Kultuurisuvi
opleht-tellimine

Mitte ainult hüpata, vaid ka mõelda

13. apr. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar

Ajal, mil paljud lapsed pole kordagi suuski alla saanud, on Viljandi gümnaasiumi õpilastel võimalus mäesuuski-lumelaudu katsetada. Talispordi nädal on kehalise kasvatuse osa. Fotojäädvustus tänavusest Kuutsemäe päevast. Foto: Viljandi gümnaasium

 

Käimas on kehalise kasvatuse ainekava uuendamine ja liikumisõpetuseks kohandamine. Paljude spordialade tehnika õpetamise asemel keskendutakse edaspidi pigem universaalsetele liikumisoskustele, millest oleks abi hilisemaski elus. Higivalamise kõrval tuleb teha ka mõttetööd ja osata end analüüsida.

Eelmisel aastal alanud ainekava nüüdisajastamisega jõutakse sügiseks nii kaugele, et uutjate meeskond eesotsas Tartu ülikooli kehalise kasvatuse didaktika lektori Maret Pihuga hakkab käima mööda Eestit muutusi tutvustamas. Sügisest 2018 peaks aga uut ainekava koolides rakendama hakkama.

Ainekava tegijad on lähtunud sellest, millised teadmised ja oskused peaks õpilane koolist saama, et ta tahaks liikuda ja suhtuks liikumisse hästi ka iseseisvasse ellu astudes, kui „kurja” õpetajasilma enam jälgimas pole. Ainekava viis vaala on liikumisoskused, kehalised võimed ja vormisolek, liikumine ja kultuur, kehaline aktiivsus ning vaimne ja kehaline tasakaal.

Liikumisoskuste alla kuuluvad näiteks vahendite käsitsemisega seotud oskused, kehakontroll eri moel ja eri asendites liikudes, edasiliikumisega seotud oskused,” selgitab Maret Pihu. „Neid oskusi saab kasutada paljude spordialade puhul – nii nagu lugemisoskus annab võimaluse lugeda mitmesuguseid raamatuid. Senine õppekava oli keskendunud paljude spordialade tehnika õpetamisele.”

Kõigi valdkondade läbiv joon on eneseanalüüs; teadvustamine, miks midagi tehakse ning mida teha, et suuta veel paremini.

TÜ kehalise kasvatuse professori Vello Heina sõnul peab õpetaja tegema tunnis selgeks, millist kasu õpilane tehtavast oma igapäevaelus saab. See peab kõnetama igaüht, olema tähenduslik, siis läheb ka õppimine paremini.

Kehaline kirjaoskus

Õpetajalt nõuab see varasemast rohkem loomingulisust, aga ta peab tunnetama ka vastutust,” lausub Hein. „Tuleb kaasata õpilasi, ka hindamisse, et õpitulemused oleks paremad. Praegu ei oska õpetajad kuigivõrd õpilasi kaasata. Peame tulevaste õpetajate õpetamisel ja täiendkoolitustelgi sellele tähelepanu pöörama.”

Hindamise teema on olnud läbi aegade murekoht. Tihtipeale pole õpilastel selge, mille eest nad hindeid saavad. Ainekava arendades on eeskuju võetud Põhjamaade mudelist, kus vastavalt õpiväljunditele, mis kooliastme lõpuks vaja omandada, on töötatud välja kujundavat tagasisidet andvad maatriksid.

Gümnaasiumiastmesse on planeeritud liikumispäeviku pidamine, et väärtustada vaba aja sporditegevust ja regulaarset liikumist. See annab osa kokkuvõtvast hindest.

Hindamise juures on oluline tagasiside, mis aitaks õpilast edasi, toetaks ja suunaks,” ütleb Vello Hein.

Maret Pihu sõnul on ainekava uuendamise üks eesmärke õppeaine kvaliteeti ühtlustada. Kui õpiväljundid on ainekavas selgelt välja toodud, saab õpetaja neile toetuda ka vanematele selgitusi jagades. Näiteks rääkida, milleks üht või teist oskust vaja on, selgitada, et liikumisõpetus annab oskused end ka iseseisvalt liigutada.

