OPL SUVI

Eesti õpetajaskonna rollist aastal 1917

5. mai 2017 Villem Normak TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi arhivaar-koguhoidja - Kommenteeri artiklit

Veebruari­revolutsioon sillutas tee muudatustele eesti koolis ja hariduses. Reformide ettevalmistamises oli suur roll kanda õpetajatel.

Veebruarirevolutsiooni järel jäi kooli ja hariduse juhtimine esialgu endiste võimustruktuuride bürokraatlikku alluvusse, kes hoidsid kinni vanast poliitikast ning ei olnud valmis kergekäelisteks järeleandmisteks. Samas ei olnud ametnike sõnal endist kaalu ning Ajutise Valitsuse haare enam kõikjale ei ulatunud. Saaremaa Kõljala algkooli õpetaja Albert Seppel iseloomustab: „Kõljala uuestivirgunud külakool 1917. aasta esimesel poolel kusagilt mingisuguseid ametlikke korraldusi ega juhiseid ei saanud. /- – -/ Töötasin, kuidas oma taip võttis.” Muutunud oludes ruttasid eestlased revolutsiooniga tekkinud võimalusi ära kasutama. Enn Murdmaa kirjeldab, kuidas Veebruarirevolutsiooni puhkedes asus rühm Tallinna ärksamaid õpetajaid koheselt koos käima, arutamaks, „mida tuleks teha meie kooli huvides praegusel äreval silmapilgul”. Nendel koosolekutel pandi alus Tallinna õpetajate seltsile, mis asutati aprilli esimestel päevadel. Samal ajal loodi õpetajate ühinguid ja seltse kõikjal üle Eesti ning juunis asutati kohalikke organisatsioone ühendav Eesti kooliõpetajate keskliit.

Kaks koolitunnistust Rakvere linna naisgümnaasiumist, 1916/17. ja 1917/18. õppeaasta. See kool oli esimeste keskkoolide seas, kus hakati õpetama eesti keeles, ka tunnistused trükiti 17/18. õppeaasta jaoks juba eestikeelsena.

Alus Eesti haridussüsteemile

Õpetajad suhtusid kutseühingu töösse suure kohusetundega, avardunud tegutsemisvõimalused tekitasid entusiasmi. Harjumaal Kolga lähedal Uuris külakoolmeistrina töötanud Jaan Sihver kirjeldab minekut Harjumaa õpetajate koosolekule Tallinnas: „Et Kolga oli võrdlemisi kaugel nii Tallinnast kui raudteest, siis tuli jala laupäeva õhtul vastu keskööd kodust välja minna, et hommikuks jõuda Kehra jaama Tallinna poole sõitvale rongile. Samuti tuli õhtul hilja jälle jalgsi tagasi Kolka minna. /- – -/ Nii tuli siis tublisti üle 50 km-i ööpäevas jalgsi maha käia, koosolekul nõu pidada ja järgmisel päeval välja magamata klassi tundi minna.”

Õpetajate ühingutes läks lahti erakordselt viljakas töö, millega pandi alus tulevasele Eesti haridussüsteemile. 1917. aasta kevadsuvel toimus kaks õpetajate kongressi, kus mitmesaja õpetaja osavõtul arutleti koolikorralduse üldiste põhimõtete ning üksikute õppeainete sisu üle.

Õpetajad said kongressidelt kaasa hulga värskeid ideid ja juhiseid, et sügisest koolitööd saaks alustada juba uutel alustel, emakeeles ja rahvuslikus vaimus. Tallinna, Tartu ja Otepää õpetajate seltsid asusid koostama näidisõppekavasid, millest õpetajad saaksid eeskuju võtta. Tallinna õppekava, mis avaldati ka trükis, paistis silma muuhulgas selle poolest, et oli koostatud kuueklassilise algkooli jaoks (seni oli algkool olnud kolmeaastane).

Kohalikud õpetajate ühingud tutvustasid keskliidus väljatöötatud kavasid ja tegid selgitustööd oma piirkonna õpetajate seas. Lihula õpetajate ühingusse kuulunud Johan Knuudi sõnul abistati ka koole ja õpetajaid, kes ühingusse ei kuulunud.

