opleht-tellimine
Kultuurisuvi

Kui uuendusmeelne on meie klassiõpetaja?

19. mai 2017 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit

 

Kas Tallinna ülikoolist tulnud klassiõpetaja valdab projekt- ja õuesõpet, keelekümblust, kas ta oskab kasutada nutiseadmeid, õpetada ilma hinneteta?

Kõrgharidusega klassiõpetajaid on Eestis ette valmistatud peagi juba 60 aastat. Vestleme sel puhul TLÜ klassiõpetajakoolituse eestvedaja dotsent Airi Kuke ja tema eelkäija emeriitprofessor Leida Taltsiga. Oma mõtteid avaldavad keelekümbluse õpetaja, ekspert ja koolitaja Maire Kebbinau, Pirita majandusgümnaasiumi direktor Toomas Pikhof ja Pärnu Kuninga tänava kooli direktor Urve Krause.

Airi Kukk märgib sissejuhatuseks, et on tuhat protsenti veendunud: PISA tulemused on olnud Eestil nii head suuresti tänu klassiõpetajatele. Algklassides on laotud tugev vundament, millelt vanemad klassid on saanud edasi minna. Oma osa on ka lastaiaõpetajatel.

Klassiõpetaja uuendusmeelsuse kohta ütleb Airi Kukk, et just klassiõpetajad ongi selles kõige aktiivsemad. Näiteks õppeainete lõimimine, ilma numbriliste hinneteta õppimine, projektõpe, õuesõpe ja paljud muud uuendused on saanud alguse ja kanda kinnitanud algklassides. Samuti on olnud just klassiõpetajad need, kes on rakendanud ellu keelekümblusmeetodit, hakates õpetama vene lapsi eesti keeles, kusjuures väga edukalt.

 

Airi Kukk: „Põhikooli aineõpetajad peaksid kõik välja kasvama klassiõpetajate hulgast, sest siis lähtuksid nad palju rohkem lapsest ega oleks nii ainekesksed.”

SÜSTEEM

Mis klassiõpetajaid motiveerib?

AIRI KUKK: Klassiõpetuse süsteem toetab klassiõpetaja esiletõusu. Klassiõpetaja on terve koolipäeva jooksul oma õpilastega koos, sest ta annab neile pea kõiki tunde, matemaatikast võõrkeeleni. Tänu sellele näeb ta selgelt ka õpilast. Ta teab, keda klassis on vaja innustada, korrale kutsuda, õppimisel järele aidata jne.

TOOMAS PIKHOF: Kuna klassiõpetaja on kogu aeg oma õpilastega koos, on ta neile tõeline eeskuju, kes kujundab nende suhtumist, arusaamu, väärtushoiakuid.

LEIDA TALTS: Algõpetuse kontseptsioonis on välistatud arutelud küsimuse üle, kumb on esiplaanil, kas aine või laps, sest esiplaanil on alati laps oma individuaalse tausta ja arengupotentsiaaliga.

AK: Olen koolides tihti kuulnud, et põhikooli aineõpetajad peaksid kõik välja kasvama klassiõpetajate hulgast, sest siis lähtuksid nad palju rohkem lapsest, oleksid didaktiliselt mitmekesised ega oleks liialt ainekesksed.

LT: Võib-olla peaks klassiõpetaja olema oma õpilastele klassijuhataja kuni põhikooli lõpuni? Ka murdeealine laps vajab klassijuhatajat, keda ta tunneb ja usaldab.

URVE KRAUSE: Klassiõpetajale on nüüdisaegse õpikäsituse põhjalik tundmine, motivatsiooni temaatika, erivajaduste tundmine ja kaasava hariduse teema palju olulisemad kui näiteks aineõpetajatele.

LT: Kui aineõpetajaks õppija süveneb ülikoolis eelõige oma ainesse, siis algklassides on aine suhteliselt lihtne ja tulevane klassiõpetaja saab süveneda põhjalikumalt pedagoogikasse ja arengu­psühholoogiasse, katsetada rohkem uusi meetodeid, süüvida haridusfilosoofiasse.

AK: Klassiõpetaja süsteemi tugev külg on, et klassiõpetajaks õpitakse viis aastat. Aineõpetajad peavad õpetamise olemuse selgeks saama kõigest kahe aastaga, mis on liiga lühike aeg.

