Kuidas panna kolmeaastane viiulit mängima

26. mai 2017 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit

„Õpetaja töö on minu meelest suures osas õpilaste julgustamine,” sõnab tundi andma ruttav muusikaõpetaja Daana Ots. „Usun, et minu õpetaja mängis suurt rolli selles, et olen praegu tegevmuusik ja et mulle meeldib laval olla.” Foto: Raivo Juurak

 

Kunagi võiks Eestis olla lasteaedade viiuliorkester,” unistab Daana Ots, Tallinna Männimudila lasteaia viiuldajast muusikaõpetaja ning Tallinna üheks 2016. aasta parimaks nooreks õpetajaks valitud naine. Männimudila lasteaias õpib Daana juhendamisel juba neli väikest viiulikunstnikku.

 

Kuidas viiuldaja lasteaeda tööle sattus?

Alustasin muusikaõpetaja ametit puhtalt lehelt. See polnud see, mida ülikoolis õppisin. Lõpetasin teatri- ja muusikaakadeemia magistriõppes klassikalise viiuli eriala. Kui oli aeg töökohta valida, ei tundnud ma, et see peaks tingimata olema seotud viiulimänguga, vaid olin hästi avatud. Hea sõbra emalt kuulsin, et ühte lasteaeda otsitakse muusikaõpetajat. Mul polnud küll pikka aega olnud suuremat kokkupuudet lastega, kooliajal olin teinud vaid mõned muusikatunnid ühes eralasteaias, aga mõtlesin siiski proovida. Vestlusele tulles nägin, et enne mind väljus kabinetist ilmselt kogenud pedagoog, ega julgenud eriti midagi loota. Valituks osutumine oli väga suur ja meeldiv üllatus.

Nüüdseks kolm ja pool aastat Männimudilas on olnud väga põnev ja õpetlik aeg. Võib julgelt öelda, et esimesed kaks aastat on läinud ameti õppimisele, tuulates laulikutes ja raamatukogudes, et jälle minna lainele, kus kunagi ise lasteaias käies olin.

Kui erinev on praegune lasteaed teie lapsepõlve lasteaiast?

Tänapäeval on lastel küll rohkem võimalusi, aga arvan, et muusikatundidel väga suurt vahet ei ole. Küll oleme sel õppeaastal natuke nutiseadmeid kasutanud ja filminud laulukeste esitamist, et lapsed saaksid ennast lindilt vaadata – see on neile huvitav kogemus. Üldjoontes on muusikaõpetus aga üsna sarnane sellega, mida mina üle 20 aasta tagasi lasteaias õppisin: laulumängud, näidendid … Põhimõte on sama.

Milline töös leiduv suhkrutükk hoiab lasteaias?

Lastega töötamine hoiab värskena. Lapsed sunnivad sind hoidma ennast vormis ka oma aususega. Kui saad neilt tagasisidet, et miski ei pakkunud huvi või ei toimi, siis pead töötama selle nimel, et leida asjad, mis toimiksid. See hoiab rea peal ja on põnev. Meie lasteaias on hästi vahva kollektiiv. Juhataja on tõeline visionäär ja kolleegide uuenduslike ideede suhtes väga toetav.

Muusikaõpetaja töö on hästi mitmekülgne. Hommikul majja tulles süvenen kohe nädala plaani, mille olen varem paika pannud. Annan tunde, kuhu kuulub palju laulu, laulumänge, tantsimist ja ka muusika kuulamist. Muidugi tuleb teha ka paberitööd, analüüsi ja dokumenteerimist. Peaaegu iga päev on mul ka viiuliringitunnid. Enne iga tundi on vaja teatavat ettevalmistamisaega.

Töö on ka ses suhtes mitmekülgne, et suhtlemist on palju nii laste kui ka teiste õpetajatega. Arutlesime ühe kolleegiga, et lasteaiatööd tehes õpid ära õpetajaameti, selles on ka näitlejaametit, sest kõik peab olema hästi elav, näitlik ja mänguline, palju on liikumist, leidub kunstnikuameti elemente, sest pead asju visuaalselt ette kujutama, ja kindlasti psühholoogiametit, peab olema oskust kuulata ja ka midagi tarka vastata nii lastele kui ka kolleegidele.

Lapsed hoiavad noorena. Mu vanemad kolleegid näevad endiselt noored välja ning ka mu enda õpetajad tunduvad täpselt samasugused nagu siis, kui koolis käisin.

Teatrinädalal tegi üks rühm lavastuse Eurovisionile minekust. Kas lapsed teavad, et õpetaja Daana käis kunagi Eurovisioni lauluvõistlusel esinemas? (Daana Ots käis Suntribe’i tütarlastekvinteti koosseisus 2005. aastal Kiievis Eurovisioni lauluvõistluse poolfinaalis Eestit esindamas lauluga „Let’s Get Loud”. Samas koosseisus oli toona ka Laura Põldvere.)

