opleht-tellimine
Kultuurisuvi
KOOLILABOR

Okkaline teekond lahedate inimeste seltskonda

19. apr. 2017 Tõnu Lilleorg ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Teater Must Kast alustas noortelavastusega „Jõud” üle-eestilist tuuri, et anda 16 etendust 14 linnas. Lavastus põhineb Tartu Forseliuse kooli seitsmendike loovtöödel ja pärast etendusi vestlevad näitlejad publikuga.Varateismelised tegelased leiavad ühisosa, kui näevad, et igaühel tuleb julgeda otsida ennast ja oma kohta ümbritsevas maailmas. Näitlejad laulavad laval otse Marten Kuninga spetsiaalselt lavastusele kirjutatud laule.

Lavastuses „Jõud” näeb igapäevaelu, tundeid, pingeid, rüselemist, pidutsemist nii kurvas kui ka rõõmsas võtmes. Lavastaja Kaija M. Kalvet ning näitlejad Birgit Landberg ja Kaarel Targo räägivad lähemalt lavaloo sünnist ja sündmustikust. Kaija, kuidas tuli idee teha selline lavastus?

Kaija M. Kalvet, 28: Tahtsin teha midagi koos kooliga, et kõnetada noori, leida materjal päris elust. Rääkisin Tartu Forseliuse kooli õppealajuhataja Kristi Mummuga, kes viis mu kokku eesti keele ja kirjanduse õpetaja Mari-Liis Türnoga. Vastavalt nende õppekavale tundus sobiv teha koostööd nii, et seitsmendikud kirjutavad loovtöid ja mina teen nende põhjal lavastuse. Õpilased olid protsessiga kaasas algusest peale, nad nägid, kuidas sünnib teater nende enda tekstide põhjal.

Kas tükk võib omada mõttelist silda Merle Karusoo 1980. aastal esietendunud ülipopulaarse lavastusega „Olen 13-aastane”? Seegi põhines õpilaste kirjanditel.

KMK: Võib, kuigi Karusoo pani lavale lood kirjanditest, kus õpilased kirjutasid iseendast. Mina lähtusin sellest, et tegemist oleks fiktsiooniga, ma ei tahtnud, et noored räägiksid oma elust. Forseliuse kooli seitsmendikud pidid neis loovtöödes kasutama fantaasiat.

Birgit ja Kaarel, mis on teie tegelaste keskne probleem ja kuidas nad püüavad seda lahendada?

Birgit Landberg, 29: Lota esindab stereotüübina klassikaaslast, keda ei sallita, keda kiusatakse, ta on veidrate riietega tüdruk, kes arvab, et on paks. Lota on väga enesekriitiline ega saa endaga hästi hakkama, ta on heidik. Lota kodu pole kuigi turvaline koht, vanematel puudub tahe teda märgata. Ta on väike tüdruk, kes käib kunstiringis, kel on palju loovust ja fantaasiat, kuid keda ei suuda keegi mõista ja rakendada, keegi ei ütle talle, et ta on lahe. Lota loob endale teatava võlumaailma, uskudes, et kusagil on parem ja kui ta oleks võlur, suudaks ta halva ära kaotada.

Ta leiab internetist infot maagia kohta.

BL: Nagu on „Harry Potteris”, usub Lota, et tuleb kiri, mis ütleb, et kõik halb pole enam oluline, et sa oled suurem kui kõik teised. Lota otsib kinnitust, et ta kuulub kuhugi, et miski temas on eriline. Kuna keegi talle seda ei ütle, otsib ta seda ise maagiast.

Kas selle „kirja” võiks Lotale saata tema perekond?

BL: Noorte probleemid võivad alata kodust, noored võivad tunda puudust usust, et nad on lahedad ja erilised. Sellise usu olemasolul pole tähtis, mida sulle koolis öeldakse, sest noor usub endasse ja pere toetab teda. Lotal pole turvaala, kuhu argipäevast varjuda. Kuna pereliikmed pole ta sõbrad, pole tal inimesi, kellega rääkida. Ta üritab koolis lahedate inimeste seltskonnale lähenedes hakkama saada, aga see ei õnnestu. Ta osutub selleks üheks nõrgaks, keda saab kiusata.

Kaarel, mis toimub Indreku elus? 

Kaarel Targo, 28: Indreku perekonda tabas ligi aasta tagasi tragöödia, kui tema noorem õde hukkus autoõnnetuses. Selline asi mõjub rängalt igale perele. Jõudsime proovides arusaamani, et pärast õnnetust läks isa pere juurest ära. Indrek elab nüüd koos emaga, kes on sattunud alkoholi küüsi. Nad üritasid uuesti alustada, kolides kolm kuud tagasi Tartusse, ning Indrek on uues koolis veel täiesti uus. Emalt ta tuge ei saa, pigem tunneb, et temal tuleb toetada ema. Uues klassis Indrekut ei kiusata, aga ta pole saanud teistega kontakti, ta ei mõista klassi dünaamikat, ei oska kaaslastest lugu pidada. Tema õnneks võtab kadunud sõtse unenäolises vormis temaga ühendust ja julgustab teda kaaslastega kontakti otsima, suruma end läbi endassesulgumise seinast, mis tema ümber on tekkinud. Lähedased suhted teiste inimestega on ainus rohi, mis võib Indrekut aidata.

Indrek võiks ehk hakata suhtuma kaaslastesse kriitiliselt ja üleolevalt?