 

Leida Talts: „Võib-olla peaks klassiõpetaja olema oma õpilastele klassijuhataja kuni põhikooli lõpuni? Ka murdeealine laps vajab klassijuhatajat, keda ta tunneb ja usaldab.”

KONTINGENT

Kuidas te klassiõpetajaks õppijaid välja valite?

LT: Klassiõpetaja on üks väheseid pedagoogilisi erialasid, kuhu on olnud juba aastaid konkurents. Parimate väljavalimiseks oleme aegade jooksul kasutanud mitmesuguseid sisseastumiskatseid. Oli aeg, mil kõik klassiõpetaja erialale sisseastujad pidid tegema küllaltki raske eksami matemaatikas ja eesti keeles. Ühel perioodil tegid kõik sisseastujad komplekseksami, kus oli küsimusi kõigi algklassides õpetatavate õppeainete kohta. Meie sisseastujad on teinud ka kultuuriloolisi ja psühholoogilisi teste, kirjutanud esseed jne.

AK: Praegu on samuti konkurents ja nõuded ranged. Näiteks saavad klassiõpetaja erialale kandideerida ainult laia matemaatika eksami sooritanud. Üksvahe tegid kõik nn silmaringitesti, sellest aastast asendub see võimekustestiga. Esseed meil enam ei kirjutata, selle asemel on rõhk vestlusel. Uurime, kas sisseastuja on juba jõudnud kedagi õpetada, näiteks klassikaaslasi, nooremaid õdesid-vendi. Kas ta on näiteks nooremate klasside huviringe juhendanud? Kas ta on korraldanud koolis õpetajate päeva või muid üritusi? Kas ta on muusika-, kunsti- või spordikoolis käinud jne?

LT: On väga oluline, mida sisseastuja juba kooliajal tegi. Üksvahe kogusime me silmapaistvate klassiõpetajate elulugusid ja selgus, et kõik nad olid juba kooliõpilasena aktiivsed: isetegevus, sport, ringitöö, olümpiaadid.

AK: Kas sisseastujal on pedagoogilist vaistu, seda uurime, andes talle ette elus ette tulnud pedagoogilisi olukordi ning lastes pakkuda lahenduskäike. Näiteks, mida võtab ta ette, kui lapsel kadus rahakott ära. Tudengid lahendavad samasuguseid olu­kordi.

TP: Päriselt juhtunud olukordade lahendamine arendab õpetajale väga vajalikku arutlusvõimet ja loovat suhtumist probleemidesse. Teised kaks võtmesõna on ainete lõimimine ja meeskonnatöö harjutamine.

 

EMPAATIA

Soomlastel on väga ranged vastuvõtutingimused, aga nendega on juhtunud see õnnetus, et nad on aastakümneid valinud välja kõige jõulisemaid ja enesekindlamaid sisseastujaid, kes suudavad klassis distsipliini hoida. Tagajärg on, et vaiksed ja arglikud lapsed kardavad jõulisi õpetajaid.

LT: Meie oleme seadnud esikohale empaatia. Oleme jälginud vestluse ajal, kuidas sisseastuja lastest, eakaaslastest, teistest inimestest räägib.

UK: Loomulikult peab klassiõpetaja oskama olla juht. Kuid klassiõpetajaks soovinu peab olema ühtlasi empaatiavõimeline, loov ja loominguline. Ta peab oskama olla ka meeskonna tavaline liige, hea kaaslane.

AK: Sisseastuja ei pea olema valmis enesekindel õpetaja. Ta saab ülikoolis viis aastat õpetamist harjutada ja selle ajaga õpib ta selgeks nii mõndagi. Meil on näiteid, kus just arglikust üliõpilasest on saanud viie õppeaastaga arenenud empaatiatundega, kuid samas piisavalt enesekindel õpetaja. Minu arvates on isegi hea, kui õpetaja pole enesekindel mitte sünnipäraselt, vaid seepärast, et ta oskab hästi oma tööd.

LT: Võtame õpetajaks õppima väga erinevaid inimesi, kelle suurim soov on töötada lastega ning saada heaks õpetajaks. Sisseastujate eeldused õppida klassiõpetajaks on erinevad, kuid teame, et n-ö sündinud õpetajaid esineb harva, pigem kujunetakse õpetajaks õpingute ning esimeste tööaastate käigus.

