Lugude jutustamine on hea viis õpetamiseks

12. mai 2017 Külvi Teder Tartu luterliku Peetri kooli lasteaia juhataja - 2 kommentaari

Tartu luterliku Peetri kooli lasteaia lapsed kuulavad muinasjuturingis õpetaja Kadri Käärdet. Fotod: Külvi Teder

 

Kuidas anda lastele väärtusi edasi nii, et see poleks pelgalt moraalijutlus, vaid kujundaks hoiakuid? Millised meetodid on selleks parimad? Püüame kanda väärikalt väärtuskasvatuse lasteaia tiitlit ning nendele küsimutele vastuseid leida.

Erialase kirjanduse ja endiste õpetajate, näiteks Pille Valgu räägitu põhjal ning töökogemusi jagades sai selgeks, et hea viis lastes väärtusi kujundada on jutustada lugusid. Seejuures on määrav õpetaja tarkus lugusid valida ja oskus neid edasi anda. Kutsusime õpetajate teadmisi täiendama Piret Pääri koolitusega „Õpetaja lugude jutustajana”, mida rahastas Innove projekti „Koolimeeskondade ühine õppimine haridusuuenduste rakendumiseks” raames. Miks peaks õpetaja õpetamise eesmärgil lugusid jutustama?

Lugude arendav mõju

Jutustamine on kõigis kultuurides traditsiooniline õpetamise viis, nii antakse edasi üldinimlikke kogemusi ja väärtusi. Muinasjuttude ja lugude jutustamise mõju on tänapäeval põhjalikult uurinud näiteks psühhoanalüütikud. Uurimustes tuuakse välja lugude arendavat, kasvatuslikku ja teraapilist mõju.

Lugudel on oluline roll mõtlemise arengus. Muinasjutu ja lapse mõtteviis on sarnased. Lapsed mõtlevad piltide keeles ning mõistavad põhjuse-tagajärje seoseid ja sündmuste arengut kujutlusvõime ja pildilise mõtlemise abil. Selline mõtlemisvõime areneb umbes kolmandast eluaastast ja jääb valdavaks intellektuaalse küpsuse saavutamiseni.

Lugude abil mõtestatakse oma elu, õpitakse mõistma asjade ja sündmuste tähendust ning põhjuseid, tehakse võimetekohast eneseanalüüsi. See aitab lapsel ka täiskasvanute maailma paremini mõista ja seal hakkama saada.

Jutustuse kuulamine on lapse jaoks aktiivne ja nõudlik tegevus, millesse on haaratud kujutlusvõime, tunded ja intellekt. Temast saab justkui kaasjutustaja, kes kuuldust valikuid tehes ehitab oma maailma.

Tänapäeva koolil tuleb eluks ja tööturuks ette valmistada loovaid, iseseisvalt mõtlevaid ja kohanemisvõimelisi inimesi. Lugusid jutustades saab arendada lapse kujutlusvõimet ja loovust. Loovuse arendamine on aga õppimise, seoste loomise ja omaalgatuse, sealhulgas ideede tekkimise eeldus. Loovuse arengule ja eneseusaldusele, seejuures enesehinnangule pannakse alus esimesel seitsmel eluaastal. Kui lapsel puudub enne kooli võimalus arendada loovust, sealhulgas luua kujutluspilte, siis pärsib see ka tema edasist õpivõimekust. Lastel, kes veedavad suure osa ajast ekraani – nutiseadme, arvuti ja televiisori– taga ja/või kellele ei jutustata lugusid, jäävad tundlikul perioodil olulised võimed arendamata.

Midagi väärtuskasvatuslikku tasub lastele öelda nii, et nad seda tõesti kuulaksid ja selle üle mõtleksid, seda tasub teha mitte infot jagades või moraliseerides, vaid lugu jutustades. Lugu kuulates kogeb laps jutustatavat sündmust isikliku tundeelamusena ja analüüsib ennast.

Väärtushinnangud kujunevad koolieelses eas ja jäävad inimest mõjutama kogu eluks. Seetõttu vajavad lapsed lugusid, mis arendavad väärtushinnanguid ja hoiakuid. Lugude abil saab tugevdada lapse tundeelu ja õpetada mõistma teiste inimeste tundeid. Lapse tahe ja enesehinnang tugevneb jutustust kuulates, kui ta samastub peategelasega. (Näiteks väike suudab midagi suurt korda saata või peategelases toimub sisemine muutus, kui ta võitleb halva vastu.) Oskus ära tunda head ja halba, õiget ja valet on lapsepõlves kergemini omandatav.

