opleht-tellimine
Kultuurisuvi

Nägemispuudega laste kool tahab kasvada kompetentsikeskuseks

19. mai 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

 

Tartu Emajõe koolis on pimedaid ja nägemispuudega lapsi õpetatud 133 aastat ja koolil on sel alal arvestatav kogemus. Aprillis osalesid direktor Kristel Mets ja õpetaja Sirli Lellep Stockholmis rahvusvahelisel konverentsil „Tactile reading”.

 

Millele see konverents keskendus?

Kristel Mets: Selline konverents toimus esmakordselt ning keskendus nägemispuudega lastele ja noortele kirjaoskuse õpetamisele. Osales ligi 400 inimest 28 riigist, Eestist olime kutsutud meie. Konverentsi teemad olid väga mitmekesised: lugema-kirjutama õpetamise kõrval ka õpilase matemaatiliste, ruumiliste ja kunstioskuste arendamine ning sotsiaalne toimetulek. Palju oli ettekandeid neuropsühholoogiast: kuidas ajutegevus on seotud punktkirja õpetamisega.

Sirli Lellep: Konverentsi laiem teema oligi taktiilne õpe, alustades metoodikast ja teadustöödest ning lõpetades õpetajate teoreetiliste ja praktiliste kogemustega. Suure osa konverentsist moodustas õppevahendite mess. Kohal oli palju tootjaid ning vahendite valik väga lai. Konverents oli hea kogemus mitte ainult sisu mõttes. Väga huvitav oli näha pimedaid inimesi igapäevasituatsioonides. Kas või seda, kuidas nad võõras riigis hotelli registreerimisega hakkama saavad ja ettekannet peavad. Eriti eredalt jäi meelde USA teadlane, kelle slaidiesitlust ja ettekannet vaadates-kuulates poleks keegi osanud arvata, et ta on pime. Konverentsil oli kohal ka pimekurt naine, kes sai suhelda üksnes taktiilsete viibete abil. Tal oli kogu aeg kõrval tõlk, kes hoidis tal käest kinni ja viiples talle peopesa sisse.

Pidasite ka ise konverentsil ettekande. Mis teemal?

Sirli Lillep: Rääkisin oma magistritööst, mille ma 2015. aastal Tartu ülikoolis kaitsesin ja mis on seotud minu kogemusega punktkirja õpetamisel. Eelmisel aastal tuli Tartu Emajõe kooli esimesse klassi laps, kes oli eelnevalt ühe aasta käinud meie koolis punktkirja õppimas. Minu töö juhendaja Anne Kõiv, kes samuti meie koolis töötab, õpetas teda. Jälgisin seda last pool aastat, et koostada juhendmaterjal ja mõned töölehed tavakooli algajale õpetajale, et ta teaks, millest pimeda lapse puhul alustada. Eesti keeles sellist metoodilist alust õpetaja jaoks varem polnud.

Kuidas te ise punktkirja ära õppisite?

Kristel Mets: Oleme mõlemad Tartu ülikooli eripedagoogi haridusega, aga mina punktkirja ei oska. Punktkiri on väga puudespetsiifiline oskus, ka Tartu ülikool ei anna sellekohaseid algteadmisi.

Sirli Lellep: Mina töötan Emajõe koolis viiendat aastat. Tulin siia eripedagoogika magistriõpingute ajal, alustasin kasvatajana, praegu olen 1.–2. liitklassi õpetaja. Klassis on kuus õpilast, kellele ma õpetan eesti keelt, matemaatikat, loodusõpetust, inimeseõpetust, tööõpetust ja kunstiõpetust. Punktkirja õppisingi koos oma klassi pimeda tüdrukuga. Kuigi kool pakub koolitusi, nõuab see õpetajalt ka hästi palju iseseisvat õppimist. Selle aasta märtsis käisime kümne meie kooli õpetajaga Soomes mitmepäevasel koolitusel. Sellele eelnes pool aastat Skype’i vahendusel koolitusi eri teemadel: punktkirja õpe arvutis, kuidas hinnata pimedaid lapsi jne. Soomlastel on see süsteem hästi välja töötatud.

Kui palju lapsi on Tartu Emajõe koolis?

Kristel Mets: Õpilasi on sel õppeaastal 52, neist 13 Tartust ja Tartumaalt, ülejäänud kaugemalt. 20 õpib riikliku, ülejäänud põhikooli lihtsustatud või toimetuleku õppekava järgi. Gümnaasiumis on praegu kolm õpilast, kellest üks kevadel lõpetab. Sügisel on kooli tulemas kolm õpilast. Õpilaste arv meie koolis väheneb, kuna üha enam nägemispuudega lapsi õpib tavakoolis.

Kuidas nad tavakoolis hakkama saavad?