Mõned lapsed on jõudnud ennast kodus sellega kurssi viia, rääkinud oleme õige põgusalt. Me ei ole spetsiaalselt maha istunud ja jutustanud, kuidas Eurovisionil oli, aga seda võiks kunagi teha ja võib-olla vaadata ka laulu „Let’s Get Loud” videot. See oleks lastele kindlasti põnev ja mulle ka, sest elu on vahepeal palju edasi läinud.

Pole tavaline, et väikese lapse esimene pill on viiul, mitte näiteks plokkflööt. Arvestades teie tausta, pole imestada, miks EV 100 projekti „Igal lapsel oma pill” raames soetati 2016. aasta sügisel Männimudila lasteaeda neli väikest viiulit.

Seda küll. Mul olid mõned eraviiuliõpilased ja ka juhataja, teades, et olen viiuldaja, mõtles, et miks mitte projektis osaleda. Plokkflööti ega teisi pille ma ei mängi, mida muud siis taotleda kui toetust viiulite ostmiseks.

Rahastuse saamine tegi väga rõõmsaks, samas ka ärevaks, sest vastutus on suur ja nii väikseid õpilasi pole mul varem olnud. Koolis oli viiuli õpetamise praktika osa väga väike. On olnud põnev aasta nelja väikese viiuliõpilasega. Rõõm on näha, kuidas lapsed juba laval esinevad. Ise olen vist kõige rohkem õppinud. Teistelt viiuliõpetajatelt kuulen, et nii asi ongi. On tavaline, et avastad, et ise oskad küll, aga ei tea, kuidas seda oskust edasi anda. Sügisel vaatasin Saue viiuliõpetaja Juta Rossi tunde, mis oli väga suureks abiks. Tuulan raamatukogudes, et leida materjali juhistega, kuidas viiuliõpetamine käib.

Väikesed viiulikunstnikud Ernst Herman, Karl, Adeele ja Mirtel. Foto: Daana Ots

Kui kaugel lapsed viiuliõpingutega ja teie viiuliõpetamisega olete?

Oleme jõudnud sinnamaale, et lapsed hoiavad juba poognat käes ja mängivad lahtistel keeltel õpitud lugusid.

Noorim õpilane on kolmeaastane, kõige vanem parajasti lasteaeda lõpetamas. Olen püüdnud leida neile jõukohase repertuaari, millest nad rõõmu tunnevad. Selle aasta jooksul on kõik lapsed kolm-neli-viis lugu niimoodi selgeks saanud, et oskavad neid kohe mängida. Järgmisel nädalal, lasteaia 55. sünnipäeva peol tuleb suurem esinemine. Nad astuvad kõik neljakesi lavale, mida varem pole olnud. Esitavad ühe bluusi ja võimalik, et ka tuntud laulu „Minu isamajakene”. Vaatame, kuidas programmis aega on, ehk saavad kõik ka üksi esineda.

Kas rohkem lapsi ja lapsevanemad pole avaldanud soovi viiulit õppida?

On küll avaldatud soovi ja mainitud, et kodus laps räägib viiulist. See pole päriselt huviring, vaid lasteaiapäeva osa. Tahaksime seda muidugi võimalikult paljudele pakkuda, aga viiuleid on neli. Loodan, et jätkame järgmisel aastal. Alustanud lapsed võiksid edasi õppida, aga pole välistatud, et tulevad uued õpilased ja alustavad nullist.

Kui musikaalne peab laps olema, et viiulit õppida?

Võiks olla viisipidaja ja hea rütmitunnetusega. Lapsel peab endal tahe olema. Tore on pilli õppida, aga väga tore on ka kuulata, kuidas seda mängitakse. Lähtusime valikut tehes sellestki, et laps oleks julge esineja. Muusikakoolidesse võetakse lapsi vastu rohkem kui meil, võib-olla on mõni häbelikum, aga õpetaja ja pere saavad palju aidata lapsel julgust arendada.

Palun jagage nippe, kuidas häbelikus lapses esinemisjulgust kasvatada.

Kui laps pole valmis üksi oma etteastet tegema, siis panen ta kellegagi koos esinema. Alustuseks võiks otsida endale väikest publikut, näiteks rühmas, teistele lastele niisama mängida ning näha, et see on täitsa vahva. Kohe suurele lavale minnes võib tõesti kramp tekkida.