 

Toomas Pikhof: „Noorema põlvkonna õpetajate mõttemustritest on väga ranged normid, reeglid, keelud ja käsud kadunud.”

TÖÖRAHU

Samas väidab rootsi sotsioloog Gabriel Sahlgren, et Eesti ja Soome koolile on taganud PISA edu eelkõige tugev distsipliin klassiruumis ehk siis jõulised õpetajad.

LT: Distsipliin ongi Eesti koolis päris hea. Kuid nagu arusaam õppimisest, nii on ka arusaam distsipliinist muutunud. Eile tähendas distsipliin seda, et õpetaja surus klassile oma tahet peale ja lapsed allusid talle. Nüüd on rõhk nihkunud õpetamiselt õppimisele. Kui laps õpib huviga, siis ongi distsipliin väga hea. Samas õppiv laps alati väga vaikne ei ole, eriti kui õpitakse rühmana. Kuid tunnis peab olema ka vaikseid etappe, sest õppija vajab ka rahu ja vaikust.

TP: Olen täheldanud, et noorema põlvkonna õpetajate mõttemustritest ongi väga ranged normid, reeglid, keelud ja käsud kadunud. Nad on oma valikutes vabamad, suudavad luua õpilastega ühiseid tähendusi ja suunavad sellega õppeprotsessi fookuse dialoogile.

AK: Kasutaksin distsipliini asemel töörahu mõistet. Tänane klassiõpetaja teab, mis klassis töörahu tagab – see, et nii temal kui ka õpilastel on selge, miks midagi õpitakse ja kuhu tahetakse välja jõuda.

LT: Eriti täpselt peavad nii õpilane kui ka õpetaja teadma rühmatöö eesmärke. Iga laps rühmas peab suutma selgelt öelda, mida ta rühmatööd tehes õppis ja kuivõrd see talle huvi pakkus.

AK: Vahel kasutatakse meetodeid lihtsalt sellepärast, et need on moes või olemas. Ühe kooli kõik aineõpetajad käisid ühisel koolitusel ja pärast seda kasutasid nad kõik oma tundides matemaatilise lugemise meetodit. Lõpuks tüütas see õpilased ära ja nad hakkasid protestima.

LT: Kui ainete lõimimine moodi läks, siis võtsid ühe kooli kõik õpetajad teemaks jänese: eesti keeles, kunstiõpetuses, loodusõpetuses, tööõpetuses jne. Ka siis lapsed ohkasid, et jälle jänes.

 

EDULUGU

Kui meil on PISA tulemused nii head, siis mida on meil teistele riikidele õpetada?

AK: Tulime hiljuti Portugalist ja nägime, kui täpselt on sealses riigi- ja munitsipaalkoolis tegevus ette antud. Nemad võiksid meie väga omanäolisi koole eeskujuks võtta. Nad võiksid tutvuda meie klassiõpetajate praktikasüsteemiga – see on meil nendega võrreldes tõesti hea. Me võiksime teistele maadele õpetada ka õppeainete ja tegevuste lõimimist.

LT: Meie õpetaja autonoomsus on asi, mida võime teistele maadele eeskujuks pakkuda. Teised maad on pidanud väga heaks ka meie tööd lapsevanematega, eelkõige arenguvestlusi, kuhu laps tuleb koos isa või emaga.

AK: Ülikoolis valmistame tudengeid ette, et nad koolis autonoomsetena tegutseda suudaksid. Me ei anna neile valmis vastustega ülesandeid, nad peavad jõudma lahenduseni iseseisvalt. Meie tudeng sõnastab endale ülikoolis ise oma arengueesmärgid, planeerib ja vastutab ise oma õppimise eest, analüüsib oma tugevusi ja nõrkusi.

LT: Värskelt keskkoolist tulnutele on see kohati päris raske. Nad ei oska iseseisvalt kirjandusega töötada, ei tea, mida valikaineteks võtta, kuidas oma aega planeerida. Ka esimesed eneseanalüüsid tulevad neil võrdlemisi raskelt, sest neid on treenitud töötama teistmoodi.

Kas teie lõpetaja oskab õpetada ka numbreid panemata?

