Kas tugiisik päästab päeva?
Vahel võib tugiisik pärast tunde olla veel väsinum kui laps. Fotod: Sirje Pärismaa
Kas teil on kõrge pingetaluvus ja olete valmis töötama emotsionaalselt laetud keskkonnas? Ülesanne on toetada kliendi arengut, hoolitseda tema elu ja tervise eest, soodustada sulandumist ühiskonda. Tunnitasu 3–4 eurot (bruto), ametinimetus: tugiisik erivajadusega lapsele. Kas lööme käed?
Kert Astel.
Kert Astelil on kasvatusteadustes magistrikraad ja töökogemust nii lasteaiajuhi kui ka õpetajana mitmes koolis. Juba poolteist kuud käib ta viiendas klassis ühes Eestimaa koolis. Ta on käitumishäirega õpilase tugiisik.
„Kui lapsevanem helistas ja mind appi palus, ma väga kaua ei mõelnud. Teadsin, et perel on raskused, ja tahtsin aidata,” lausub Astel. Uude rolli sisse elada ei jäänud eriti aega, ei pakutud ka koolitust. Ainult kontrolliti, ega ma karistusregistris arvel ole.
„Koolis oodati mind väga, nad olid suures hädas,” räägib Astel. „Mõtlesin, mida klassis enda tutvustuseks öelda. Lepingu järgi on õpilane minu klient, aga ma ei võta teda kliendina, kellele teenust pakun. Olen tulnud talle, perele ja koolile appi. Ütlesin ka klassikaaslastele, et hakkan selle õpilasega koos koolis käima, sest tal on probleemid.”
Selgitus tundus klassile ammendav, tund algas ja Astel istus oma hoolealusega samasse pinki. Teadmata, mida tugiisik täpselt tegema peab, jälgis ta esmalt klassi ja õpetajat ning asus tegema märkmeid nii enda jaoks kui ka pärast vanematega arutlemiseks. Mõnegi tunni kohta on mitu A4 täis kirjutatud, sest Astel dubleerib õpetaja tahvlile kirjutatu paberile ja nihutab selle õpilasele nina alla, et too paremini tähele paneks. Kunstitunnis on Astel teinud mõned visandid, kui lapsel kohe ideesid ei tule.
Ta jälgib, et päevikusse saaksid kirja kodused ülesanded, ja on ka ise neid sinna kirjutanud. Kuid see pole veel garantii, et need ka tehtud saavad.
„Oleme pinginaabrid. Kui me koos istume, käitub laps kenasti,” räägib Astel. „Ta tahab minu juuresolekul näidata end heast küljest. Tunnen teda juba lasteaiast saati. Ta on aru saanud, et aitan teda. Tänu minu abile on ta saanud häid hindeid.”
Teene või karuteene
Kontrolltööd tehes tekkiski Astelil küsimus, kui palju ta tohib juhendada-aidata. Kas kinkida lapsele viis, et ta saaks eduelamuse, kiita õpetajalt ja kodus? Kas see on teene või hoopis karuteene?
Asteli hinnangul on seltskond keeruline, klass on õpiraskustega. Osa õpetajaist on olnud raskustes tundide läbiviimisega: vahelehõiked, karjumine, solvangud on viinud nende kannatuse viimase piirini ja toonud vanemad kooli, kuid midagi ei ole muutunud.
„Selles klassis peaks paljudel olema tugiisik või siis tunnis abiõpetaja,” ohkab Astel. „Mina ei töötaks vabatahtlikult sellise klassiga, kus pead terve tunni end kehtestama, aga õpetajail pole ju valikut. Nii jõuabki mõni õpetaja selleni, et on ametist tüdinud, annab tunni ära ja suleb enda järel ukse.”
Astel ei käi kõigis tundides kaasas, vaid ainult neis, kus on probleeme.
„Vahel piisab sellest, kui keegi midagi hõikab, ja asi läheb käest,” ütleb Astel. Esimese hooga tahaks ka tema pinginaaber sekkuda, käitumismuster on vanast ajast ees, aga enamasti tõmbub ta tagasi. Kuid Astel tunneb, et tugiisiku töö ei lähe aja jooksul kergemaks, pigem vastupidi. Enam pole ruumis viibiv võõras täiskasvanu klassi jaoks nii suur „vaatamisväärsus”, temaga harjutakse.
