OPL MANG

Arenguruum õpetajakoolituses

19. mai 2017 Pille Häidkind, TÜ eripedagoogika lektor; Marika Padrik, TÜ logopeedia lektor - 1 Kommentaar

Kutsestandarditesse lisatud kompetentsuse mõju õpetajakoolitusele.

 

25. aprillil kinnitas hariduse kutsenõukogu õpetaja (tase 6, 7), vanemõpetaja (tase 7) ja meister­õpetaja (tase 8) kutsestandardite muudatused. Sarnaselt kutseõpetajate standarditega lisati juurde üks valitav kompetentsus, mis puudutab erivajadustega õppijaid.

Muudatusettepaneku mõju õpetajakoolitusele ja kaasavale haridusele on loodetavasti positiivne.

Erivajadustega õppijate kaasamine

Viimase 20 aasta üks kuumemaid haridusteemasid on erivajadustega õppijate kaasamine kodukoha lasteaedadesse ja koolidesse. Et kõik lapsed õpiksid koos, seda ootavad kogukonna lapsevanemad, haridus- ja teadusministeerium, ametnikud ja asutuste juhid. Kas erilised õppijaid vajavad ka erilist õpetamist, seda küsimust ei teki või tekib see alles koos probleemidega.

Õpetaja jääb keset neid suuri ootusi sageli üsna üksi ja kui ta pole erivajadustega laste arendamiseks piisavalt ette valmistatud, siis kannatab eelkõige erivajadustega õppija, aga sageli ka kõik teised samas grupis õppijad. Laias laastus võib õpetaja puhul eristada kolme toimetulekutaset. Kõige madalam tase on suunata kogu energia ebamugavast lapsest lahtisaamisele (laps ja tema vanemad on probleemsed, mingu oma lapsega uuringutele ja siis teise gruppi, asutusse). Natuke kõrgem tase on katse-eksituse meetod, mil õpetaja hakkab katsetama võtteid ja nippe, mida on kusagilt kuulnud, lapse probleemide põhjustest aru saamata. Vahel leiab õpetaja kogemata hea lahenduse, vahel lõppevad katsetused aga edutult või koguni halvasti. Veel kõrgemal tasemel alustab õpetaja olukorra põhjalikust tundmaõppimisest, õpib juurde, loeb kirjandust ja otsib koostööd, mille tulemusel valib paar-kolm lähenemisviisi.

Muutunud koosseisuga õpetatavad grupid eeldavad, et areneb ka õpetajate ettevalmistus, ainult siis tuleb värske ülikoolilõpetaja lasteaias või koolis parimal viisil toime. Nüüdisaegne õpikäsitus tähendabki muuhulgas lähtumist igast õppijast ning koosõppimist.

Õpetajakoolitus Tartu ülikoolis

2015. aastal analüüsisid eripedagoogika osakonna õppejõud õpetaja (tase 6 ja 7) kutsestandarditest seda osa, mis puudutab erivajadustega õppijatega tegelemist, ning võrdlesid kohustuslikke kompetentsusi Tartu ülikooli õpetajakoolituse kutseõpingute mooduli sisuga. Paljude aineõpetajate puhul jääb see moodul ainsaks kokkupuuteks erivajadustega õppija teemadega, mille läbimine peaks tagama kohustusliku kutsekompetentsuse. Natuke paremas olukorras on tulevased lasteaiaõpetajad, klassiõpetajad ja kutseõpetajad, sest neil on õppekavades lisaks üks või mitu eripedagoogilist õppeainet.

Kutseõpingute mooduli analüüsi tulemusena tõdesime, et vastavasisulise õppetöö maht on kutsestandardi nõudmiste täitmiseks liiga väike ja eri õppeainetes pakutav vaid vähesel määral omavahel kooskõlas. Tulevane õpetaja sai eelkõige teada, et erivajadustega lapsed käivad tavalistes lasteaedades ja koolides, milliseid arengulisi erivajadusi on olemas ja et töö nende õppijatega on keeruline. Tegime ettepanekud kutseõpingute mooduli parandamiseks, täiendamiseks ja koolitasime ülikooli õppejõude. Alates 2016. aastast saavad kõik tulevased õpetajad teada ka seda, mis on individuaalne arendus- ja õppekava, käitumise tugikava ja 3–5 seminari kaudu infot, mida õpetaja rühmas/klassis erivajadustega õppijate toetamiseks teha saab. Maht nende teemade jaoks on aga endiselt väike.