Liikumisoskust võib nimetada kehaliseks kirjaoskuseks,” sõnab Maret Pihu. Uuringud on näidanud, et kui noor tajub, et tema oskused on head, on ta kehaliselt aktiivsem. „Siin on õpetaja ja vanema koostöö koht. Tuleb jõuda selleni, et vanem mõistaks: laps saab tundidest olulised teadmised ja oskused liikumiseks,” sõnab Pihu. Praegu on teatud vanuses liiga paljud õpilased tunnist vabastatud vanema tõendi alusel ja põhjused jäävad õpetajale sageli arusaamatuks.

Võiks anda kodutöid, mida õpilane saab koos vanematega teha. Kaasab ja innustab neidki olema kehaliselt aktiivsem,” pakub Vello Hein.

Uude ainekavva on kirjutatud vabatahtliku tegevuse väärtustamine lootuses, et õpilane nakatub liikumisüritusi korraldades spordipisikuga. See tekitab eri keskkondade sidusust ja annab signaali, et õpitakse igal pool.

Paberilt ellu

Ainekava arendusse on kaasatud tegev­õpetajad, kelle kaudu tulevad välja kitsas- ja hirmukohad. Aasta lõpus toimunud liikumisfoorumil osales üle 120 õpetaja. Kaks kolmandikku neist arvas, et ainekavas tuleb midagi muuta (hindamist, vaja on konkreetseid eesmärke, tuleb vähendada tundidest puudumist, parandada füüsilist keskkonda jne). Vaid kolmandik ei näinud muudatuste vajadust.

Uuringutest on ilmnenud seegi, et ainekava kipub olema pelgalt paber ja asju tehakse ikkagi nii, nagu endale parem tundub. Suur hulk õpetajaid ei teagi, mis seal kavas on. „See näitab, et uuendusi on vaja,” kinnitab Maret Pihu.

Vello Hein toob veel ühe argumendi muudatuste kasuks. Nimelt käsitleb nüüdisaegne õpikäsitus teatud pädevuste saavutamist ja ka praeguses ainekavas on neist juttu, aga segasevõitu on, kuidas pädevusi saavutada. Seega ei soodusta ainekava nende saavutamist.

Ja veel üks tähtis põhjus: langevad nii õpilaste kehalised võimed kui ka motivatsioon.

Ainekava muutus on põhimõtteline ja kapitaalne ning peaks andma tõuke olukorra paranemiseks,” nendib Vello Hein. „Uus ainekava pakub rohkem valikuvariante, on ajendiks tegutsemisel ja motiveerib nii lapsi kui ka õpetajaid.”

Maret Pihu loodab, et iga õpetaja tunneb edaspidi: liikumistund on sama oluline kui teised tunnid, toimub igal juhul ja ära seda ei jäeta. Ja et ka lapsevanem saab liikumise tähtsusest aru ega kirjuta nii kergekäeliselt vabastust.

Saab ka võimlata

Ainekava uuendajatele on andnud häid mõtteid Viljandi gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajad.

Kui riigigümnaasiumi loomisel selgus, et meie koolis võimlat pole, arutasime õpetajatega, milline võiks olla õppeaine. Ja mõtlesime välja,” räägib Viljandi gümnaasiumi kehalise kasvatuse ainevaldkonna juht Kristiina Jürisson. Kehaline kasvatus on õppekavas plokkidena ja õpilased saavad ise valida. Tunnid toimuvad linna spordibaasides, -saalides ja staadionil, mis hommikupoolikuti muidu tühjalt seisaks.

Meil pole kunagi olnud nii häid töötingimusi kui võimlata töötades!” muigab Kristiina Jürisson.

Uus süsteem eeldab tavalisest teistsugust tunniplaani: kehalise kasvatuse tund on sama tähtis nagu teisedki õppeained. Suure muutuse on teinud läbi õpilaste suhtumine. „Oleme saanud koostöövõimelise õpilase, kes huvitub liikumisest, mõtleb kaasa, miks on kasulik joosta või hüpata,” kiidab Jürisson. „Kust me seda teame? Meil on eelhindamine, kus õpilane pärast ploki valimist kirjutab, millised on tema võimed ja mida ta ootab. Kursuse lõpus analüüsib ta, mis temaga on juhtunud. Õhutame märkama ja protsessis aktiivselt osalema.”

