Kutseharidusega inimesed on praegu tööturul väga nõutud
Tänavust kutsevõistlust „Noor meister” oli tänu videoülekandele võimalik jälgida kõikjal Eestis. Fotod: Raivo Juurak
Mailis Reps: „Põhikoolis on vaja senisest rohkem tutvustada tööeluga seotud õppimisvõimalusi.”
Ainuüksi OSKA analüüsid ja soovitused annavad märku, et me teeme kutsehariduses palju õigeid asju.
Aastal 1997 oli Eestis 90 kutseharidust võimaldavat õppeasutust, millest üle poole olid riigi omandis ja kus õppis 31 300 õppijat. Praeguseks on kutsekoole 33, millest 26 on riigi õppeasutused, ning lisaks on meil paar rakenduskõrgkooli, kus õpetatakse kutseõppe õppekavade järgi. Kokku õpib kutsehariduses 25 000 õpilast, see arv ei ole viimase paari aasta jooksul muutunud.
Põhikoolist kutsekooli
Koolivõrku on seega tempokalt korrastatud, samas peame tõdema, et kutseõppeasutustesse õppima asuvate põhikooliõpilaste osakaal pole aastate jooksul suurenenud. 26% põhikoolide ja 10%, gümnaasiumite lõpetajatest otsustavad kohe pärast lõpetamist oma õpingutega kutsekoolis jätkata. Noorte õppimisvalikud pärast põhikooli, eriti suuremates linnades, on olnud Eestis väga püsivad ning muudatust kutsehariduse kasuks pole suudetud saavutada. Leian, et põhikoolis on vaja senisest rohkem tutvustada tööeluga seotud õppimisvõimalusi, tutvustada õppijatele kutsekoole ning anda teavet selle kohta, et heal tasemel kutsekeskharidus loob eduka aluse õppimiseks rakenduskõrgkoolis või ülikoolis.
Riigi suurim mure on aga hoopis need 3% õpilastest, kes põhikooli järel ei jätka õpinguid või kutsekooli astudes ei oska veel kaalutletult valida ja katkestavad esimese poolaasta jooksul. Neid õpilasi peab tulevikus oluliselt rohkem toetama. Peame läbi mõtlema ja ellu kutsuma kutseharidusliku orientatsiooniaasta, mis annab võimaluse tutvustada õpilastele erialavalikuid.
Kuigi sageli väidetakse, et probleem on kutsehariduse maines, saab nii rahvusvahelistele kui ka siseriiklikele uuringutele toetudes tõdeda, et probleemi kese pole selles, et kutsekoolid on kehvad, annavad kehva haridust või et inimesed nii arvaksid. Oleme väga lühikese aja jooksul näinud, kui suureks on kasvanud täiskasvanute huvi kutsehariduse vastu, täiskasvanud moodustavad õppijatest juba pea 50%. Vaevalt on täiskasvanu valmis õppima koolis, mida ta peab halvaks.
Pigem on meie ühiskonnas juurdunud arusaam, et 16-aastaselt ei taheta ja pole ka otsest vajadust teha tulevikku puudutavaid otsuseid ning lihtsam on lükata need aega, mil ollakse veidi küpsemad. Meie hariduskorraldus ei sunni valima varem. Mis tagaks lahenduse? Kas tuleks kehtestada lävend gümnaasiumisse astumiseks või piirata koolikohtade arvu gümnaasiumis sarnaselt riikliku koolitustellimusega kutsehariduses?
Viimase kuue aastaga on kasvanud nende õpilaste arv, kes ei jätka õpinguid ei kutse- ega kõrghariduses. Veelgi enam: ka hiljem ei otsustata omandada erialast haridust ja endiselt on meil ühiskonnas väga palju inimesi, kes pole oma elus omandanud mitte ühtegi erialast täiskvalifikatsiooni – ei kõrg- ega kutsehariduse kaudu. Üks võimalus tekitada senisest suuremat huvi erialase hariduse vastu on üld- ja kutsehariduse tihedam koostöö. Arendame välja ühisõppekava võimalused ning soodustame praktiliste valikainete pakkumist kutsekoolis põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele ning üldainete süvendatud õpet gümnaasiumis kutsekooliõppuritele.