„Eile istusin pärast kolme tundi autos ega suutnud kohe koju sõita, sest olin emotsionaalselt nii väsinud, õhtuni välja,” kirjeldab Astel. „Mu elurütm on muutunud. Pärast koju jõudmist jäin kohe diivani peal magama, ärkasin alles hommikul. See on suur koorem, väsitab, kui terve kool minu peale loodab.”
Õpetajatega on tal tekkinud tihe kontakt. Koos arutletakse enne ja pärast tundi ning nii hakkavadki asjad paremini toimima. Astel on juhtkonnale edastanud tähelepanekuid, mida võiks tundides teistmoodi teha. Tema soovitusi on juba ka arvesse võetud.
„Selliste juhtumite puhul on lülisid palju: laps, kodu, õpetaja, juhtkond. Kui üks lüli puruneb, siis süsteem ei toimi. Pereski ei pruugi mõlemad vanemad ühel nõul olla,” ütleb Astel.
Astel on oma loomult hästi rahulik inimene ja see muudab ka klassi rahulikumaks. Nähes tema pühendumist ja edusamme, soovib kool teda sügisest palgata täiskohaga abiõpetajaks, kuid paraku pole pakkuda praegusest teenistusest suuremat tasu (3–4 eurot tunnis, bruto).
„Olen kuulnud, et probleemid on kõigis koolides samad: õpetaja ei saa mõnes klassis tundi anda, sest ühe seltskonna pärast käib trall. Kui palju erivajadusega inimesi on ühes klassis, ei saa keegi nendega hakkama, ka eripedagoog mitte. Aga ülejäänud lapsed tahavad ju õppida,” nendib Astel.
Murelapsi palju
Astel juhendab kaitseliidus kodutütreid. Ta näeb, et kui tuleb esimene metsalaager, kus lastega tegeleb palju inimesi, jagub vanemaid, kes ei julge last metsa saata.
„Vanasti ronisime puude otsas, nüüd tuleb lapsele kiiver pähe panna, veame neid igale poole autoga, oleme nende iseseisvust piiranud ja siis oleme hädas,” ütleb Astel. „Koolis ei tohi õpetaja ega keegi teine lapsele enam midagi öelda. Meil on suured vabadused, kasvatame ju indiviidi. Ja siis imestame, et karistamatuse tunne on nii suureks läinud. Oleme jätnud lapsed üksi. Saame lapsevanemaks, aga ei oska vanemana käituda. Töötame kümne koha peal, saabume koju, kokku kukkumas, ja valame viha lapse peale välja. Koolis ei õpetatud ju, kuidas ära elada, vaid keemiat ja füüsikat. Ega minagi tea retsepti, mida teha.”
Andres (nimi muudetud) sai esimese kogemuse töös puuetega lastega, kui kaitseväe asemel valis alternatiivteenistuse hoolekandeasutuses. Hiljuti asus ta tugiisikuna tööle Tartu Hansa kooli.
„Väga palju loeb, mis materjalist mees ise oled,” sõnab Andres. „Kui sa pole endale eesmärke seadnud, taipavad lapsed üsna ruttu, et sa pole tõsiseltvõetav. Nad testivad piire. Õpilane, kelle tugiisik olen, on ka testinud ja näinud, et jagu ei saa.”
Andres ütleb, et toore jõuga autoriteeti ei saavuta. Kuidas teha seda vaimsel tasandil? See võtab aega, iseenesest ei juhtu midagi. Peab olema tasakaal kasvataja ja kasvatatava vahel, kuid on oht kiiresti väsida.
Kohtume Andresega koolimaja ees, kui ta ootab oma hoolealuse ema. Poisil on olnud kehv tuju ja ema kutsuti talle kooli järele.
„Alguses läks neil Andresega väga hästi, aga nüüd on väike tagasilöök. Poisil on vist tekkinud sisemine konflikt, sest ta pole oma tahtmist saanud,” sõnab ema. „Eks me kõik katseta, mina ju ka algul ei teadnud, kuidas lapsele läheneda. Õpin. Lasteaias suhtuti temasse kui halvasti kasvatatud lapsesse. Me ei teadnud, milles on probleem. Koolis on aga tugev tugisüsteem ja puhuma hakkasid teised tuuled. Selgus, et laps on erivajadusega.”
