Evi Ärmpalu: „Minusuguseid õpetajaid on palju”

19. mai 2017 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar

Lasteaiaõpetaja töö on ajaga palju muutunud, aga alati on kõige tähtsam olnud laps, kinnitab õpetaja Evi Ärmpalu. Foto: Tiina Vapper

Juuni alguses saadab 42 aastat lasteaiaõpetajana töötanud Evi Ärmpalu oma rühma lapsed kooli ja jääb pärast seda pensionile.

Kahju on ära minna, sest olen oma tööd hingega teinud, aga tuleb endale aru anda, et ükskord saab aeg otsa. Lastega töötamine nõuab väga palju jõudu ja energiat ning ühel hetkel tunned, et noorematel tuleb see juba paremini välja, mõtiskleb kauaaegne õpetaja, kellega soovitasid intervjuu teha just tema nooremad kolleegid. Evi Ärmpalu ütleb selle peale tagasihoidlikult: „Ma olen tavaline õpetaja, minusuguseid on palju.”

Õnnestunud elukutsevalik

Evi Ärmpalu räägib, et on sündinud ja kasvanud Hiiumaal ega ole ise päevagi lasteaias käinud. Hiiumaal käis palju suvitajaid, teiste seas üks eluaegne kasvataja, kelle soovitusel ta läkski pärast Suuremõisa 8-klassilise kooli lõpetamist Tallinnasse pisipedasse lasteaiakasvatajaks õppima ega ole seda kordagi kahetsenud. „Lastega on vahel keeruline, aga nii palju kallistusi, rõõmu ja häid sõnu ei saa kusagil mujal kui lasteaias,” kinnitab ta.

Evi Ärmpalu on rahul, et ta pole pidanud töötama suures lasteaias. Tema esimene töökoht oli Tallinnas praeguses Mudila lasteaias. Pärast abiellumist asus ta elama Raplasse, kus töötas kasvatajana mitmes lasteaias ja kus on kasvanud ka ta mõlemad pojad. Kõige kauem, 17 aastat, oli ta kasvataja erivajadustega lastele mõeldud Pääsupesa lasteaias, kus tema tööd tunnustati 2007. aastal Rapla haridusauhinnaga Rapla Rüblik. Praegu on Evi Ärmpalu õpetaja Tallinna Kopli lasteaias, kus tal sel kevadel täitus üheksa aastat. „Mul on alati laste, lapsevanemate ja kolleegidega vedanud, võib-olla seepärast olengi lasteaias nii kaua vastu pidanud,” usub ta.

Töö on ajaga muutunud

Lasteaiaõpetaja töö on aja jooksul palju muutunud,” tõdeb Evi Ärmpalu. „Kui ma noore õpetajana alustasin, oli kogu tegevus kellaajalise täpsusega paika pandud: mitu minutit peab kestma sissejuhatav osa, kui palju aega tuleb pühendada asja selgitamisele, kordamisele, kokkuvõttele. Kui inspektor lasteaeda kontrollima tuli, vaataski ta kogu aeg kella. Praegu õpime ühe ja sama tegevuse käigus värve, jutustamist, arvutamist, joonistamist, arutlemist, kõik on omavahel lõimitud. Õpetajale on antud väga palju vabadust, aga ka vastutus on palju suurem. Praegu tahab iga lasteaed olla eriilmeline, vanasti olid kõigis lasteaedades õppekava ülesehitus ja teemad üsna sarnased. Mäletan, et tegime kvartaliplaanid tohutu suurtele paberilehtedele ja liimisime need veel omakorda kokku. Päevikusse tuli päeva kõik tegevused, eesmärgid, vahendid lahti kirjutada. Paberitööd oli üksjagu, aga ka praegusel ajal pole dokumentide täitmist ja aruandlust oluliselt vähemaks jäänud.”

Laia silmaringiga lapsed

Vastuseks küsimusele, kuidas lapsed on ajaga muutunud, toob õpetaja Evi järgmise näite. „Noore kasvatajana oli mul rühmas 28 last, olin nendega üksi, õpetaja abi rühmas ei olnud. Mäletan, et tõstsin lõuna ajal 28 supi-, magustoidu- ja leivataldrikut laua peale virna ja palusin lastel laua ära katta, ise läksin kööki toidu järele. Mitte ükski taldrik ei läinud katki! Käsi südamel, praegu ma seda teha ei julgeks, sest lapsed on elavamad ja rahutumad.” Samas on nad õpetaja sõnul targad ja väga laia silmaringiga. Kooliminejate rühmas loevad peaaegu kõik, kolmandik ka kirjatähtedes, ning oskavad kümne piires arvutada. „Ehkki alushariduse programm seda ei nõua, ei saakski nad muidu koolis hakkama. Seal pühendatakse tähtede õppimisele vähe aega ja minnakse kohe lugemise-kirjutamise juurde.” Õpetaja sõnul on ka lapsevanemad väga huvitatud, et lapsed enne kooli lugema õpiksid. Lasteaed arendab lapsi ka muul moel: palju käiakse lasteaiast väljas ning lasteaias tegutsevad muusika, tantsu, kunsti ja spordi huviringid, kus osaleb enamik lapsi. Lasteaiapäev on hästi tihe.

