OPL SUVI

Kust tuleb koolirõõm, mis paneb õpetaja silma särama?

13. apr. 2017 Kirsti Rumma TLÜ haridusinnovatsiooni keskuse analüütik - Kommenteeri artiklit

Kirsti Rumma: „Eesti kooli rõõmsamaks muutmise imenuppu ei tasu otsida rahast ega betoonist, see on peidus õppimise ja õpetamise korralduses ja koolipere omavahelistes suhetes.

Eesti kooliõpilased on oma teadmiste poolest maailma tipus, teisalt paistame välja kesise koolirõõmu poolest. Targad küll, aga silm ei sära. Eesti õpetajate töötulemused on suurepärased, aga paljude õpetajate enesetunne koolis pole kiita.

Nagu võis lugeda Liis Mäeotsa ­uurimusest (vt Õpetajate Leht 24.03), ootab suur osa Eesti õpetajatest muutusi just kooli sisekliimas, õpetajate omavahelistes suhetes ja ka suhetes õpilastega. Eelmise aasta kevadel viis Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskus Eesti kooliõpilaste ja õpetajate seas läbi uuringu, kus muuhulgas otsiti vastuseid küsimustele, kust tuleb õpilaste koolirõõm, mis mõjutab õpetajate silmasära*. ­Uurimuses osales 1200 õpilast ja 800 õpetajat 32 koolist.

Õpilase koolirõõm

Koolirõõmu defineerisime koolikiindumuse, kuuluvustunde ja koolitöödesse haaratuse abil. Ehk koolirõõm on kõrge, kui kool mulle meeldib, kui ma tajun kaaslaste toetavat suhtumist ning teen koolitöid mõnuga. Uurisime, mil määral sõltub koolirõõm koolielu eri aspektidest – õpetaja õpikäsitusest, kooli uuenduslikkusest, õppeedukusest (keskmisest hindest), tajutud koormusest, vanemate toetusest, tulevikukindlusest, psühholoogilise võimestatuse (inimese usk oma võimekusse) neljast komponendist: kompetentsusest, mõjukusest, tähenduslikkusest ja autonoomiast. Läbi viidud regressioonanalüüs osutas, et õpilase koolirõõmu ennustab kõige enam õppetöö tähenduslikkus ehk see, mil määral õpilane saab aru õpitava mõttest ja tähendusest (vastandiks mehaaniline pähetuupimine). Samuti olid olulised ennustajad kooli uuenduslikkus ja õpilaskeskne õpikäsitus. Teisisõnu, koolirõõmu on rohkem seal, kus õppurid saavad aru, miks ja mida nad teevad, kus õpikäsitus on muutunud ning kool avatud uuendustele. Ei hinded, koormus ega ka vanemate toetuse määr osutunud koolirõõmu jaoks määrava tähtsusega mõjuriteks.

Õpetaja silmasära

Õpetaja enesetunde ehk „silmasära” indikaatoriteks valisime rahulolu töö sisuga, tajutud koolikliima ja subjektiivse seotuse kooliga. Ehk õpetaja silm särab siis, kui ta on oma tööga rahul, tal on koolis mõnus ning kool on tema jaoks tähtis koht. Regressioonanalüüsiga kontrollisime, millised muutujad ennustavad õpetaja silmasära kõige enam. Võimalike mõjuritena käsitlesime õpikäsituse eri aspekte (koostöisus, õpilasi kaasav õpetamismudel, konstruktivistlik lähenemine), kooli ja koolijuhi uuendusmeelsust, õpetaja psühholoogilist võimestatust (tajutud kompetentsus, mõjukus, töö tähenduslikkus ja autonoomia), tööstaaži, palka ja vanust.