Viienda kursuse lõpus panevad õpilased endale ise hinde ja peavad seda ka põhjendama. Üks noor kirjutas: „Kui tulin gümnaasiumisse, kartsin kehalist kasvatust kõige rohkem. Aga olen nüüd õppinud end tundma ja tegema asju, mida poleks arvanud, et suudan teha. Mulle meeldib süsteem, kus tuleb end eelhinnata ja järelhinnata. Tänu sellele näen, kuhu olen jõudnud. Olen saanud tänu iseseisvale õppimisele ja enesejuhtimisele harjumuse teha viis korda nädalas füüsilist. Sain kätte laksu, mis mind õigele rajale viis.”

Et jõuaks kesta

Jürissoni sõnul peabki noor saama koolist kaasa oskuse endaga midagi teha, et ta kestaks kogu ülejäänud elu. Aga ta peab asja sisust aru saama. Vana süsteem jäi kinni sellesse, et oli tulemus ja hinne, ei pidanud kaasa mõtlema. Võimekas tegi ära, sai viie. Vähem võimekas sai kolme ega pingutanudki rohkem.

Tagasiside muutub edasisideks – mida teha iseseisvalt, et saada parem tulemus,” kinnitab Jürisson. „Õpetajale võib tunduda ebamugav uutmoodi õpetada, aga vanamoodi enam ei saa. Nüüdisaegne õpikäsitus nõuab uut suhtumist. Ja lapsed on muutunud. Enam ei saa sunniga, number pole võluvõti. Õpetaja peab mõtlema, miks ta tunnis midagi välja pakub. Kõige suurem erinevus ongi, et uutmoodi õpetades tuleb alustada mõtlemisest. Aga ongi põnev! Tabasime vajaduse enne ära, kui Eestis ainekava arendus algas. Oleme oma kogemust jaganud üle Eesti.”

Ka kolme Tartu kooli kehalise kasvatuse õpetajad on ainekava arenduses kaasa löönud, katsetanud õppematerjale ja osalenud seminaridel. Kesklinna kooli viiendates klassides viidi sisse liikumispäevik, Kivilinna koolis võeti kasutusele sammulugejad kaasamaks ka vabastatud õpilasi.

Pidime tulema oma mugavus­tsoonist välja,” ütleb Kesklinna kooli õpetaja Kadri Tein. „Mulle meeldib väga uue ainekava osa, mis rõhutab kehaliste võimete teadlikku arendamist. Õpilaste pealt nägin, et neile meeldis teada saada näiteks, mida konkreetselt arendab neis korvpalli mängimine. Õpetajalt nõuab muidugi energiat mõelda tund niimoodi läbi, et rääkimiseks aega leida, aga pakub ka pinget ja annab igale lapsele eduelamuse.”

Minu enda mõistus on pilootprojekti raames palju avardunud,” ütleb Kivilinna kooli õpetaja Ott Riisenberg. „Kui õpilastele selgitada, miks me midagi teeme, paneb see neid ennast analüüsima ja tagasi vaatama. Huvi aine vastu tekib neilgi, kel tark pea, aga kehalised võimed väiksemad. Saame nõrgemad pingi pealt end liigutama ja kaasa tegema. Tugevad on nagunii tugevad, probleem ongi just nõrgukestega.”

Lase lapsel kõndida

Kadri Tein tahab oma õpilastele põhikoolist kaasa anda oskuse sihipäraselt treenida ja kehaliselt heas vormis olla. Kõik ei pea spordiklubis käima, küll aga oskama enda eest hoolt kanda.

Ott Riisenbergi sõnul teevad vanemad lapsele karuteene neid autoga kooli ja trenni viies. Mõistmine, et laps peab liikuma, peaks tulema nii kodust kui ka koolist, nagu ka teadmine, kuidas tervislikult toituda.

Lapsed on väga tublid, täiskasvanud kardavad nende pärast liiga palju,” ütleb Tein. „Lapsed pole ju oma loomult muutunud, pigem oleme seda meie, täiskasvanud. Olen kogenud, et esimesed neli tundi ei meeldi lapsele mingi tegevus, siis hakkab meeldima. Õpetaja peab leidma motivatsioonipunktid igas lapses.”

Kehalise tundides peab õppima ka pingutama ja jõudma tõdemuseni, et kõik asjad ei ole alati meeldivad,” arvab Kesklinna kooli õpetaja Marko Mumm, keda teeb murelikuks, et ehkki uues ainekavas on arvestatud hinnetega, on Tartu koolides otsustatud numbrilisest hindamisest loobuda.

