraldatud projektõppe meetodil. Nagu Ameerika ühes osas koolides juba ongi.

    Aja raiskamine on aga kindlasti paljudes koolides praktiseeritav RÜHMATÖÖ. Seda tehakse 5 minuti tunnist, mitte 12 nädalat, ja see tegelikult ongi mõeldud enamasti puhkepausiks. Tavaliselt on rühmadele antud ülesanded nii kerged, et rühma kõige targem tüdruk jõuab kõik üksinda teiste eest ära teha ja teised vaatavad samal ajal oma telefoni. Ja see on väga halb, kui üks jõuab kõigi töö ära teha. Rühmatöö mõte on just see, et üks ei jõua, aga rühm jõuab.

    Kasutaksin üldse rühma asemel sõna MEESKOND. Rühm võib olla ka selline, kus kindlaid rolle pole. Seevastu meeskonnas on igaühel oma roll. Jalgpallis on vasak äär, parem äär, ründajad, väravavaht jne. Tankis on tankijuht, kuulipildur, kahuri laadijad, kahuri sihtur ja tankimeeskonna kapten. Kõik tegelased ülimalt hädavajalikud ja üks ei suuda mitte kunagi kõigi nelja mehe tööd üksinda ära teha.

    Meeskondlikku tegevust on koolis vaja kindlasti harjutada.
    Seda oskust läheb elus vaja.

    Tervitades
    Raivo Juurak

  4. Peep Leppik ütleb:

    Nii ongi – tõsistel kooliinimestel on ammu selge, et DIDAKTIKA TEADUSENA on Eesti koolist välja visatud… Asemel lihtsalt arvamused (olgu või anglosakside omad!)

    Oleme juba pikemalt rääkinud-kirjutanud, et rühmatööd on mõtete teha vaid pärast konkreetse materjali omandamist, et seda siis ühistöös kasutada. Lihtsalt rühmades lobiseda pole mõtete (vt kasvõi veebis – Õppejõult õppejõule 20.märts 2014).

    Kordan lõpmatult – kõige jubedam on aktiivne ja osav suhtleja, kes samal ajal rumal ja kõrge enesehinnanguga. Praegu liigub meie kool just selles suunas!

Leave a Reply to Laine

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!