Analüüsi tulemusena ilmnes, et kõige olulisem õpetaja silmasära ennustaja oli õpetaja tajutud mõjukus, samuti osalemine uuenduslikus koolimeeskonnas ning õpilasi kaasava õpetamismudeli kasutamine. Kuigi avalikus debatis tuuakse õpetaja keskse murena välja just palgateema, ilmnes meie analüüsist, et ei palk, vanus ega staaž olnud märkimisväärsed silmasära ennustajad. Kindlasti on palk oluline, kuid õpetaja silm hakkab särama ikkagi siis, kui õpetaja saab tööd teha uutele ideedele avatud meeskonnas, kui ta tajub, et teda võetakse seal tõsiselt, tema sõna maksab.

Koolirõõm ja silmasära käivad koos!

Küsisime ka nii: kas õpilaste koolirõõm ja õpetajate silmasära käivad koos või seisavad eraldi? Koolipõhiselt läbi viidud korrelatsioonanalüüsi põhjal ilmnes õpetajate silmasära ning õpilaste koolirõõmu tugev seos. Seal, kus õpetajad on rõõmsad ja rahul, on õppurite koolirõõm suurem. Omavahel on seotud ka õpilaste koolirõõm ja õpilaskesksus ning õpetaja avatus. Teisti öelduna: mida rohkem tajub õpilane, et õpetamine tunnis on õpilaskeskne ning õpetaja avatud, seda suurem on koolirõõm ning seda paremini tunneb ennast õpetaja.

Kontrollisime ka enesetunde ja õpitulemuste (riigieksami tulemused) seost ning ilmnes, et see oli nõrk või puudus üldse. Seega ei saa väita, et paremate riigieksamitulemustega koolides töötaksid õnnelikumad õpetajad ja õpiksid rõõmsamad õpilased (või vastupidi). Seda tulemust toetab ka 2012 PISA uurimus, kus ilmnes vaid nõrk õpilaste õnnelikkuse ja nende õpitulemuste seos. Võime järeldada, et subjektiivne heaolu ja tulemuslikkus on kaks suhteliselt eraldiseisvat dimensiooni, häid õpitulemusi võib saada nii hea emotsionaalse kliimaga koolides kui ka seal, kus nii õpilased kui ka õpetajad on mornivõitu. Silmasära ei sõltu mitte niivõrd õpitulemustest, kui õppimisest ja töötamisest koolis, kus õhkkond on avatud ja uuendusmeelne ning õppimine mõtestatud.

Kokkuvõtvalt, meie andmed osutavad, et nii õpilaste koolirõõmu kui ka õpetajate silmasära „toodab” ennekõike koolielu üldine korraldus – milline on õpetamisviis (õpikäsitus), kuivõrd saab õppur aru, miks ta seda kõike teeb, kuivõrd uuendusmeelne on kool, mil määral õpetaja pole „mutter masinas”, vaid tema seisukohti võetakse tõsiselt ja tema sõna maksab. Kaudselt toetab seda arusaama hiljuti avaldatud rahvusvaheline uuring riikide heaolust (World Happiness Report 2017), kus järeldatakse, et inimese õnnetunne on seotud nii tööl tajutava individuaalse autonoomia, töö variatiivsuse kui ka juhi kompetentsusega.

Võime järeldada: nii õpetajate kui ka õpilaste positiivse enesetunde eeldus on tänapäevane koolikultuur. Eesti kooli rõõmsamaks muutmise imenuppu ei tasu otsida rahast ega betoonist, see on peidus õppimise ja õpetamise korralduses ja koolipere omavahelistes suhetes.

Mõlemasse saavad panustada nii õpetajad kui ka õpilased, eriti aga koolijuht. Võimu delegeerimine, õpetaja usaldamine ja õpetajate omavahelise koostöö ergutamine tundub olevat siin üks võtmeteemasid.

 

* Uuring viidi läbi meetme „Tänapäevase õpikäsituse rakendamine ja kompetentsikeskuste arendamine ülikoolides” projekti „Haridusuuenduse kompetentsikeskuse projekt Tallinna ülikoolis” ning haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusprogrammi „Õpikäsituse rakendamist toetavate koostöövormide loomine ja toetamine (tegevus 1.3)” projekti „Õpikäsituse profiil” raames.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!