Mina arvan, et õpilastel läheb nüüd raskemaks,” sõnab Mumm. „Siis hakkab ju iga tund olema arvestuslik. Ja kui on midagi mittearvestatud, pead järele tegema. Kui puudud, tuleb järele vastata. Asi muutub hoopis rangemaks. Õpetajal hakkab olema meeletu energiakulu õpilasi motiveerida ja paluda neil tunnis kaasa teha. Hindamine jätaks õpetajale mänguruumi.”

 


Sportliku ja terve põlvkonna kasvatab kool

 

Urmas Sõõrumaa

Urmas Sõõrumaa, Eesti olümpiakomitee president:

Meie ühiskonna üks suuremaid küsimusi on, kuidas kasvatada lastest ja noortest terved, targad ja positiivsed inimesed, kellel seisaks ees võimalikult palju tervena ja seega produktiivsena elatud aastaid. Võtmeroll selle küsimuse lahendamisel on koolil.

Kool kujundab noore inimese teadmised, oskused, harjumused. Jah, ka harjumused. Olen seisukohal, et teadlike, tarkade ja süsteemsete harjumuste juurutamisel lasub võtmevastutus koolil. Õpetajatel on laiapõhjaline pedagoogiline haridus ning ulatuslik, sageli aastakümnete pikkune kasvatuskogemus, mida paljudel vanematel pole. Seda enam, et kui lapsevanemal sportimisharjumust pole, ei teki seda tõenäoliselt ka lapsel. Koolis veedab laps päeva jooksul pea poole ärkveloldud ajast, mistõttu on see sobiv keskkond süsteemsete harjumuste kujundamiseks.

Regulaarsus võimaldab süsteemsust ning süsteemsus omakorda kujundada harjumust. Kui laps tegeleb spordiga neli-viis aastat kasvõi 2–3 korda nädalas, laob see sportimisharjumuse vundamendi, mis püsib kogu elu. Inimesel, kes harjub sportima lapsena, on sellega imelihtne jätkata ka vanemas eas. Inimesel, kel see harjumus puudub, võib järgmiseks motivaatoriks saada hoopis arsti hoiatus terviseprobleemi tõttu, kuid seda me ju ei soovi.

Seega on oluline, et kool õpetaks teadlikult lastele kehalisi harjumusi. See on sama oluline kui näiteks võõrkeeleoskus või matemaatika. Kehaliste harjumuste õpetamiseks on oluline, et kehalise kasvatuse või liikumisõpetuse tundides saaksid lapsed praegusest rohkem üldharivaid teadmisi. Õpetatakse tervislikku eluviisi, päevarežiimi seadmist, teadlikku ja mõtestatud sportimist, targalt toitumist. Samuti on oluline laiendada laste spordialast silmaringi – tutvustada spordialasid, et igaüks võiks leida endale sobiva ja meelepärase, aga ka et pakkuda vaheldust ning laiendada silmaringi. Nii saab tõsta noore teadlikkust ning kujundada harjumusi – kedagi ei pea porgandiga liikuma motiveerima.

Täiendavalt tasub mõelda, kuidas lühendada lapse tööpäeva, nii et sinna mahuksid koolitunnid, trenn ja kodutööd. Väikese inimese tööpäev on sageli oluliselt pikem kui täiskasvanu tööpäev. Nii kasvatame stressis ja väsinud noori, kes ei jaksa rakendada oma maksimaalset potentsiaali ega olla terved. Vähem oluline pole, et tuues spordi kooli, saame sportimise teha kättesaadavaks kõigile, nende rahavõimalustest sõltumata. Kui õpilane peab sõitma pärast kooli kuskile trenni, on see raha- ja ajakulukam ning väsitavam.

Soovin, et otsiksime koos võimalusi laste päeva lühendamiseks nii, et kodused tööd saaksid juba koolis tehtud ning trennis samuti käidud. Koolipäev võib kasvõi hiljem lõppeda, aga trenn peab sinna sisse mahtuma. Mis võiks olla veel vahvam, kui inimene teeb oma töö ära töökohal. Nii oleks lapsel õhtul koju jõudes juba kõik tehtud ning ta saaks teiste huvialadega tegeleda ning pere ja sõpradega kvaliteetaega veeta. Sellega kasvatame tervemat, targemat, vaimselt tugevamat ja õnnelikumat põlvkonda, kelle jaoks sportimine on iseenesestmõistetav.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

 

Kuidas suhtuvad kehalise kasvatuse õpetajad ainekava uuendamisse?