Asjaajamine võttis tohutult aega, enne kui poeg sai väikeklassi ja tugiisiku. „Teenus on olemas, aga kätte on seda saada raske,” ütleb ema. „Eesti haridus- ja sotsiaalsüsteem ei ole sellisteks probleemideks valmis, kuid erivajadusega lapsi tuleb ju aina juurde. Õnneks on kool tore ja õpetajad kannatlikud.”
Aitame kohe!
„Tugiisikute arv meie koolis on viimastel aastatel suurenenud,” nendib Hansa kooli HEV-koordinaator Merike Rand. Tugiisiku rollis on praegu kuus inimest. Neist kolm on tulnud kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonna kaudu ja igaüks keskendub ühele õpilasele. Kolm inimest on tööl abiõpetajana ja tegelevad vastavalt vajadusele eri õpilastega. Kool on taotlenud nende palkamiseks linnavalitsuselt raha.
„Kui märkame koolis, et laps vajab abi, vestleme vanemaga ja õpilane läheb psühhiaatri uuringutele. Kui saab diagnoosi, hakkab vanem taotlema puudeastet. See võtab kaua aega,” kirjeldab Rand. „Meie tahame aga last kohe aidata. Kui sügisel näeme, et tal on probleemid, saame suunata klassi abiõpetaja, kes aitab õpetajat ja last. Laps ei pruugigi olla puudega, tal on lihtsalt kooliga kohaneda raske. Esimeses klassis võiks olla igas klassis abiõpetaja, hiljem vastavalt vajadusele.”
Senised kogemused näitavad, et probleemi avastamisest kuni otsuseni läheb peaaegu kogu õppeaasta. Üks laps sai väikeklassi suunamise otsuse alles nüüd kätte, aga kool andis õpetajale juba septembris abilise ja moodustas väikeklassi.
„Kui me poleks midagi teinud, oleks laps kujundanud kogu aasta negatiivseid käitumismustreid ja koolistress oleks vaid süvenenud,” ütleb Rand.
Tugiisikuiks tulevad valdavalt noored, kel pole veel oma lastega kogemusi. Kool üritab neid tugimeeskonnaga igati aidata. Ümarlaual arutatakse üheskoos läbi, millised on viisid lapse aitamiseks, mida ootab õpetaja tugiisikult, kuidas on kontakt vanemaga, kus on piir, mida tugiisik tohib teha jne.
Tugiisikud küsivad HEV-koordinaatorilt nõu. Näiteks, kuidas end kehtestada ja mida teha, kui laps läheb endast välja, loobib toole ja ähvardab. Kas teda võib kinni hoida ja kus on piir?
„Keeruliste lastega on keeruline,” möönab Merike Rand. „Kõige raskem selles ametis on kiire reageerimine laste ettearvamatule käitumisele. Näiteks jookseb laps välja lumehange – kas joosta talle järele?”
Ühel kolmanda klassi lapsel, kes on üks-ühele-õppes, on vahetunud kooliajal kaks õpetajat ja kaks tugiisikut. Nüüd on tal kolmas õpetaja, eripedagoog, kellega on tekkinud tihe kontakt.
„Inimeste hulk, kes on selle väga keerulise lapse eest hoolitsenud, on liiga suur,” kahetseb Rand. „Kuid mis teha, kui õpetajad on öelnud: „Annan alla”, võtavad sinise lehte ja toovad lõpuks lahkumisavalduse. Praegu on väga hästi. Tugiisikut me enam ei võtnud, kuna kaks täiskasvanut oleks liiast ja lapsel tekiks tunne, et teda survestatakse.”
Tugiisikud kipuvadki vahetuma, vaid üks on püsinud 5–6 aastat. Vahetuvad, sest peavad tööd raskeks ja palka väikseks. Puudega laps vajab turvatunnet ja kindlust, kuid peab kohanema üha uute inimestega. Üks vanem lõpetas lepingu, sest ootas tugiisikult lapse kehalist karistamist!
„Mõnikord reageerivad lapsed muutustele nii, et kogu maailm on segamini,” kirjeldab Rand. Kui aga vanema, lapse ja tugiisiku koostöö laabub, on tulemused märgatavad.
„Esimeste klasside õpetajaile on aasta olnud kurnav,” ohkab Merike Rand. 96 mudilasest kümme on keerulised lapsed, kes ei suuda suures klassis õppida. Muret teeb, et nende probleeme pole diagnoositud. Vaid üks laps tuli kooli soovitusega õppida tundeelu- ja käitumishäiretega laste klassis.