KT: Seal on arukas ja tagasihoidlik tüdruk Mia, keda Indrek asub süüdistama liigses enesekesksuses, sest Indreku arvates ei huvitu Mia kellestki ja arvab, et olulised on vaid tema probleemid. Indrekul endal on tegelikult sama viga. Jah, Indreku probleemid on rasked, kuid samas teame, et igaühele on just tema mure kõige lähedasem, kuigi probleemid võivad objektiivselt võttes olla erineva kaaluga. Indreku suurim väljakutse on leida jõudu mõistmaks, on vahel on raske ka teistel ja üksteist tuleb püüda toetada.

BL: Indrek tegelikult ei diskrimineeri kedagi kuuluvuse järgi, tema kaalukausid pole sellised.

Proovides kuuldavasti improviseerisite algmaterjali põhjal.

BL: Jaa, tänu sellele leidsime tegelastega kokkupuutealasid ja saime lisada neisse enda kogemusi. Võin öelda, et tüki tegelased on meie, näitlejate sarnased, meie nägu. Minul oli kokkupuuteala Lotaga suur. Nii nagu tema tahtis võluriks saada, tahtsin seda ka mina, ning nii, nagu kiusati teda, kiusati ka mind. Olen saanud Lotale palju anda, et ta oleks n-ö täidlasem.

Kas tegelaste vastastikusest peegeldamisest, nagu ka Mia ja Indreku vahel toimub, võrsub midagi head?

KMK: Üldisemalt vastates on kooli mure selles, et sa ei vali sageli keskkonda, kuhu õpilasena satud. Sa pead hakkama saama, kuigi klassi väärtushinnangud ei pruugi sinu omadega ühtida. Kui sa oled noor, ei käi näiteks veel huviringis, pole sul kuskilt võtta ka mingit teist peegeldust. Sul puudub adekvaatne arusaam, kas see, mida sina pead õigeks ja tõeliseks, ikka on seda, kuna keegi teine nii ei mõtle. See on keeruline. Täiskasvanuna on lihtsam: saame valida endale sobivaid gruppe, kuhu kuuluda ja kus suhelda.

Niisiis on tegelastel vaja leida peegeldus, mis lähtub nende sisemisest tõelisusest?

KMK: Just, see ongi minu jaoks lavastuse positiivne lõpplahendus, et tegelased on julgenud valida endale sõbraks inimesed, keda poleks kunagi osanud või julgenud valida, sest nad on kõik ju veidi imelikud. Nad julgevad üksteist südamega välja valida, julgevad öelda, et nii on ja see on õige. Sõpruse ja üksteise austamise jõud ning aktsepteerimine, et me oleme erinevad, aga vahet pole, võiks olla see, mis lõpuks paika peab.

BL: See on teise märkamine, mis tegelased kokku viib ja omavahel sõbraks teeb.

KT: Kokkupuutepunktiks saavad sarnased kogemused. Tähtis pole niivõrd see, et inimesed oleksid ühesugused, vaid et nad julgeksid näha väärtuslikku just teistsuguses. Julgeda jääda iseendaks ja seeläbi ehk ka eristuda n-ö normist. Tõeliste sõpradega koos olles näed, et see on huvitavam ja parem variant. Mulle meeldivadki need asjad, mis teevad sinust sinu, mis on sinu juures erilised. Ma saan julgustust sellest, et võin olla see, kes ma olen, sest mul on sõbrad, kes mind toetavad.

Ehk mida enam suuta tajuda kaaslasi, seda rikkam on ka sinu enda enesetunnetus?

KMK: Jaa, ma arvan, et nii on.

Mida soovitaksite meie noortele ja kooliperedele, et leida oma jõud?

KMK: Lisaks enese leidmisele tuleb õppida suhtlemist ja teiste märkamist, laiemalt koosolemist.

BL: Olgem empaatilised! Hea, kui noored jõuaksid arusaamani, et kui on mure, saab sellest rääkida.

KT: Suhtlemisoskuste väljakujunemist võiks soodustada pühendumis- ja keskendumisvõime arendamine. Elame kiires infovoos, kui prooviks koolis au sees hoida ka aeglast ja läbimõeldud tegutsemist. Et inimestel oleks aega tajuda, millega nad tegelevad, et kõik poleks suvaline siuh-säuh.


Miks korraldate oma klassile ühiseid teatrikülastusi?

Birgit Annast, Jakob Westholmi gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja, 8.c klassijuhataja:

Eeskätt on see tore traditsioon, mis annab sotsiaalse kultuurist osasaamise kogemuse ka neile lastele, kes koos oma peredega teatris ei käi. Teatrikülastus võimaldab õpilastel väljaspool nutimaailma läbi elada teiste inimeste elu ja vaatenurki. Noorte seas populaarsetes arvutimängudes ja superkangelaste filmides rõhutakse peaasjalikult äärmuslikele tunnetele, nagu jumaldamine ja vihkamine. Loodetavasti laiendavad teatrietendused õpilaste tundespektrit, esitavad ju näitlejad laval peenemaid tundevirvendusi. Soovin, et etendused näitaksid õpilastele, et inimesed näevad elus küll vett ja vilet, kuid raskustest on võimalik üle saada ja areneda. Ühised teatrikülastused on ka tore vaheldus argirutiinile, eriti kui õnnestub sõita teatrisse mõnda teise linna. Nii oleme külastanud Vanemuise, Ugala ja Rakvere teatrit.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!