Et õpetaja kutsestandardi nõudeid täita, on vaja põhimõttelisi ja ulatuslikke muudatusi nii tulevastele õpetajatele õpetatavates ainetes, teemades kui ka õppejõudude koostöös. Iga ülikooli lõpetanud õpetaja peab suutma õppetöö raskusastet oma rühma/klassi piires varieerida, ideaalis suutma teatud piirides õpetust ka individualiseerida. Just teatud piirides, sest individualiseerimises seab piiranguid rühma suurus, eri tasemega õppevara kättesaadavus, abipersonali nappus, meeskonnatöö võimalus jne. Oskus oma tegevust ja õpikeskkonda muuta ei tee õpetajast aga veel eripedagoogi.

Muutused eripedagoogide töös

Erivajadustega lapsi on tavalistes lasteaedades ja koolides alati olnud, nüüd on neid seal lihtsalt rohkem ja kõikjal. Kaasava haridusega seoses liiguvad eripedagoogid ja logopeedid oma sihtrühmadega üha enam kaasa, samas on vaja jätkuvalt tagada eriabi neis lasteaedades (erirühmades) ja koolides (eriklassides), kus õpivad ainult erivajadustega lapsed.

Eripedagoog saab ettevalmistuse mis tahes vanuses ja erivajadustega õppijatega töötamiseks, sh täiskasvanute nõustamiseks haridus- ja rehabilitatsioonisüsteemis. Varasemast olulisemaks on eripedagoogide töös saanud õpetajate, juhtide, ametnike, lastevanemate ja õpetajate koolitajate nõustamine. Eripedagoogide ettevalmistuse tuum ei ole samas siiski muutunud – endiselt peab eripedagoog oskama ise mitmesuguste erivajadustega õppijaid õpetada, sest ainult siis on võimalik ka teisi lapsega tegelejaid usaldusväärselt nõustada. Õpetamiseks ja nõustamiseks peab ta mõistma arenguhäirete neurokognitiivseid mehhanisme, mitte piirduma ainult käitumises või õppimises avalduvate raskuste likvideerimisega (n-ö tulekahju kustutamisega). Tuleb arvestada, et nõustamine on kahepoolne protsess: nõustada saab siis, kui teine pool seda tegelikult ka soovib ja pakutut mõistab.

Erivajadustega laste üha ulatuslikuma kaasamisega seoses on õpetajad hädas ning kurdetakse, et tugispetsialiste (eripedagooge, logopeede, psühholooge, sotsiaalpedagooge) ei jätku. Paraku ei suuda (ega peagi) Eesti riik võimaldama iga erivajadustega õppija kõrvale oma eripedagoogi, selline tugi­spetsialist on ametis kooli või lasteaia peale tervikuna. Õpetajat aitaksid tema igapäevatöös eripedagoogilised lisapädevused.

Õpetaja, kellel on lisa­pädevused eripedagoogikas

Seoses ühiskonna ootustega on õpetajate ettevalmistusele esitatavad nõuded kutsestandardites kõrged, aga sõnastatud pigem üldiselt. Mõnel ametikohal (näiteks lasteaia sobitus- ja erirühma õpetajatel) on lisaks nõutav eripedagoogiline kompetentsus. Küsimusele, mille poolest peaks erinema kõikide õpetajate ettevalmistus ja mis on lisapädevused, siiani ühest vastust ei olnud.

Kutsekoja juures kogunes 2017. a jaanuaris töörühm, mille ülesanne oli kirjutada õpetaja kutsestandardis lahti täiendav eripedagoogiline kompetentsus (vt tekstikast). Õpetajakutsel on kolm taset – 6, 7 ja 8 –, see tähendab, et täiendav eripedagoogiline kompetentsus on õpetajal ainult sellel haridusastmel, kus ta õpetab. Näiteks lasteaiaõpetaja, kes on ennast täiendavalt harinud, tuleb toime lasteaiaealiste erivajadustega lastega; klassiõpetaja aga suudab pakkuda algklassides õpiabi.

Milleks valitav kompetentsus mõeldud on?

Õpetaja professionaalse arengu ja ettevalmistuse toetamiseks. Õpetajakoolitust pakkuvad kõrgkoolid saavad eripedagoogilise kompetentsuse sisust lähtudes koostada lisamooduleid tasemeõppe õppekavadesse (lasteaiaõpetajatele, klassiõpetajatele jne). Eripedagoogilisi õppeaineid on nüüd võimalik valida/luua hoopis täpsemalt ning jälgida, et kõik olulised teemad oleksid kaetud. Juba töötavatele õpetajatele tuleb jätkuvalt pakkuda täiendusõppe kavasid, neid võib teha pikemaid ja lühemaid, et iga õppija endale vajaliku aspekti üles leiaks. Ja viimaks – kompetentsuse kirjeldusest lähtudes saab arendada õpetajatele ka iseõppimist toetavaid õppematerjale.