Uus tehnoloogia
Oleme Eesti riigi ja Euroopa Liidu raha toel panustanud koolidesse ja laboritesse viimase kümne aasta jooksul 190 miljonit eurot. Samas, alates 2004. aastast hangitud tehnoloogia vananeb ja sarnast investeeringut on Eesti riigil lähiaastatel keeruline teha. See eeldab meilt konkreetseid otsuseid, kuhu ja millise tehnoloogiaga varustatud õppekohad üles ehitame, mida eri piirkondade kutsekoolid – aga miks ka mitte ettevõtted või kõrgkoolid – kasutada saaksid. Praegu on suurim väljakutse säilitada olemasolev tase. Kui meie soov on tõsta tööjõu kvaliteeti, siis peame jätkama ka investeeringuid kutseõppeasutuste seadmeparki ja tehnoloogiasse. Siin on koht koostööks ettevõtjatega.
Õpetajaskonna keskmine vanus kasvab endiselt ja see paneb muretsema meid kõiki. Õnneks on vabariigi valitsus seadnud prioriteediks õpetajate palgatõusu. Õpetajate palgafond suureneb sarnaselt üldharidusega ka kutsehariduses, töötingimused paranevad ning täienduskoolitus on kõikidele kättesaadav, see võiks meelitada meie noori tulevikus õpetajaks hakkama – olgu siis põhikoolis, kutsekoolis või ülikoolis. Tuleb siiski mõista, et erialase tipptaseme ning ettevõtluskogemusega inimeste toomine kooli on kallis ja kui soovime, et meie kutsekooliõpetajad on ühtaegu nii head pedagoogid kui ka suurepärased oma eriala asjatundjad ja meistrid, on selleks vaja paratamatult lisaraha.
OSKA
Kaks aastat tagasi käivitati Eestis tööjõuvajaduse prognoosisüsteem OSKA, mis analüüsib Eesti majanduse arenguks vajalike oskuste ja tööjõu vajadust ehk aitab õpetada ja õppida õigeid asju. Kolme-nelja aasta pärast peaks meil olema analüüsitud kõik majandusvaldkonnad. Praeguseks on põhjalikult üle vaadatud kaheksa valdkonna oskuste ja töötajate vajadus ning valdkonna arengusuundumused.
OSKA-st näeme, et meil on palju uusi elukutseid ning senised ametid ja töökeskkond on oluliselt uuenenud. Kõik sektorid lähevad keerulisemaks ja teadmismahukamaks. Eesti majanduse jaoks on vaja rohkem IT-spetsialiste, nii sektorisse endasse kui ka teisi valdkondi nutikamaks aitama. Metsanduses ja puidutööstuses on järjest enam vaja keeruliste masinate juhte. Metalli- ja masinatööstusesse oodatakse pikisilmi tööle kutsekooli lõpetanud mehhatroonikuid ja tarkade masinate hooldustehnikuid. Arvestusalal teeb tulevikus lihtsama raamatupidamistöö ära hoopis tehnoloogia. Materjalitööstus vajab töötajaid, kes on heade üldoskustega ja suudavad kohaneda projektipõhise tööga. Hooldustöötajate analüüsist saime aga kõige selgemalt märguande, et vajalikku tööjõudu ei saa otsida ainult noorte hulgast, vaid oluline on väljaõpet pakkuda hoopis täiskasvanutele – hooldustöö sobib enam neile. Me väärtustame erialaoskuste kõrval järjest enam õppijate meeskonnatöö-, suhtlemis- ja probleemilahendusoskuse arendamist, otsustusjulgust ja loovust. Taoliste üldoskuste kasvavat vajalikkust rõhutavad kõik OSKA raportid.