Kuidas muuta ühiskonna hoiakuid?

Samas teevad laste pikad päevad õpetajale muret. „Kui laps tuleb kohale hommikul kell kaheksa ja läheb siit õhtul kell kuus – pool seitse, teeb see päeva pikkuseks kümme tundi, mis on eriti kahe-kolmeaastase jaoks liiga pikk aeg. Vanemad on tööga väga hõivatud ja nende töö on varasemast intensiivsem. Vanasti tuldi lapsele järele kohe, kui tööpäev lõppes, praegustel noortel lapsevanematel on palju lisaülesandeid. Mõnel on keeruline isegi kella seitsmeks lasteaeda jõuda. On lapsi, kelle elu möödubki peamiselt lasteaias. Õhtul kodus jõuab ta natuke mängida, siis pesema, magama ja hommikul jälle lasteaeda. Ainult nädalavahetusel saab laps kodus olla. Evi Ärmpalu on tähele pannud sedagi, et vanemate ootused lasteaiale on suuremad kui omal ajal. „Lasteaed tegeleb rohkemate asjadega kui kunagi varem. Et seda muuta, on vaja muuta ühiskonna hoiakuid.”

Lasteaednikud ja superlüpsjad

Lasteaiaõpetaja palk on alati olnud pigem väike. Evi Ärmpalu arvates ongi lasteaednikud seda laadi inimesed, kes töötavad suuresti missioonitundest. Tal on meeles, et tööd alustades oli tema palk 75 rubla ning hakkas seejärel iga viie aasta tagant viie rubla kaupa tõusma, kuni jõudis saja rublani, mis oli lagi. „Tollal olid meil hinnatud superlüpsjad ja mul on meeles, kuidas Rap­la lasteaia metoodik kord ühelt tähtsalt otsustajalt küsis, millest see tuleb, et lehmadega tegelejad saavad poole kõrgemat palka kui laste eest hoolitsejad. Õpetajate vastutus on ju suurem.”

Evi Ärmpalu on kogu oma lasteaednikuks olemise aja töötanud kahe õpetaja ja õpetaja abiga rühmas ja pooldabki klassikalist töökorraldust. „Päeva teises pooles töötatakse ju lastega individuaalselt, hommikul selleks aega ei ole,” põhjendab ta. „Kui mul on vaja vanematega rääkida ja ma teen seda assistendi kaudu, ei saa kindel olla, et jutt jõuab vanemateni täpselt nii, nagu mina mõtlesin. Ka ürituste ja pidude läbiviimisel, mida lasteaias sageli korraldatakse, on parem paarilisega koos asjad läbi arutada, nii on tulemus laste jaoks huvitavam.” Tegevusi läbi viies jagatakse rühm alati kaheks: sel ajal kui õpetaja poole rühmaga tegeleb, mängivad või joonistavad teised õpetaja abiga. Seejärel vahetatakse. Õpetaja sõnul on see oluline, sest nii on igal lapsel võimalik küsida ja oma mõtteid avaldada. Vaiksemad lapsed kaoksid muidu suures grupis ära.

Juuni alguses peetakse Kopli lasteaias viimase rühma koolisaatmise pidu ning seejärel traditsiooniks saanud lõputralli, kus osaleb kogu lasteaiapere.
Foto: Tallinna Kopli lasteaed

Kogemused eri rühmades

Evi Ärmpalu on töötanud ka ühes väga erilises rühmas, kuhu sotsiaaltöö spetsialist suunas maakonna probleemsete kodude lapsed. „Kuna sellesse rühma oli raske kasvatajaid leida, sest enamik ei olnud nõus, mõtlesin, et proovin. Arvan, et selline kogemus on Eestis vähestel. Rühmas oli kolm kasvatajat ja tädi. Tegemist oli ööpäevarümaga, kuhu vanemad tõid lapsed esmaspäeva hommikul ja viisid koju reede õhtul. Kõige noorem oli kümnekuune, vanim kaheksa-aastane. Lapsed olid keerulistest peredest ja hooldamata, iga esmaspäeva hommikul pesime nad kõigepealt puhtaks, ka kõik riided läksid pessu, lasteaias olid teised riided varuks. Mängisime nendega, õpetasime neid ja käisime lasteaiast väljas, eelkõige aga püüdsime anda väga palju hellust. Ehkki lasteaias oli puhas tuba, soe toit ja huvitav elu, kaalus rõõm ema tulekust reede õhtul selle kõik üles. Rühm töötas vaid mõne aasta, osa lapsi sattuski hiljem lastekodusse, aga oli ka neid, kes järje peale said. See näitab väga hästi, miks peredega on vaja tegelda.”