Hindamise toetamiseks. Õpetajakoolituse õppekavade kvaliteedihindajatel on selgem alus langetamaks otsuseid, millised õppe- ja täienduskoolituse kavad on asjakohased. Haridusasutuste juhid saavad julgemalt analüüsida ja hinnata, kuivõrd õpetaja ettevalmistus vastab ametikoha kvalifikatsiooninõuetele (õppijate erisustele) ja millist täienduskoolitust soovitada või tellida. Õpetajakutse andmisel saavad kutsekomisjoni liikmed usaldusväärsemalt hinnata kutse taotleja teadmisi ja oskusi erivajadustega õppijate õpetamiseks.

Valitav kompetentsus ei pea olema kõikidel õpetajatel. Kutsekoja töörühmas arutati, et kutsestandardis tuleb täpsustada ka kohustuslikke nõudeid erivajadustega õppijatele – neid vähendada ja konkretiseerida. Arutleti, et kohustuslikus osas tuleks ära nimetada levinumad erivajaduste liigid, millega iga õpetaja peab jätkuvalt ise toime tulema: muukeelsus, käitumis- ja õppimisprobleemid, andekus. Töörühm nõustus mitme huvigrupi ettepanekuga, et eripedagoogiline valitav kompetentsus on tulevikus kutsestandardi kohustuslik osa. Vajalike muudatuste tegemiseks õpetajakoolituses on seega antud lisaaega.

Kokkuvõtteks

21. aprilli Õpetajate Lehes kirjutas Raivo Juurak, et Eesti kõrg- ja kutsehariduse kvaliteediagentuuri korraldatud õpetajakoolituse õppekavade välishindamine oli edukas. Hindajate raportis oli aga ka kirjas, et erivajadustega õppijate teemal tuleb Tartu ülikoolil teha senisest tõhusamat arendustööd. Professor Äli Leijeni 7. aprilli Õpetajate Lehes avaldatud persooniloo lõpust lugesime, et seoses eespool kirjeldatud kutsestandardi muudatusega on plaan luua Tartu ülikooli tasemeõppesse uus kaasava hariduse õppekava. Tekib küsimus, kas on ikka mõistlik/võimalik õpetada näiteks kutsekooliõpetajale, gümnaasiumiastme inglise keele õpetajale, põhikooli humanitaarteaduste õpetajale, klassiõpetajale, lasteaiaõpetajale ühekorraga, kuidas kaasata erivajadustega õppijaid eakaaslaste hulka. Tegevõpetaja, kes on juba ülikooli lõpetanud, vajab spetsiifilist, oskusi kujundavat täiendus- või ümberõpet, mitte seda dubleerima hakkavat tasemeõpet. Nagu ühe uue lasteaia ehitamine ei lahenda teiste lasteaedade remondivajadust, ei kata üks uus õppekava ära kogu õpetajakoolituse arenguruumi erivajadustega õppijate kaasamise vallas.

 


Hariduslike erivajadustega õppija toetamine

  1. Õppija hariduslike eri­vajaduste väljaselgitamine.
  2. Õpikeskkonna ­kohandamine vastavalt erivajadustega õppija vajadusele.
  3. Erivajadustega õppija arengu toetamine.
  4. Koostöö kolleegide, eriala­spetsialistide ja lapse­vanematega.

www.kutsekoda.ee


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Arenguruum õpetajakoolituses”

  1. Laine ütleb:

    Arenguruumi õpetajakoolituses küllap ehk on võimalik leida erivajadustega õpilaste tarvis põhikoolis. See aga ei tohi hakata laiutama, varjutades tunnis oluliste eesmärkide ja ülesannete täitmisel. Erivajadustega õpilaste arv on küll kasvanud ja võimalik, et nutiseadmete ja vilkuvate ekraanide tõttu on koolis sellel sajandil märgatavalt kasvanud aga ehk ka perede elustiili tõttu. Õpetajaamet nõuab järjepidevat eneseharimist ja täiendkoolitustel on oma osa, aga kõigile õpetajatele selliste eriprogrammide lisamine kõigile oleks liigne koormus küllltki ülekoormatud ametimeistritele, sealhulgas loodusteaduste valdkonna õpetajatele, kes suudavad neid teemasid ka ise uurida. Kogu artikkel oli hea ja järeldus, et kooli on eripedagoogika lisapädevusi. Veidi naljakaid näiteid, mis aga appi tulid.Tuli ikka tegelda selliste õpilastega, kes ei suutnud tunnis olla. Leidsin võimalusi saata raamatukogusse õiget raamatut leidma või hoopis koridori ringi hüppama ja tulla tagasi, kui soovib. Tegid mis vaja ja tulid ka tagasi. Usalduse asi.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!