Muinasjuttudes sisalduvad hirmutavad pildid võivad täiskasvanute arvates olla lapsele kahjulikud. Muinasjuttude pildid ja sümbolid peegeldavad inimese sisimaid probleeme. Pildiliselt, sümbolites ja võrdluspiltides mõtlemine loob aga inimese sisemises segaduses pigem korda. Uuringute tulemused näitavad, et normaalselt laps ise õuduspilte ei loo. Jutustatud lugu on turvaline, kuna kuulates loob laps oma meeltes endale sobilikud pildid, määrab taluvuspiirid. Jutustatud loos tekib argieluga piisav distants (näiteks „Oli kord ammusel ajal, seitsme maa ja mere taga …”), mistõttu on lihtsam ka oma valusaid küsimusi analüüsida.

Ekraanilt tulevate piltide ees, nagu multifilmides ja arvutimängudes, on laps kaitsetu, sest neil on nii pilt kui ka heli väga jõuline ja sageli agressiivne. Laps pole neid ise konstrueerinud, vaid peab leppima teiste välja mõeldud piltidega, mis jäävad alateadlikult tema heaolu ja turvatunnet pikaks ajaks mõjutama.

Lugude tervendav mõju

Lugude kuulamisel ja rääkimisel on eksistentsiaalne tähendus. Kõneldes tehakse nii iseendale kui ka teistele arusaadavaks oma käsitlus elust ja iseendast, mis annab julgust ja jõudu edasi minna.

Uurimused näitavad, et lugudest ilmajäämisel võivad lapsele olla drastilised tagajärjed – kannatada saab nii tema mõtlemise areng kui ka vaimsus. Näiteks sai lugude jutustamisest teraapia osa suitsidaalsete laste rühmale (J. Barryman).

Inger Lise Oelrich peab ka täiskasvanutele lugude vestmist tervendavaks ja inimestevahelisi suhteid elavdavaks vahendiks (projekt „The Healing Story” – „Tervendav lugu”). Ta ütleb: „Tarkusetera sisaldav lugu, mis on räägitud õigel hetkel, võib käivitada suurepärase vestluse ja see ei ole vaid debatt selle üle, mis on õige või väär, vaid võib meid juhatada eksistentsiaalsema küsimuseni: kes me oleme? Mida me siin, sellel planeedil teeme? Ja missugused on need väärtused, mida järgides peaksime oma elu elama? Niisugune kogukonda ülesehitav töö on kõige olulisem ajal, mil individuaalsuse rõhutamine võib tuua kaasa isolatsiooni ja üksinduse, millele järgnevad sageli depressioon ja ängistus.”

Lasteaialaste puhul, kellel keel ja kõne alles areneb, on lugude jutustamine ülioluline kõnearenduse meetod. Tänapäeva tehnoloogilises maailmas tuleb teadlikult arendada laste sõnavara ja väljendusoskust. Uuringud näitavad, et arvutite ja telerivaatamise tõttu hääbuvad kodused vestlused ja sellega seoses ka ühiselt veedetud aeg. Lapse kõne saab areneda aga vaid vahetus suhtluses inimesega, seda ei asenda ükski tehnoloogiline programm ekraanilt.

Piret Päär tõi välja, et lugude jutustamise puhul on oluline lapse ja täiskasvanu suhe ja see, kuidas täiskasvanu maailmaga suhestub. Seega on lapsele loo mõistmisest (mis võib tulla alles aastate pärast) olulisem kontakt inimesega.

Kuidas lugusid jutustada?

Kuidas jutustada lugusid nii, et see tänapäeva lapsi köidaks ja süvenema paneks?

Kõige aluseks on õpetaja/jutustaja isiksus, kellest õhkub siiras soov jutustada just seda lugu ja just neile lastele. Lugu peab olema jutustajale oluline ja tal peab olema suur tahe seda kui kallist kingitust edasi anda.

Teiseks on vaja luua sobiv meeleolu. Selleks tuleb kõigepealt lapsi harjutada vaikusehetke looma, sest lugu algab alati vaikusest ja rahust, siin-on-meil-aega-tundest. Käskimise asemel tuleks kasutada õrna pilliheli (kannel, metallofon, flööt, kelluke) ja/või laulu ning seejärel süüdata küünal, mis annab märku vaikuseaja saabumisest. Ka lapsed saavad ennast tegevustega häälestada, näiteks sätitakse vaibad (ringikujuliselt), tuuakse ringi keskele madal pakk, millele asetatakse linik ja küünal. Peale pilli kasutab õpetaja loo illustreerimiseks mõnikord ka siidrätte, oksi, lilleõisi või lauateatrinukke, mis aitab noorematel lastel paremini keskenduda.

Meeleolu toetab kindel päevarütm – lugu jutustatakse iga päev kindlal kellaajal. Lastel on siis harjumus ringi koguneda ja jääda põnevusega lugu ootama. Muinasjuturing ei tohiks lasteaias kesta üle 15 minuti.

Kuidas lugusid meelde jätta?