Kristel Mets: See sõltub lapse võimetest, tema kodust, sellest, kui palju on koolis tugispetsialiste. Mõnikord on erikool lapse jaoks parem, sest nägemispuue on väga spetsiifiline ja tavakoolides puuduvad tema õpetamiseks oskused. Samuti siis, kui lapsel on nägemispuudele lisaks mõni muu puue. Kaasav haridus on oluline teema terves Euroopas ja igal pool on selle korraldus natuke omamoodi. On riike, kus nägemispuudega lapsed on valdavalt erikoolides, on neid, kus kõik lapsed on kaasatud. Näiteks Saksamaal õpivad kõik pimedad lapsed tavakoolis, aga saavad spetsiifilist abi keskustes, kuhu nad tulevad nädalaks-paariks kokku, et õppida punktkirja, ruumis orienteerumist, liikumist. Seegi on vajalik, et nad saavad olla koos eakaaslastega, kellel on sama puue. Leian, et peab olema võimalus õppida nii tavakoolis kui ka erikoolis. Iga lapse puhul tuleb see otsus teha vastavalt tema vajadustele.

Millest punktkirja õpetamine algab?

Sirli Lellep: Punktkirja õpetamisele eelneb mitu etappi ja oskust, mis tuleb ära õppida. Kõigepealt hakkame sõrmi tugevaks ja tundlikuks treenima, milleks on palju võimalusi. Tegeleme igasuguste tekstiilidega, tunnetame, mis on kare, karvane, sile, libe jne, et arendada sõrmede tundlikkust. Mängime puutetundlikke mänge, näiteks memoriini põhimõttel, kus tuleb leida samasugune paariline. Arendame lõhna- ja kuulmistaju. Koolis on päris mitu puuteraamatut, mida teiste koolide õpilased on loovtöö raames teinud ja meile kinkinud. Hiljuti saime toreda raamatu kolmest põrsakesest, kus majade katused ongi õlgedest, okstest, kividest nagu muinasjutus ning raamatusse on kinnitatud isegi väike võti ja kelluke, mida saab helistada. Viljandi kultuuriakadeemiast saadeti pilliraamat, mis tutvustab nii punkt- kui ka nägijate kirjas rahvapille ja kus juures on ka plaat, et kuulata, milline kõla on parmupillil, viiulil, torupillil. Seda kasutab meelsasti meie muusikaõpetaja.

Punktkirja aluseks on kuuspunktsüsteem, mis tähendab, et iga täht on erinev kombinatsioon kuuest punktist. Selle süsteemi õppimiseks on terve hulk vahendeid ja neid saab ka ise teha. Väga tähtis on õpetada mänguliselt ja lugude kaudu, et õppida oleks põnev. Igale lapsele tuleb läheneda just talle sobivalt, kas siis meelepärase tegelase või mängu kaudu.

Kui tähed on selged, hakkate kirjutama?

Sirli Lellep: Jah, õpime, kuidas paberit masinasse panna, kuidas kirjutada, mida teha siis, kui masin kinni kiilub. Sellest, et tuleb rida vahetada, annab märku helin. Pime laps peab kirjutades pikalt ette mõtlema, kusjuures masinaga kirjutamine ja punktkirja lugemine on aeglasem kui tavakirja puhul. Masin tekitab üsna kõva lärmi, nii et kui pime trükib, peavad teised klassis keskendumisega vaeva nägema. Samamoodi on kohanemisoskust vaja pimedal lapsel, kes „püüab” kõik klassi helid kinni ning peab suutma neist olulist eristada. Samas on väga oluline, et laps kirjutama õpiks.

Kristel Mets: Infotehnoloogia on teinud suure hüppe ja vanemad õpilased kasutavad juba punktkirjaklaviatuuriga arvutit, mille abil nad saavad õppimisele lisaks ka sotsiaalmeedias suhelda ja uudiseid lugeda. Meil on väga hea koostöö lionsitega, kes on igal aastal ühele-kahele õpilasele sülearvuti kinkinud. Pimedatele õpilastele oleme ka ise kooli poolt püüdnud õppetööks arvutid soetada. Kõik pimedatele mõeldud abivahendid on paraku väga kallid.

Kuidas pime laps sõnade tähendused ära õpib?

Sirli Lellep: Kuna pimedal puuduvad kujutlused ja sageli isiklik kogemus esemetega, peab õpetaja võimalikult palju tooma tundi näit- ja õppevahendeid, mida õpilane saaks katsuda, tunnetada. Kui tunnis õpitakse juur- ja köögivilju, võibki lapsele tuua katsuda, maitsta ja nuusutada porgandit ja kartulit. Pimeda jaoks on väga tähtis, milline on ühe või teise asja tekstuur, lõhn, maitse. Sageli tunnevad nad asja ära hoopis teistsuguse tunnuse järgi kui nägijad.

Milline üks tund välja näeb?

