Eksterritoriaalne Rail Baltic

12. mai 2017 Tiit Riismaa matemaatikadoktor - 2 kommentaari

Tiit Riismaa

Pole kahtlustki, et Eestil on vaja kaasaegset raudteed. Praegustes oludes on läbi soode ja rabade plaanitav ja proportsioonist väljas Rail Baltic ent kahtlemata mõistusevastane laristu. Aga Eesti Vabariigi seadused pole juba ammu siinkandis ülimuslikud. Tsiteerigem ka klassikuid: Don’t hate what you don’t understand! – Ärge vihake seda, millest te pole aru saanud! Või nagu kirjutas üks teine klassik: kõik mis on tegelik, on mõistlik. Maailm ei ole valesti ehitatud. Küll on aga sellest maailmast võimalik valesti aru saada. Alati ei saa arvata, et inimesi valitsevad nõdrameelsed, kes ei taipa, mida nad teevad. On võimalik, et inimesed pole valitsejate tegelikest eesmärkidest teadlikud.

Sellel paljuski salapärasel ja anonüümsel projektil võivad olla hoopis teistsugused eesmärgid, mis muudavad Rail Balticu megaprojekti üsnagi loogiliseks ja proportsionaalseks. Ega siis ainuüksi helde jootrahaga saa kõike Rail Balticu ümber keerlevat ära seletada. Võib olla, et seekord ei olegi pildil midagi valesti, kuid pildilt on üht-teist olulist puudu. Kõige kõrgemad riigiametnikud on viidanud reisijateveo plahvatuslikule kasvule Soome lahel, mis justkui olnud ettearvamatu, ja tuletanud sellest raudteeveoste kiire kasvu ja Rail Balticu vajalikkuse. Teatavasti põhjustas laevaliikluse hüppelise kasvu raudse eesriide lagunemine, siis inimeste justkui paisu tagant pääsemine. Aga kui nii, siis võib oletada, et meid ootab ees veel üks paisu purunemine. Megaraudtee võib vabalt olla hoopis suurejoonelisema süsteemi vägagi tagasihoidlik osa. Saladuskatte eemaldamiseks tuleb hakata konstrueerima olukordi, kuhu uuele trassile kavandatav kiire Rail Baltic sobib nagu rusikas silmaauku. Selliseid mõttekäike tavaliselt naeruvääristatakse, autorite vaimne tervis seatakse kahtluse alla, märgistatakse paranoiaks, provokatsioonideks ja vandenõuteooriateks. Enamasti on sellised hinnangud tõepoolest adekvaatsed. Kuid mitte alati. Pidades silmas ajalugu, aga eriti viimast sajandit, kus meid korduvalt vabastati, kaitsti ja abistati, on kõrgendatud umbusk igasuguse piiriülese tegevuse suhtes igati põhjendatud. Ei ole keegi siia midagi tooma tulnud, kõik ainult viima. Aga ikkagi, kui Rail Baltic on vaid kullast nööp, siis kus võiks olla see väärtuslik pintsak, või kui palju neid viimase peal kuubesid üldse on?