 

Raina Luhakooder

Raina Luhakooder, Eesti kehalise kasvatuse liidu esinaine:

Suhtumine on hea, vaidlemist pole olnud. Aga ega uus ainekava imesid tee. Kes teeb oma tööd südamega ja hästi, sel ei muutu midagi.

Võib-olla aitavad uuendused pöörata rohkem tähelepanu õpilaste eneseanalüüsi- ja enesehindamisoskusele, õpetavad end rohkem tähele panema.

Kuid suhtumise muutust kehalisse kasvatusse kui õppeainesse pole koolis küll niipea näha. Ainekava ei tee ainet tähtsamaks ega vähem tähtsaks. Praegu pole see kuigi tähtis. Kuigi räägitakse, et lapsed ei liigu ja on ülekaalulised, loobutakse tundide arvu tõstmisest ja aine tähtsustamisest.

Kui on korralik talv ja saaks õues tunde teha, kuuleb ikkagi vanematelt, et varustust on raske vedada ja miks peab keset päeva pingutama. Kui peab tulemuse saavutamiseks vaeva nägema, lööb välja suhtumine, et kas ikka on vaja …

Lapsed ise tahavad liikuda. Raskusi trotsida tuleb ainult kasuks.

 

 

Millised oskused peab laps kehalise kasvatuse tunnist kaasa saama?

 

Erki Nool

Erki Nool, olümpiavõitja:

Eelkõige liikumisoskuse. Peaksime keskenduma sellele, et algklassides omandaks laps liikumisharjumuse. See on põhiasi, millele ressurssi kulutada.

Algklassides peaks olema kõige professionaalsemad kehalise õpetajad, aga mitte muusikakallakuga klassi juhatajad, kes annavad ka kehalist kasvatust. Õpetame kõige noorematele liikumist kõige ebaprofessionaalsemal tasemel.

Kõik koolilõpetajad peavad oskama iseseisvalt teha kereharjutusi. 80% valudest, millega kogu maailmas arsti poole pöördutakse, on seljavalud. Kui räägime SKP-st ja raha kokkuhoiust, siis riiklikust seisukohast on see tähtis. Aga oluline ka enesetunde pärast.

Arvan ka, et kehaline kasvatus peaks õpetama sellist elementaarset oskust nagu pallipüüdmine. Tennise-, võrk-, korvpalli püüdmist ja viskamist. Miks see oluline on? Aga sellepärast, et kui räägime laste tulevikust, siis kõik ei mahu muuseumi- ja raamatukogujuhtideks. Mõned peavad ka käelisi oskusi eeldavaid töid tegema. Sellised oskused tuleb noorest peast omandada.

Kehalist kasvatust ei saa käsitleda ainult selles võtmes, et oi kui vastik oli joosta sügiskrossi. Ka muudatustes rõhume liiga palju sellele, et paarile neiule gümnaasiumi lõpuklassis ei meeldinud kehaline kasvatus.

Olen käinud spordipäevadel lasteaedades. Olen näinud vaid ühte last, kellele ei meeldinud väga liikumine. Ta oli natuke ülekaaluline. Aga kui andsin talle jõukohase ülesande, oli ta õnnelik, et hakkama sai. Silmad särasid! Sellises vanuses tahavad kõik lapsed liikuda, see on loomulik vajadus. Selleks on vaja professionaalseid õpetajaid.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Mitte ainult hüpata, vaid ka mõelda”

  1. arvo ütleb:

    Kurb on lugeda. Kas tõesti varasemad/vanemad õpetajad ei kaasanud kõiki õpilasi ja ei selgitanud ka nõrgematele õpilastele õpitu sisu ja tegevuse eesmärke? Hea õpetaja on läbiaegade selgitanud tehtavat. Siin ei ole midagi uut. Kas tõesti kommenteerivad õpetajad ei teinud seda ennem?
    Viljandlasele ütleksin, et teie kasutatav linnavõimla asub üle tänava,siis teil tõesti ei ole probleemi, et koolil ei ole võimlat. Aga riigiametnikele, kes väidavad, et riigikoolidele ei olegi võimlaid vaja(aga aatriumid olgu olla) paneks küll külge häbimärgi.
    Rainal on õigus, kes teeb oma tööd südamega, teeb seda igal ajal ja iga õppekavaga.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!