AK: Seda me õpetame ja toetame väga. See on lapsest lähtumine, tema märkamine, toetamine, teadmiste ja oskuste kujundamine. Aga me ei suru hinneteta õpetamist peale. Meie tudeng mõtleb ülikooli ajal läbi, missuguseid hindamismudeleid ta õpetajana tööle minnes kasutada tahab. Iga õpetaja erineb mingil määral teistest ja loomulikult ta siis ka hindab natuke omamoodi. Kindlasti ei vastanda me hinnetega ja hinneteta õpetamist, need käivad eesmärgi nimel käsikäes.

Lisaks tuleb märkida, et mis tahes hinneteta õpetamine ei ole kujundav hindamine. Kui õpetaja teatab lapsevanemale, et laps oskab neid asju, kuid ei oska teisi, siis tema sõnad lihtsalt asendavad numbreid. Kujundavaks muutub hindamine siis, kui õpetaja rõhutab oma hinnangus, mida uut laps on õppinud, kuidas ta on arenenud, kui motiveeritud ta on olnud, kuidas tema isiksus on muutunud ning mida ta veel peaks omandama. Selline hindamine ergutab ja innustab last iseseisvalt tegutsema. Selline mõtteviisi muutus vajab muidugi harjumist ja kogemust.

Kui palju õpetatakse Eesti koolis numbreid panemata?

AK: Kolmes esimeses klassis päris paljudes koolides, neljandast kuuenda klassini vaid üksikutes. Näiteks Pelgulinna gümnaasium tuleb viimaste puhul esimesena meelde, aga ka Tartus ja Rakveres on koole, kus kuuenda klassi lõpuni numbrilisi hindeid ei panda.

LT: Numbrilist hinnet võib panna, kui see töötab ning kui sellega kaasneb hinnang lapse pingutusele ja arengule. Viie asemel on kleebitud lastele punane lilleõis või naeratav nägu päevikusse. Kui selline tagasiside innustab õpilasi iseseisvalt ja süvenenult õppima, siis võib seda kasutada, kuid õpetaja peab tunnetama, mis ja kuidas töötab. Ka parasjagu huumorit hinnangute andmisel ei tule kahjuks.

AK: Meie tudengid hindavad huumorit kõrgelt. Peab aga jälgima, et huumor ei muutuks sarkasmiks.

Kas TLÜ klassiõpetajad oskavad õpilasi üksteist õpetama panna?

AK: Me õpetame neile seda, kuid rõhutame, et iga meetodi kasutamisel peab olema konkreetne põhjus. Ülikoolides on aastaid vaieldud, kas tudengile peab õpetama selgeks võimalikult palju meetodeid või peab õpetama teda leidma endale sobivaid meetodeid ise: lugedes, kolleegide tunde külastades, videomaterjale vaadates. Pooldame viimast varianti, kus õpetaja tahab saavutada mingit eesmärki ja leiab selleks sobiva meetodi ise. Ülikoolis õppides otsivad tudengid sobivaid meetodeid ka meeskonnatööna. Nad teavad, kust midagi leiab. Valmis retseptiraamat pole alati parim lahendus.

LT: Üliõpilasele on väga kasulik näha tunde, kus meetodeid mõtestatult kasutatakse. Eriti hea on, kui tudeng näeb väga erinevaid häid tunde. Tulemuslik on õpetajate paaristöö. Tehakse koos tööd ja räägitakse teineteisele, kuidas välja tuleb.

UK: Koolipraktika võiks praegusest tõhusam olla, et üliõpilased saaksid aimu päriselust koolis, sealsest organisatsioonist, selle toimimisest ning õpetaja vastutusest.

Maire Kebbinau: „Keelekümblus kasvab venekeelse põhikooli ainuomandist kogu Eesti hariduse omaks.”

Kas klassiõpetajaks õppijad keelekümblust oskavad?

AK: Keelekümblusmetoodika õppimine on meil iga üliõpilase kohus.

MAIRE KEBBINAU: Klassiõpetajad rakendavad paljusid keelekümbluse põhimõtteid, nagu aine- ja keeleõppe lõimimine, mänguline õpe, rühmadena õppimine jpm.