Emakeelne õpe

Emakeelsele õpetusele üleminekuks vajati uusi õpikuid. Johannes Voldemar Veski raporteeris 1917. aasta suvel: „Meie koolides peab õpetus sügisel emakeeles algama. Selleks läheb meil nii mõnegi aine õpetamisel uusi eestikeelseid kooliraamatuid tarvis, sest et seesugused raamatud tänini osalt on puudunud, osalt ka on vananenud ja õpekavadele ei vasta. Et seda puudust kõrvaldada, on kooliõpetajate keskel, niipalju kui senini kogutud teadete põhjal võimalik on otsustada, üsna elavalt õpiraamatuid kokku seadma hakatud.” Samal ajal korraldasid õpetajate seltsid kõikjal lühiajalisi kursusi, kus peamiselt käsitleti eesti keele ning kodu- ja loodusloo õpetamise metoodikat. Lektoriteks olid tunnustatud spetsialistid Villem Grünthal-Ridala, Johannes Aavik, Mihkel Kampmaa jt. Kursustel osalejaid oli kõikjal rohkelt ning „lektorite poolt külvatav seeme langes vastuvõtlikule pinnasele”, nagu kommenteeris Albert Seppel. Emakeelse õpetuse kehtestamist takistas ka eestikeelse terminoloogia piiratus. Selle puuduse kõrvaldamiseks korraldasid reaalainete õpetajad matemaatikaõpetaja Jaan Sarve eestvedamisel ja koostöös Eesti kirjanduse seltsiga augustis esimese matemaatika kongressi. Kolmepäevasel kongressil arutati matemaatika, füüsika ja keemia õpetamisega seotud küsimusi ning moodustati komisjonid oskussõnade väljatöötamiseks. Komisjonide töö viljana ilmus veel samal aastal „Matemaatika sõnastik”, mis sisaldas kokku 822 oskussõna. Sellega olid vähemalt reaalainetes loodud eeldused emakeelsele õppele üleminekuks.

Eestikeelsed keskkoolid

Päevaleht, 25. august 1917, kutsub õppima avatavasse Tallinna keskhariduse edendamise seltsi reaalkooli. Sellest sai esimene eestikeelne keskkool Tallinnas, pidulik avaaktus toimus 7. septembril 1917.

Kui 1917. aasta suvel lähenes Eestile Esimese maailmasõja lahingutegevus ja vallutati Riia, asuti kiirkorras evakueerima siinseid riigiasutusi, sealhulgas keskkoole. Venemaale lahkusid eeskätt riiklike koolide vene rahvusest direktorid ja õpetajad, vähemal määral õpilased. Eestlased üldiselt evakuatsiooniga kaasa ei läinud ja püüdsid seista selle eest, et evakueeritavate koolide inventar ja õppevahendid jääksid kodumaale.

Tekkinud olukorras nägid eesti haridustegelased võimalust emakeelse õppe kehtestamiseks. Hoogsa organiseerimistöö tulemusena õnnestus eestikeelsete keskkoolide avamine 1917. aasta sügisel Tallinnas, Rakveres, Viljandis, Võrus ja Põltsamaal. Uute koolide avamine läks paiguti üle kivide ja kändude. Pear Rootalu kirjeldas Rakvere linna naisgümnaasiumi sünniraskusi järgmiselt: „Ametisse said kutseta õpetajad ja küll vajalike teadmistega, kuid pedagoogiliste kogemusteta noored, isegi üliõpilased, kes teinekord oma käitumisega laskusid õpilaste tasemele. Kaader vahetus, lahkusid pea pooled kohaletulnuist.” Sellest hoolimata oli uutesse koolidesse suur tung ning koolide kvaliteet paranes edaspidi kiiresti.

 


Õpetajate omaalgatus

Eelneva puhul on tähelepanuväärne, et kogu 1917. aasta kevade ja suve hoogne tegevus põhines suuresti õpetajate omaalgatusel. Emakeelsele õpetusele üleminekuks taotleti keskvõimudelt küll järjekindlalt luba, kuid esialgu jäid need palved taga­järjetuks.

Selgitustööd tuli teha ka lastevanemate seas, kes kartsid, et eestikeelses koolis ei suuda lapsed omandada piisaval määral kohalikuks asjaajamiseks vajaminevat vene ja saksa keelt. Õpetajaskond asus emakeelset kooli propageerima ajakirjanduses ning lastevanemate koosolekutel. Eestikeelse kooli nõude rahuldasid võimud algkooli osas lõpuks septembris.

Kokkuvõttes sobib 1917. aastat iseloomustada õpetaja Jaan Rummo sõnadega: „Revolutsioon oleks nagu päästnud ärksama õpetajaskonna elava jõu ja energia paisu tagant; töötati esimeses vaimustushoos nagu ekstaasis. Hoo ja õhinaga tõtati kehastama seda ideed, mida Eesti seltskonna parem osa seni oli hellitanud ainult salajama soovina ja kaugema igatsusega – oma emakeelist, rahvuslikku kooli, mille teostamise võimalused nüüd viirastusid.”

Õpetajad tegid 1917. aastal ära suure eeltöö, mida jätkasid hilisemad hariduse juhtorganid. 1917. aasta suve lõpus tuli kokku Eestimaa Ajutine Maanõukogu, mille haridusosakonda juhtis Peeter Põld. Põllust sai 1918. aasta sügisel ka Eesti esimene haridusminister. Ministeerium töötas edaspidigi tihedas koostöös õpetajatega, kelle seisukohtadega tuli hariduselu suunamisel (vähemalt 1920. aastatel) arvestada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!