Kõigepealt peab jutustaja nägema, mis on loos juhtunud. Tuleb luua endale pilt sündmuste reast ja rahulikult kogu lugu läbi käia. Loo võib lihtsate piltidena üles joonistada ja kirjutada välja tegelased ning olulised mõtted-väljendid. Seepärast on jutustaja tähtsaim omadus sisemine nägemisvõime. Jutustaja meeled peavad olema erksad, et suuta kuulajani viia kõik aistingud.

Jutustada tuleb lihtsate ja lühikeste lausetega ning loomuliku intonatsiooniga (mitte üledramatiseerides), et lapsel saaksid tekkida oma pildid ja mõtted. Lugude võlu ja mõju võib minna kaduma, kui hakata lastele lugusid (oma seisukohast) üle seletama.

Kuidas kõnekaid lugusid luua?

Alati on head lood enda elust (näiteks kuidas õpetaja kaunil kevadhommikul lasteaeda jõudis), millega näiteks hommikuringi alustada.

Lugu välja mõeldes peab selle aluseks olema kindel sündmus. Väga oluline on jutustuse ülesehitus. Lugu tuleb rääkida alati kindlas järjekorras, nagu näiteks anekdoodi puhul, avades pikkamööda sündmuse saladusi.

Haarav jutustus toob kõigepealt esile isiku/peategelase, kelle silmade, mõtete ja tunnete läbi lugu toimub. Vajalikud on ka kõrvaltegelased, kes kannavad eri väärtushinnanguid, toovad uut infot, loovad konflikte või lahendusi. Jutustuse tähtsad osad on kriis ja lahendus. Peategelasele saavad osaks katsumused ja õnnestumised; võib tekkida kriisiolukord, millele järgneb lahendus ja mille tõttu toimub tegelases sisemine muutus.

Lugu peab kaasa elamiseks olema piisavalt pikk ja detailirohke (mitte üldsõnaline) ning andma edasi kogemuse või sõnumi. Põlvest põlve edasi antud lood on säilinud just neis sisalduva kogemuse tõttu. Jutustades vaadatakse tagasi ja pannakse sõnadesse läbielatud saatuslikud hetked, edusammud ja tagasilöögid. Kogemus puudutab iga kuulajat, kes seda enda jaoks tõlgendab.

Arvestades lugude jutustamise nii mitmekülgset mõju lapse arengule ja heaolule ning enda ja teiste mõistma õppimisele, võib seda julgelt kasutada õpetamise meetodina.

 


Loo komponendid

Narratiivteoloogias kasutatakse lugude loomisel I(M)KATS-meetodit, mille järgi on hea lugu komponeerida. Jälgida tuleb, et loos sisalduksid järgmised komponendid.

  • I – inimesed – pea- ja kõrvaltegelased.
  • (M – mõisted ja terminid, mis vajavad loo paremaks mõistmiseks näitlikustamist või selgitamist).
  • K – koht, kus sündmus aset leiab, näiteks loodus, inimeste tegevusalad jm.
  • A – aeg, millal lugu sünnib, näiteks kevadhommik, pühad; ajatu loo puhul võib jääda määratlemata, näiteks „Elas kord …”.
  • T – tegevused, sündmused – kes mida teeb ja ütleb, tegevuste tagajärjed.
  • S – sõnum, mida lugu kannab, mida tahetakse kuulajatele sellega ütelda.

2 kommentaari teemale “Lugude jutustamine on hea viis õpetamiseks”

  1. […] Kuidas anda lastele väärtusi edasi nii, et see poleks pelgalt moraalijutlus, vaid kujundaks hoiakuid? Millised meetodid on selleks parimad? Lugude jutustamise vajalikkusest ja võimalustest kirjutab meie lasteaia juhataja Külvi Teder 12. mai Õpetajate Lehe artiklis “Lugude jutustamine on hea viis õpetamiseks”. […]

  2. Peep Leppik ütleb:

    Lugude jutustamine on suurepärane ÕPPEMEETOD koolieelsel ajal, kui enamus lapsi ei oska veel lugeda (näiteks lasteaias või kodudeski).

    Koolis oli ta suurepärane veel 150 aastat tagasi, kui emakeelse lugemismaterjali valik oli väike. Mida vanemaks lapsed saavad, seda olulisem peaks olema LUGEMINE, sest lugemise arengupsühholoogiline mõju lapsele on suurem lugude kuulamisest. Küll on kasulik loetu põhjal hiljem arendada VESTLUST (seda kindlasti ka pärast muinasjutu-video vaatamisst).

    Siingi on tõsine mure – meie ühiskonnast kaob üha nn PEDAGOOGILINE MÕÕDE – eakohane kõlbeline kasvatuslik materjali “upub” kommertslikku labasusse. Seega – vast tulebki varsti minna 150 aastat tagasi kasutatud meetodite juurde… Kui vaid pedagoogiliselt mõtlevaid kõlbelisi õpetajaid jätkuks!?

Leave a Reply to Peep Leppik

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!