Loodust enam juurde ei teki

Loodust teatavasti enam juurde ei teki, sest Jumal on siinkandis oma ettevõtmised ammu lõpetanud. Inimesed seevastu tegutsevad järjest jõulisemalt. Vana Euroopa hakkab täis saama. Tsivilisatsioon koos oma hüvede ja pahedega on trüginud mitte loodusele lisaks, vaid looduse asemele. Inimlik mugavus sikutab eest ja ahnus tõukab tagant. Sõdu pole kaua peetud ning inimeste ambitsioonid ja pretensioonid on laes. Veekoguäärsed vabad maatükid on otsakorral. Metsad on maha raiutud ja linnad asemele ehitatud. Aga Balti rahvad, kes on pool sajandit kannatanud kroonilise asjadepuuduse käes, on nüüd eluks vajaliku hankimise ja venelaste tümitamisega nii hõivatud, et kõik muu läheb meelest. Tegelikult elame me sellise loodusliku mitmekesisuse sees, millest väga suur osa maailmast võib ainult unistada ja millest vana Euroopa on ilma jäämas. Balti riikide asustustihedus on järgu võrra väiksem kui üleasustatud vanas Euroopas. Inimtühje lahesoppe, järvesilmasid ja metsasiilusid on siin nii et mustab. Nimetatud asjaolu pole andnud rahu paljudele „piiriülestele generalissimustele” ja on juba ammu pannud selle ajalooliselt kirju seltskonna mõtte liikuma suunas, kuidas Balti riikide hõredat inimasustust ja looduslikku mitmekesisust oma kasuks pöörata. Siinne looduslik mitmekesisus on liiga väärtuslik ja asub vanale Euroopale liiga lähedal, et meie jalgealune maavaradest tühjaks uuristamise käigus ära lagastada. Pikas perspektiivis on hoopis traditsioonilisemaid, äraproovitumaid ja jätkusuutlikumaid variante.

Rikkas Euroopas on väga palju igavlevaid varakaid inimesi, kelle jõukus kasvab, ilma et nad selle heaks kuigi palju tegema peaksid. Nende pretensioonikate, omavahel äravahetamiseni sarnaste tegelaste mugavad apartemendid asuvad mitmekümnekorruselistes hoonetes. Nad sõidavad väga heades, aga ühesugustes autodes. Kuid nad tahaksid olla erilised, kordumatud, unikaalsed, nautida hoopis rohelisemat, mitmekesisemat ja privaatsemat ümbrust. Kas nüüd just nii suurejoonelist kui omaaegne Balti aadel, aga unistada võib ikka. Esimese öö õigust tagasi keerata on keeruline. Aga selletagi oleks tore siniverelist mängida, mitmesaja aasta vanuseid lippe, vappe ja muud sinna juurde kuuluvat atribuutikat välja mõelda. Või tõrvikute all mõõgaga vehkida ja jeekimi kombel valgete linade lehvides ringi joosta.

Euroopa uues ühiskodus

Sellest ajast, kui Berlin viimati varemetes oli, on möödunud üle seitsmekümne aasta. Sõja tulemusel nihutati slaavi sugemetega Poola riik lääne poole. Ida-Preisimaast tuli üldse suu puhtaks pühkida ja sellest sai venelaste uppumatu lennukikandja. Balti rahvaste õnneks idanaabrile nii väärtuslik, et maadevahetusest ei tule seekord midagi välja. Võib arvata, et kunagi üles kerkinud vajadus Lebensraum’i järele on territooriumi ahenedes ja jõukuse lisandudes kasvanud. Minevikust on teada, et Eesti riigi tekkimine oli Euroopa suurriikidele igati pähh ja nad suhtusid sellesse tõrjuvalt. Mitte ainult venelastel, vaid ka neil tuli siinkandis paljustki loobuda. Tartu rahulepingut käsitati kui sobingut bolševistliku Venemaaga. Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist on sellele maatükile siin hammast ihutud nii idast kui ka läänest. Kõik nad on oma kunagisi ambitsioone tagantjärele seletanud neile pähe löönud -ismidega, milledest nad nüüd olevat lõplikult terveks saanud ja mis ei kuuluvat nende identiteedi juurde. Idaalade taasasustamise detailsed plaanid, kus ka vana koolivend Alfred Rosenberg oluline tegelane, valmisid kahe maailmasõja vahel. Kuid ootamatu pööre Teises ilmasõjas ei võimaldanud neid ellu viia ja Euroopa tondilossi ehitamine jäi pooleli. Koolivenna panust eluruumi laiendamisel hinnati Nürnbergis nii kaalukaks, et tal tuli selle eest eluga maksta. Aga nimetatud asjaolu ei pruugi kahjuks vähendada tema teooriate väärtust, mis võib meie suhteid sõpradega vägagi rikkuda.