Oskuste aasta
Oleme selle aasta kuulutanud oskuste aastaks, et tõsta veelgi enam au sisse kutseoskusi ja meisterlikkust. Kaks nädalat tagasi toimus oskuste aasta suurüritusena taas „Noor meister”, kus ligi 400 noort panid end proovile 31-l erialal. Kuigi üritus toimus Tallinnas, oli tänu korraldatud transpordile ning videoülekannetele igal huvilisel ka mujalt Eestist võimalik üritusest osa saada.
Äsja olime tunnistajaks, kuidas esmakordselt võtsid telesaate „Rakett 69” finaalis omavahel mõõtu põhikooli- ja kutsekooliõpilane, kes tõestasid kogu saate jooksul, et praktiliste oskuste ja teadmiste kombinatsioon on see, mis toob edu. Natuke õnne on muidugi ka vaja.
Avalikult on Haridussilmas kättesaadavad andmed selle kohta, millised on eri koolide ja õppekavade lõpetanute tööhõive ja sissetulek. Hiljutised statistikaameti andmed näitasid, et kutsehariduse lõpetanute tööhõive on praegu kõrgem kui kõrghariduse omandanute oma. 2016. aasta tulemustes paistab silma ka suur kutsehariduse lisandväärtus tööhõives (82,1%) nii kõrghariduse (75,5%) kui ka üldkeskharidusega (71,2%) võrdluses. See kõneleb sellest, et kutsehariduse omandanud on praegu tööturul väga nõutud. Oleme ju näinud ka vaeva, et muuta õppekavad väljundipõhiseks ning ühena vähestest riikidest oleme üks ühele sidunud meie kutseharidussüsteemi kutsekvalifikatsiooniraamistikuga.
Kõik meie koolid peavad toetama õpetajat, palkama parimaid spetsialiste, juhtima noort lõpetamise suunas ja andma talle vajalikud oskused elus hakkama saamiseks. Kõike seda peab toetama kutsekoolide rahastamismudel, mille uuendamiseks oleme pikki ettevalmistusi teinud. Et kindlustada sarnaselt üldhariduskoolidega tugispetsialistide olemasolu kutsekoolides, on meil vaja eelarvesse lisada 3,25 miljonit eurot, olen võtnud endale eesmärgiks see ka tagada. Rahastamismudel tervikuna peab aga arvestama koolide pingutusi heade haridustulemuste saavutamisel ning tagama korraliku baasrahastamise, mis ei sõltu pelgalt ühe aasta lõpetajate arvu kõikumisest või tööturu muutustest.
Tööandja roll
Kui palju on tööandjad valmis ise panustama oma valdkonna töö- ja karjäärivõimaluste tutvustamisse ja propageerimisse? Kas nad on valmis pakkuma praktikavõimalusi või osalema töökohapõhise õppe korraldamises? Paljud tööandjad ja ettevõtted juba panustavad meie haridussüsteemi – tihti ilma suurema kärata. Hiljuti Eestis käinud OECD ekspertide hinnangul on harva näha kutseharidussüsteemi, mis oleks nii läbi põimunud tööturu soovidest. Meie õppekavad põhinevad kutsestandarditel, kooli lõpetamiseks sooritatakse kutseeksameid, igas õppekavas on kohustuslik praktika töökohal – need on sisulised ja suured arengud, mille meie kutseharidus on viimase paarikümne aasta jooksul läbi teinud.
Meil on mitmeid häid näiteid koostööst. Tööandjate keskliit aitab kaasa töökohapõhise õppe tutvustamisele tööandjate seas ning on vedanud projekti, milles ettevõtted on avanud oma uksed nii õpilastele, õpetajatele kui ka lapsevanematele. Kaubandus- ja tööstuskoda arendab aktiivselt ettevõtlusõpet. Aprillis korraldas masinatööstuse liit koostöös Tartu kutsehariduskeskusega metallinädala, et tutvustada üldhariduskoolides just seda Eesti majandusele väga olulist, kuid kahjuks õppijate seas mitte nii populaarset valdkonda.