LT: Seni on keelekümblus olnud vene koolide asi, kuid igal aastal tuleb eesti koolidesse välismaalt lapsi, kes ei oska inglise ega saksa keelt. Näiteks Laagna gümnaasiumis oli ühes klassis ainult kümme eesti last, ülejäänud olid itaallased, grusiinid jt. Selle klassi õpetaja läks keelekümbluskursustele ja ütleb, et talle oli sellest väga palju kasu.

MK: Keelekümblus kasvab venekeelse põhikooli ainuomandist kogu Eesti hariduse omaks. Peaaegu igas Eesti koolis või klassis on vähemalt üks laps, kellele eesti keel on teine keel või võõrkeel, ja nende õpetamiseks sobib just kümblusmeetod.

AK: Kümblusega tuleb alustada juba lasteaias. Nii on keeleõpe lapsele kõige valutum ja ka tõhusam. Õnneks hakkavad ka TLÜ lasteaiaõpetajad jälle keelekümbluse metoodikakursust saama. Vahepeal ei saanud.

Kas klassiõpetajad õpivad õpetama mõnd ainet võõrkeeles?

AK: Nad oskavad seda, kuid õpivad eelkõige vene ja välismaa lapsi eesti keeles õpetama, nii et need kõigest aru saaksid. Siin on mõtlemise koht. Kui klassiõpetaja õpetab oma õpilastele võõrkeelt, võiks ta ju õpetada ka mõnd ainet või teemat võõrkeeles, et lapsed saaksid võõrkeelt harjutada.

MK: Klassiõpetajad kasutavad paljusid keelekümbluse võtteid, näiteks „rääkivaid seinu”, toetavaid keelemudeleid, illustreerivad koostöös valminud raamatuid, uurivad mitmetähenduslikke sõnu.

Kas klassiõpetajaks õppijad käivad vahetusüliõpilaseks?

AK: Jaa, see on meie prioriteet. Sel aastal soovis ainult neli tudengit vahetus­õpilaseks minna, kuid läheb vaid üks. Aga meil on arengukavasse kirjutatud, et tulevikus hakkavad tudengid rohkem õpirännet tegema. Ilmselt paneme ka sisseastumistingimustesse kirja, et õpiränne on kohustuslik. Mõneks ajaks välismaale minna on väga kasulik. Üks eelmisel aastal lõpetanu oli oma suvevaheaja õpetaja Aafrikas. Ta ütles, et sai alles seal aru, kui tähtis on haridus ja kooliskäimine. Ta nägi seal, kui totaalselt muutis kooliskäimine Aafrika laste elu. Ilmselgeks sai ka, kui hästi on Eestis hariduselu korraldatud. Aafrikas õpetamise eest sai ta tänutäheks kitse.

LT: Meil on mõned õpetajad läinud teistesse maadesse vahetusõpetajaks. Edaspidi muutub vahetusõpetajaks käimine Euroopa Liidu piires üldisemaks.

AK: Mina hindan lühemaid õpirändeid mitmesse kohta kõrgemalt kui pikka stažeerimist ühes kohas. Üliõpilane peaks nägema väga erinevaid pedagoogilisi kultuure.

Kas klassiõpetuse tudeng oskab arenguvestlust läbi viia?

AK: Oskab küll. Me harjutame seda nendega.

 

KASVURUUM

Koolijuhid on märkinud, et klassi­õpetajad võiksid psühholoogiat praegusest paremini tunda.

UK: Lapse psühholoogia tundmine on väga oluline ning teoorias omandatud teadmisi tuleb praegusest paremini siduda koolipraktikaga.

AK: Kahjuks ei ole meil õppekavas enam konkreetset klassiõpetajale mõeldud psühholoogiat, on psühholoogia üldainena ja sellest jääb väheks, et õppida tundma konkreetse vanuseastme õppimise iseärasusi. Alati leidub neid, kes küsivad, mis kasu on õpetajal sellest, kui ta teab, et õpilasel on mälu, tajud, emotsioonid. Tegelikult on psühholoogia põhitõdede tundmine õpetajale suureks toeks. Näiteks teadmine, et lapse aju saab treenida samamoodi nagu lihaseid, julgustab õpetajat ja nii saab ta julgustada ka lapsevanemat, kui lapsel on õppimisega raskusi. Tänu psühholoogia tundmisele usume me palju kindlamalt sellesse, et õppides saavutab inimene väga palju.