Kui tsiteerida kolmandat klassikut, siis püha üritus ei lõpe iial. Seni on inimeste vaba liikumine Euroopa uues ühiskodus kulgenud isevoolu. Aga seda on võimalik läbi viia ka organiseeritult ja sihipäraselt. Paljud inimeste ümberasustamiseks vajalikud tingimused on siinkandis loodud – Balti riikides on ükskord ometi jälle kord majas, on sobiv euroopalik kultuuriruum, on suhteliselt vähe palju sinisema taeva alt pärit inimesi, on usaldusväärne valuuta ja kõige selle kaitseks kohale toodud piiratud väekontingent. Valimisseaduski on selline, et Tartu rahulepingu aegsed aatelised juhid on asendunud hoopis voolitavamast materjalist elukutseliste parteilastega. Balti riikide madal elatustase tuleb ainult kasuks. Siin on paar põlvkonda heast ja paremast ilma olnud. Nende järglased ka juba kaua kuival istunud ja rahapuuduses siplevad valitsused kõigega nõus. Maapiirkonnad on inimestest tühjenemas ja rahvaarv langusesse tõmmatud. Siia ei saa venelased suurt pommi ka visata, sest Peterburi on liiga lähedal. Konstantin Pätsist ja Johann Laidonerist käib paariate vormimine. Kuidagi märkamatult on Jüriöö sündmuste kunagine suurejooneline tähistamine soikunud ja sada soolast mõisatallis jälle meie kultuuri kujunemise lahutamatu osa. Olukord on paljulubav ja tähtede seis soodsamgi kui vanas Euroopas. Uue elu alustamiseks vajaliku kraami veoks Balti riikidesse on praegusel kujul, taraga piiratud, asulaid vältiv, sisuliselt eksterritoriaalne Rail Baltic peaaegu et ideaalne. Ega siis rong peagi sõitma 240 km/h, nagu alguses kohalikele lubatud. Peaasi et oleks traataia taga. Ühised huvid ikka kõigepealt.

Ühised huvid ikka kõigepealt

Saksamaa väsimatu kantsler tuletab seda olulist asjaolu aeg-ajalt meelde ka Poola tõrksatele peaministritele. Lähiminevikustki teada, kuidas USA kunagine riigisekretär Madeleine Albright ja tema mantlipärija Condolezza Rice selgitasid, et araablaste nafta ei olegi araablaste oma, vaid kuulub kogu inimkonnale ja on meie kõigi ühine loodusvara. Rahvusvahelise kogukonna „arengumootorid” töötavad täistuuridel. Baltikum on ju „demokraatia ja euroopalike väärtuste” eelpost idas, takistamaks barbarite, metsaliste ja uskmatute edasitungi Läände. Loomulikult peavad ka Balti rahvad ühiste eesmärkide nimel pingutama ja oma puutumatu looduse mängu panema. Sest muud neil ju pole. Kuidas väiklased ja endasse kapseldunud rahvuslased ja nende sabas sörkivad muud tagurlased ja progressi pidurid sellest lihtsast asjast aru ei saa?


2 kommentaari teemale “Eksterritoriaalne Rail Baltic”

  1. Anonüümne ütleb:

    Ilmekas näide sellest, kuidas üks ajaleht võtab teisest artikli ning, pannes sellele uue pealkirja ja kirjutades sissejuhatuse, loob originaalartiklile täiesti teistsuguse kuvandi. Viletsama, vaesema ja põhisõnumit mitte kajastava kuvandi.

    (Õhtulehes kandis see artikkel pealkirja “Tiit Riismaa: läbi soode ja rabade plaanitav ja proportsioonist väljas Rail Baltic on mõistusevastane laristu” ja algas sissejuhatusega “Pole kahtlustki, et Eestil on vaja kaasaegset raudteed. Praegustes oludes on läbi soode ja rabade plaanitav ja proportsioonist väljas Rail Baltic ent kahtlemata mõistusevastane laristu, kirjutab Tiit Riismaa Õpetajate Lehes.)

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!