„Vanematel võtab aega, et probleemi tunnistada, nad loodavad, et raskused lähevad mööda. Lasteaed ei näe asjaajamisel perspektiivi, mõeldakse, et laps läheb nagunii varsti ära,” ütleb Rand. Kui koolil oleksid probleemid enne teada, saaks juba lahendusi otsida ja õppeaasta algus oleks stabiilsem.
„HEV-laste protsent ei suurene, küll aga suureneb erivajaduste raskus,” lausub Rand. „Pole enam ainult õpiraskus, vaid lisaks tundeelu- ja käitumisprobleemid. See muudabki lapse toetamise keeruliseks. On vaja kiiresti märgata ja sekkuda, aga takistusi on palju. See tekitab pinget ja sellega tuleb iga päev tegelda.”
Tugiisik ei tee imet
Tartus osutab raske ja sügava puudega lastele tugiisiku teenust OÜ Sverresson. Seda vastavalt linna sotsiaal- ja tervishoiuosakonnaga sõlmitud hankelepingule.
„Tugiisikuid leida on kõige keerulisem,” lausub juhatuse liige Liina Lokko. Vähe inimesi on valmis selles ametis töötama. Tasu on väike, käsundusleping ei motiveeri, sest ei anna haigekassat ega puhkust. Vajadus tugiisikute järele aga järjest suureneb.
„Tõsisemaid muresid on, et lapse probleemi ei märgata õigel ajal ja tugiisikust loodetakse liiga palju: et ta on arst, ravitseja, eripedagoog ja suudab kõike muuta,” ütleb Lokko. „Tegelikkuses on ta tihti keskharidusega inimene, kel ei pea olema väljaõpet, vaid sobivus lapsega. See võib täna olla, aga homme võib tekkida arusaamatus ja konflikt.”
Anne Laan, kes tööotsijatega tegeleb, toob välja veel ühe ohukoha. Kandideerijate seas on osalise töövõimega inimesi, kelle puhul ei tea, millest see on põhjustatud ja kas nad ikka tohivad lapsega töötada ning temaga omaette jääda.
„Laps ei tohi sattuda keerulise diagnoosiga inimesega kokku, kuid praegu on meie käed lühikesed, et seda täiesti välistada,” ütleb Laan. Kandideerijatega siiski vesteldakse põhjalikult.
Lisaks kohalikule omavalitsusele rahastatakse tugiisikuteenust juba paar aastat Euroopa sotsiaalfondi meetmest. „Me ei ole sellepärast oma teenust koomale tõmmanud, pigem oleme raha juurde pannud, et pakkuda peredele võimalust. ESF-i kaudu on aastas võimalik saada 983 tundi tugiisikuteenust ja omavalitsuse kaudu 400. Väiksema mahuga ei teegi midagi ära,” lausub Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakonna lastekaitseteenistuse juhataja Merle Liivak.
„Tänu ESF-i meetmele on tekkinud koole, kes on võtnud koos vallaga vastutuse ja sõlmivad lepingu, et nad kasutavad raha ise ja leiavad tugiisiku, kes on nende palgal,” ütleb Liina Lokko. Tugiisik pole siis kinnistatud ühe lapse külge, vaid tegeleb vastavalt vajadusele mitme lapsega. Seda võimalust kasutavad juba Nõo põhikool, Tartu erakool ja Tartu katoliku kool, ja neid koole tuleb järjest juurde.
„Kvaliteetne teenus tekib, kui õpetaja teab lapse vajadusi,” tõdeb Lokko. Haridusasutus peab sõnastama oma ootused, vanem omad. Tugiisikul on piltlikult öeldes palju tööandjaid.
„Kuid on ülespuhutud ootus, et ta on kõigi probleemide lahendaja. Õpetaja vastutus ei kao ju kuskile. Tihti oodatakse koolis, et tugiisik teeb klassi korda. Aga ta on vaid lisa käte- ja silmapaar,” tähendab Anne Laan.
Tartumaa üldhariduskoolides on praegu tugiisik ligi poolesajal lapsel. Mõni vahetab mitu korda tugiisikut, aga vahel tuleb lastekaitseteenistuse ametnikel arutleda vanemaga, millist teenust laps üldse vajab.