Keeruline ja vastutusrikas oli töö erivajadustega laste lastaias, kus oli raskete puuetega lapsi. „See nõudis kursustel käimist ja pidevat enda täiendamist,” tõdeb Evi Ärmpalu. „Osal lastest olid individuaalsed arengukavad, õpetasime neile ka igapäevaoskusi: kuidas riidesse panna, süüa, end pesta. Tingimused olid head – logopeed oli hommikust lõunani majas, massöör, arst ja füsioterapeut käisid regulaarselt kohal. Tänu väga heale tugivõrgustikule oli sellest lasteaiast lastele abi.”

Alati on lähtutud lapsest

Praegu rõhutatakse lapsest lähtuvat õpikäsitust, aga oma kogemusest võin öelda, et lasteaed on lapsest lähtunud igal ajal,” ütleb Evi Ärmpalu. „Hoolivus, ausus, sõprus, tänulikkus, viisakus, iseseisvus, usaldus, mis on Kopli lasteaia põhiväärtused, on alati tähtsad olnud. Küll aga ei arvestatud vanasti lapse individuaalsusega nii palju kui praegu. Ka õuesõpe on lasteaias alati olnud. Ikka käisime talvel kelgutamas ja kevadel sinililli otsimas ning olime iga päev õues. Seda lihtsalt ei tõstetud nii palju esile nagu ka kiusamisvaba metoodikat. Aga sellist lasteaeda, mis kiusamist soosiks, pole olemaski! Nagu ka lasteaeda, kus tervist ei väärtustataks.” Evi Ärmpalu kinnitab, et vanasti peeti seda veel eriti tähtsaks. Igal hommikul toimus hommikvõimlemine ja karastamiseks pidid lapsed end pesuruumis leige veega pesema ja magamiskottides jahedal rõdul magama. Lasteaias oli ametis meditsiiniõde, kes kaalus, mõõtis ja vaktsineeris lapsi. „Lapsed on alati olnud kõige tähtsamad,” kinnitab õpetaja. „Lapsed peavad meeldima, neist tuleb hoolida ja nendega arvestada, muidu seda tööd teha ei saa. Ma ei ole range õpetaja, aga oma nõudmistes järjekindel. Püüan alati last mõista, sest halval käitumisel on põhjus, mis tuleb selgeks teha, ja kui vaja, lapse saladusi hoida.”

2. juunil peetakse Tallinna Kopli lasteaias lõpupidu, kus lapsed esinevad eeskavaga ning saavad kätte oma tunnistused ja kingitused. Eelmisele lennule kinkisid õpetajad omatehtud helkurid, selle aasta kingitused jätab õpetaja praegu veel enda teada. Peol süüakse kooki ja meenutatakse, kuidas lapsed on kasvanud ja arenenud. Liigutav päev on see mitte ainult vanemate, vaid ka õpetajate jaoks, sest koos on oldud sõimerühmast peale.

Seda, et pärast puhkust enam lasteaeda tööle minema ei pea, Evi Ärmpalu enda sõnul veel hästi ette ei kujuta. Abikaasagi on teda manitsenud, et ta tööd liiga südamesse ei võtaks. „Aga lasteaiaõpetajad on sellised inimesed, kes kokku saades räägivad ikka lasteaiast. Isegi kui oleme kokku leppinud, et me seda ei tee, läheb jutt märkamatult laste ja lasteaia peale,” naerab Evi Ärmpalu, kes usub, et uue eluga harjumine võtab natuke aega. Direktorile on ta igatahes lubanud, et kui keegi õpetajatest jääb haigeks ja rühma on asendajat vaja, on ta valmis tulema.

 

Foto: Tiina Vapper


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Evi Ärmpalu: „Minusuguseid õpetajaid on palju””

  1. Talvi Tuhkanen ütleb:

    Sain minagi kasvataja Evi all kasvada. Tänaseks on elud meid jälle kokku toonud ja elame üksteisele vastas majades. Hea on teinekord arutada kui mu oma lapsel lasteaias on mõned probleemid või mis moodi meie lasteaias tegeletakse! Igati positiivne ja hea mälestus temast!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!