Püüan mitte küsida: „Kas sa kartsid ka?” Parem mitte rääkidagi sel teemal, vaid julgustada. Pigem küsida: „Kuidas meeldis?” Tavaliselt on vastus: „Hästi meeldis.” Isegi kui midagi juhtus, läks hästi. Kui lapsel tekkis esinemiskramp, siis järgmisel korral tegime nii, et ta sai oma loo esitada koos teise lapsega. Kahekesi oli julge ja laps sai meeldiva esinemiskogemuse.

Mida vanematelt kolleegidelt kõige rohkem õpite?

Võin ausalt öelda, et õpin kõigilt kolleegidelt, sest kõigiga puutun muusikatundides kokku. Igaühel on natuke oma lähenemine, oma metoodika, kuidas midagi õpetada, distsipliini hoida. Loomulikult on lastega kaua töötanud kolleegidel rohkem, mida jagada. Näen, et mul on veel palju õppida. Tihti küsin kolleegilt: „Räägi, mida teha niisuguses olukorras …”

Millised olukorrad tekitavad ­nõutust?

Mida aeg edasi, seda rohkem on erivajadustega lapsi. Siis on väga hea arutada rühmaõpetajaga, kuidas teha nii, et muusikatunnil oleks sellele lapsele võimalikult suur kasutegur.

Kogenumad kolleegid on kindlasti jaganud ka nippe, kuidas distsipliini hoida?

Alguses ei olnud mul sugugi lihtne distsipliini hoida. Olen seda õppinud just vanematelt kolleegidelt. Lapsed vajavad väga distsipliini, juba sõimerühmas. See ei toimi, kui annad lastele lihtsalt pillid kätte ja kõik teevad nendega, mida ise tahavad. Muusikatunnis on konkreetsus ja eesmärgipärasus kaks väga olulist asja. Tunni ettevalmistus on tähtis; kui seal midagi lonkab, siis on keeruline saavutada, et lapsed oleksid sul „käes”.

Kuidas lapsed jaksavad tähelepanu hoida ja keskenduda?

Õppetund pikeneb sõltuvalt laste east, aga tunnid peavad olema väga läbimõeldud, mängulised ja vaheldusrikkad. Tunni osi on tavaliselt mitu, me ei tegele ainult laulmisega. Lapsed peaksid saama liikuda, mitte istuma pikalt paigal. Mida põnevam tund, seda parem. See nõuab aga head ettevalmistust.

Miks on oluline hakata muusikat õppima juba enne üldhariduskooli?

Muusikaõpetus toetab lapse üldist arengut. Mäletan, et kui tulin siia tööle, laulsime sõimerühmas rühmaõpetajaga mitu kuud nii, et lapsed ei tulnud kaasa. Laulsime ja võimlesime laulu saateks, nii et higi otsa ees, liigutusi lapsed matkisid, aga laulu ei tulnud. Mõtlesin, et teen vist midagi väga valesti. Mõne kuu pärast hakkasid lapsed järsku kaasa laulma, alguses üks, siis teine. Mõistsin, et väike laps talletab kõike, aga selle välja ütlemine või laulmine võtab aega. Laulmine toetab ka kõne arengut, sõnavara suureneb.

Omast kogemusest rääkides: kui hakkasin muusikakoolis käima, muutus matemaatika mulle lihtsamaks. Muusikas on ka matemaatiline pool. Musitseerides tuleb mõelda mitut asja korraga, üks käsi teeb ühte, teine teist. Mängid pilli ja vaatad samal ajal nooti, keskendud. Leian, et muusikaõpetus eelkoolieas on igati oluline, selle juurde kuuluv esinemiskogemus samuti.

Kas on võimalik õpetada ebamusikaalset last viisi pidama?

On töötatud välja tehnikad, mis aitavad lapsel viisipidamist parandada. Võib näiteks lihtsates kajamängudes järele korrata. Järjepidevus aitab kindlasti. Meie teeme kajamängu ühekaupa, näen, et see toimib. Ei ole nii, et laps on ebamusikaalne ja kõik. Olen mitmelt täiskasvanult kuulnud, et neile on lapsepõlves öeldud „ebamusikaalne” või „ei pea viisi” ja nad ei julge suurenagi laulda. Karm, kuidas mõned sõnad võivad meid mõjutada kogu elu.

Olen kuulnud ka, et keegi ei pidanud lapsena viisi, aga hiljem pidas.

See on ka psühholoogiline küsimus. Kui sul on mingi kramp, siis peab tasapisi sellest õpetaja abiga välja tulema. Õpetaja töö on minu meelest suures osas õpilaste julgustamine.

Kas teil oli väiksena esinemishirm?

Ei olnud. Muusikaõpetaja oli väga hea ja julgustas kogu aeg esile astuma. Meil oli esinemisi ka väljaspool lasteaeda. Usun, et õpetaja mängis suurt rolli selles, et olen praegu tegevmuusik ja et mulle meeldib laval olla.

 


Vaata ka videod:


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!