Pealinnas osutatakse raske ja sügava puudega lastele tugiisikuteenust Tallinna perekeskuse kaudu. Aprilli seisuga oli teenuse saajaid 219. Tavakoolides on tugiisik 18 lapsel, neist kuus õpib väikeklassis. Erakoolides pakutakse tugiisikuteenust kuuele lapsele.
„Järjekorras on tugiisikut ootamas veel mõnikümmend last ja võib arvata, et vajadus on poole suurem,” lausub Tallinna perekeskuse tugiisikuteenistuse sotsiaaltöötaja-koordinaator Talvi Karbe. „Süüvides aga teenusevajaduse sisusse iga lapse puhul, võib arvata, et tegelik vajadus oleks väiksem, kui koolides oleksid tugevamad tugisüsteemid. Osa küsimusi on lahendatavad koolikorralduse ülevaatamisega, näiteks laste järelevalve vahetunni ajal.”
Sirje Pärismaa
KOGEMUS
12-aastase kuulmispuudega Martini ema Kadri:
Meil oli tugiisikuid kokku kaks kahel aastal. Üks vahvam kui teine! Kuulmispuudega laps ei vaja tuge tunni ajal, vaid pärast seda. Tuge ei ole vaja selleks, et kodused tööd saaksid tehtud ja minul oleks lihtsam elu. Kuna lapsel on eakaaslastega võrreldes aasta võrra vähem kuulmist olnud, on tal vaja n-ö järele õppida. Selleks on logopeedilised võtted ja harjutused, mida mina enam teha ei jaksa ega oska.
Aga kaks aastat tagasi takerdusime paberimajandusse ja enam meil tuge pole. Laps oli alguses pahane. Õpin ma lapsega igal õhtul, aga saame ilusasti hakkama. Tookordne abi andis meile palju ja pani tugeva aluse. Olen väga õnnelik sellise võimaluse üle. Tugiisikute süsteem võiks küll olla tasuta. Mina maksin tookord omaosalust ja osa maksis linn.
KÜSIMUS JA VASTUS
Kas teie koolis on tugiisikuid?
Anneli Plado
Anneli Plado, Parksepa keskkooli õppealajuhataja:
Meil on tööl kaks tugiisikut ja üks abiõpetaja. Vald rahastab. Üks tugiisik on tulnud lasteaiast lapsega kaasa, teise leidsime ise. Järgmisest aastast tuleb veel üks laps, kes vajab tugiisikut, seega on inimest juurde vaja. Kasu on neist küll, aga kasutegur oleks veel suurem, kui abiõpetaja oleks kooli koosseisus ja tal oleksid sotsiaalsed garantiid: pidev töö, puhkus ja haigekassa leping.
Kadi Rebban
Kadi Rebban, Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi õppejuht:
Meil on pikapäevarühma õpetaja-tugiisik, kes on seotud mitme õpilasega. Tema palk tuleb omavalitsuse eelarvest. Kui õpetajal on vaja abilist, annab ta teada. Suhtume paindlikult. Erivajadusi tekib juurde, aga kas on vaja ka tugiisikuid? Pigem oleks vaja väikeklasse moodustada ja sinna õpetajat. Ideaalne oleks abiõpetaja igas klassis.
Jälle näide, et meie “ilus” e-riik pole i-riik (kus inimene on esikohal). Igasuguste digividinate jaoks ja digiprojektide jaoks on raha, aga õpilase jaoks, kes vajab tugiisikut, raha ei jätku. Häbi!
“Tunnitasu 3–4 eurot (bruto)” Kas Eesti riigil häbi ei ole? Raiskame raha digividinate ja digipöörde peale, aga abivajajate jaoks pole vahendeid.
Kerdile ja ka kõigile teistele tugiisikutele meelerahu ja jaksu!
Hindan Kadi Rebbani väärikat kogemust, seda nii selle kooli endise õpetajana kui ka õpilasena. Jõhvi koolil on õpilasekeskne hoiak jätkuvalt soodne olnud.
Jah see on tõesti õige. IT areneb meeletu kiirusega ja koolitusi rahastatakse, kuid õpetajate vaimne tervis jäetakse tahaplaanile. Tehakse koolitusi väljapoolt tulnud inimestele, kuid meie saame nn. kutsehaiguse.