LT: Me pidasime tohutuks saavutuseks, kui 1976. aastal koondati klassiõpetaja eriala kõik õppejõud ühte õppetooli, teiste hulgas psühholoogid. Varem andis ühest õppetoolist keegi eesti keelt, teisest keegi matemaatikat, kolmandast psühholoogiat jne. Kui me kõik õppejõud ühte õppetooli koondasime, olid meil kõik mõttekaaslased koos. Saime omavahel põhjalikult läbi arutada, missugust klassiõpetajat me tahame ette valmistada. Praegu annavad aineid taas ülikooli eri struktuuride õppejõud ning eesmärk on erialaülene koostöö õpetajakoolitusega seotud õppejõududega. See aga eeldab iga kooliastme vajaduste põhjalikku tundmist ja tulevaste õpetajateni viimist.

AK: Sügisel kuulutati välja sotsiaal­psühholoogia loeng. Kuulajateks olid klassiõpetajad, aga ka IT-, matemaatika ja teiste erialade tudengid. Loengu algul osales 200 tudengit ja lõpuks oli järel vaid 25, sest loengul puudus selge sihtrühm. Kursus oli liiga üldine, kuid klassiõpetaja tahab sotsiaalpsühholoogiast teada väga konkreetseid asju. Näiteks kuidas jälgida rühma arengu eri etappe, korraldada seda, et laps saaks oma rühmas kõiki rolle proovida, jne. Siin peame mingi lahenduse leidma.

 

Urve Krause: Nooremate klassiõpetajate üks eelis on, et nad valdavad paremini tööd nutiseadmetega.

STRATEEGIA

Kui palju võtate klassiõpetajaid õpetades arvesse elukestva õppe strateegia soovitusi?

AK: Klassiõpetaja peab õpetama oma õpilasi nii, et need õpiksid kogu elu. Aga ta ei saa seda teha, kui ise pidevalt ei õpi. Õnneks on meie klassiõpetajad väga aktiivsed õppijad. Kui vaadata klassiõpetajate liidu e-listi, siis seal informeeritakse kogu aeg üksteist sellest, mida keegi on avastanud või õppinud, korraldatakse ühiseid koolitusi jne.

Strateegias on eraldi punkt digipädevused. Need on meil õppekavas ja klassiõpetajad oskavad õpetamisel digivahendeid kasutada, aga jälle harjumuse ja teadmisega, et kõik areneb – ja seda koos nendega.

UK: Just nooremate klassiõpetajate üks eelis on, et nad valdavad paremini tööd nutiseadmetega.

AK: Strateegias on välja toodud ka koostööpõhine õppimine. See punkt meeldib meile, sest edukultuse õhkkonnas kiputakse mõtlema, et oleme kõik üksteise konkurendid. Üldiselt on nii, et kui õpetaja tahab õpilasi koostööpõhiselt õpetada, peab ta enne seda ise ülikoolis koostööpõhiselt õppima, ja meil õpivadki. Näiteks on meie tudengitel projekt koostöös Lennusadamaga, kus nad tegutsevad viieliikmeliste rühmadena ja peavad üheskoos välja mõtlema, kuidas mereteemat „Mayday. Mayday. Mayday” õpilastele meeskonnatööna õpetada. Tänu sellele saavad nad üliõpilastena rühmana õppimise kogemuse ja mõistavad ka õpilaste meeskonnapõhist õppimist paremini. Nad teavad oma kogemusest, kuidas võetakse ülesandeid ja rolle, ja selliseid näiteid on veel.

Lennusadama projektiga seoses teevad meil ka õppejõud meeskonnatööd. Esimese kursuse koolipedagoogika ja õpetaja professionaalne areng, õpetaja tugisüsteemid ja õpetajakutsesse juhatav praktika – need kolm ainet on meil liidetud ja õppejõud arutavad üheskoos, mida ja kuidas nad üliõpilastele õpetavad. Samamoodi tegutsevad õppejõud II ja III kursusel, hiljem vähem.

LT: Iga aastaga oskavad klassiõpetajad oma õpilasi järjest paremini meeskondadena õpetada, teha projektitöid, arvestada laste erivajaduste ning annetega.

TP: Uus kool ootab uue sisuga täitmist: õppeprotsess peab muutuma paindlikumaks, vastama rohkem laste eeldustele ja vajadustele ning vanemate ootustele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!