Töökohapõhine õpe
Töökohapõhises õppes on osalenud juba üle 300 ettevõtte ning paari aastaga on ettevõtete arv suuresti kasvanud. Nii töötajad kui ka tööandjad on rahul, et töökohapõhise õppe kaudu on võimalik ühel ajal nii töötada kui ka omandada vajalik kutsekvalifikatsioon.
Sageli räägitakse, kuivõrd edukas on töökohapõhine õpe mõnes Euroopa riigis ja kui lapsekingades oleme alles meie. Seejuures unustame mainida, et seal veavad neid programme tööandjad ise, kes, olenemata oma suurusest või väiksusest, näevad inimeste arendamist enda pika strateegilise visiooni osana. Või et paljudes riikides puudub koolipõhises õppes praktika tervikuna. Töökohapõhine õpe on saanud Eestis küllaltki kiiresti täiskasvanute ümberõppe meetodiks, samas oleme veel suhteliselt kaugel sellest, et seda nähtaks õppevormina kõige andekamatele noortele.
Lõpetuseks
Ainuüksi OSKA analüüsid ja soovitused annavad märku, et me teeme kutsehariduses palju õigeid asju. Me arendame karjäärinõustamist, koolitame kutseõpetajaid ja toetame nende stažeerimist ettevõtetes, edendame õpipoisikoolitust ning digi- ja ettevõtlusõpet. Lähiaastatel on oluline muuta rahastamismudelit viisil, et see arvestaks koolide pingutusi heade haridustulemuste saavutamisel, aga tagaks ka korraliku baasrahastamise, mis võimaldaks õppeasutustel tegeleda senisest enam näiteks hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisega. Meil tuleb hakata otsima lahendusi tehnoloogiakeskuste küsimusele ning vähendada ebavajalikku bürokraatiat, muuta teatud kohtades õpetamise struktuuri. Meil tuleb senisest rohkem toetada õpilast ja vähendada inimeste arvu, kes eri põhjustel liiga vara haridussüsteemist lahkuvad. Aga mis kõige olulisem – meil tuleb olla avatud ja positiivne iga Eesti kooli ja õpetaja ning haridusvõimaluse suhtes. Meie inimesed on meie suurim vara ja iga oskus viib meie riiki edasi!
Ministri 18. mail peetud ettekande täistekst: stenogrammid.riigikogu.ee/et/201705181000
Oleks hea, kui ÕL sihukese poliitilise tühisõnutsemise avaldamisega oma ruumi ära ei raiskaks.
“Kõik meie koolid peavad toetama õpetajat, palkama parimaid spetsialiste, …”
Praktikas on asi teisiti. Koolid nende juhtide isikus ootavad õpetajalt ka sellist panustamist, mida ei tasusta. On selge, et sellised õpetajad on kusagil alati olemas. Enamusest neist peetakse ka lugu. Aga õpetajalt töövälist tasuta panustamist eeldada ei tohi. Kui läheb “parima spetsialisti” ja “mitte parima” vahel valimiseks, siis selgub, et õpetajad peavad toetams kooli (see ongi tunnuseks, mille järgi parim välja sõelutakse!), s o toimub vastupidi sellele, mida minister pajatab.
“… palkama parimaid spetsialiste …” on lodev määrang. Vt ISCO 2008:
23 Teaching professionals, … Õpetajad on professionaalid. Spetsialistid on professionaalsuse erijuhtumid. Educational Specialist or Specialist in Education (Ed.S. or S.Ed.), is a terminal professional degree in the U.S. These are highly specialized degrees meant for professionals who require advanced proficiency in a field such as adult education, instructional technology, curriculum and instruction, educational psychology, educational leadership or special education, but who do not have the time or desire to complete a dissertation.
(Loomulikult võime Eestis kehtestada õiguskeele, kus mõisteid tarvitatakse lõdvalt – vastavalt sellele, kuidas nende kasutamine on kujunenud laiatarbeajakirjanduses. Aga sel juhul on spetsialist juba hoopis miski muu.) Et palgata parimaid spetsialiste, peab olema kusagil spetsialistide ülejääk, nii et halvemad jäetakse rakenduseta. Eelduseks seega on inimvara raiskamine.