Sirli Lellep: Õpetaja jaoks on paras väljakutse, kui tuleb õpetada liitklassis kahe klassi materjali ning üks õpilane kasutab punktkirja. Tund tuleb põhjalikult läbi mõelda, 45 minutist tuleb võtta viimast ning õpetaja peab väga hästi laste töövõimet tundma. Enamasti annan esimesena töö kätte pimedale lapsele. Punktkirjaõpikud on väga mahukad, üks õpik koosneb mitmest köitest. Ka õpikutes olevaid plaane ja jooniseid on võimalik punktkirjas teha, nii et matemaatikatunnis ei jää kellelgi joonestamata ega geograafias kaart õppimata. Joonestamisel kasutatakse tihvti, vajadusel ka pimedatele mõeldud joonlaudu, sirklit või malli. Joonestatakse spetsiaalsele kilele ning see joon on sõrmega kombatav. Ka noodikiri on punktkirjas olemas.

Vaegnägijate jaoks kirjutan ülesande tahvlile või annan töölehe ning juhendan ja suunan õpilasi ülesande täitmisel. Nägemisjäägiga lapsed kasutavad neile sobivaid abivahendeid. Mõne lapse jaoks suurendan teksti, teine ­eelistab luupi. Jooniste, kaartide, plaanide suurendamiseks kasutan vajadusel lugemistelerit, millega saab ka pildi kontrastsust muuta. Sageli tunneb ja teab laps ise kõige paremini, kuidas tal on mugavam õppida. Kui algklassilapsed vajavad rohkem abi, siis vanemate klasside õpilased saavad enamasti ise hakkama. Meie eesmärk ongi õpetada nad võimalikult iseseisvaks.

Mida teevad õpilased koolivälisel ajal?

Kristel Mets: Õpilaskodus töötavad huviringid: kangakudumise, vitspunutiste, keraamikaring. Kaks last käivad muusikakoolis. Palju tehakse sporti – mängitakse pimedatele mõeldud lauatennist, käiakse ujumas ja korraldatakse võistlusi.

Sirli Lellep: Püüame käia võimalikult palju koolist väljas. Mitte ainult pargis jalutamas, vaid ka näiteks poes, mis on pimeda lapse jaoks omaette seiklus. Oleme postiautomaadist pakki välja võtnud ja klassiga kinos käinud, sest see on igapäevaeluks vajalike oskuste õpetamine. Filmi ajal istub pime laps mu kõrval ja kui on vaja, räägin ma talle, mis ekraanil toimub.

Millised võimalused on noortel pärast kooli lõpetamist?

Kristel Mets: See on keeruline küsimus, kuna erialavalik on pea olematu. Praegu käivad läbirääkimised Tartu kutsehariduskeskusega. Tahame saata oma nägemispuudega lapsed järgmisel õppeaastal eelkutseõppe kursustele, et nad teaksid, mida saab õppida, ja tekitada mõne eriala vastu huvi. Kutsekoolid natuke kardavad erivajadustega noori vastu võtta, eriti pimedaid, kes vajavad abivahendeid ja tugiisikut enda kõrvale. Plaan on koostöös kutseharidusõpetajatega neile sobiv õppekava kokku panna, sest on oluline, et nad pärast kooli lõpetamist koju ei jääks.

Kas oskate öelda, kui palju on Eestis nägemispuudega lapsi?

Kristel Mets: EHIS-e järgi 140 ringis, sotsiaalkindlustusameti andmetel rohkem. See on asi, mis võiks riigis praegusest paremini korraldatud olla. Kui näiteks Soomes sünnib perre erivajadusega laps, hakkab perega kohe tegelema juhtumikorraldaja. Otsib vajalikud abivahendid, koostab rehabilitatsiooniplaani, leiab sobiva lasteaia – spetsialistide abi käib perega kogu aeg kaasas. Meil puudub ülevaade nende laste kohta ja me ei oskagi abi pakkuda. Ühelt poolt takistab info liikumist andmekaitseseadus, teisalt on käärid haridus- ja sotsiaalsüsteemi vahel. Rehabilitatsiooniteenused on sotsiaalkindlustusameti ja õppimine haridussüsteemi vastutusalas, kuid need peaksid olema koos.

Millisena te Tartu Emajõe kooli tulevikku näete?

Kristel Mets: Kuna meil on pikaajaline kogemus ja meie koolis töötab palju spetsialiste, tahame oma nõustamissüsteemi arendada, et aidata koole ja lasteaedu töös pimedate ja nägemispuudega lastega. Saame nõustada õpetajaid, jagada neile metoodilisi võtteid, selgitada, kuidas kasutada abivahendeid ja kohandada ruumid selliseks, et pimedal oleks seal mugav liikuda jne. Meie kooli raamatukogust saab laenutada punktkirjas raamatuid ja me teeme ka ise tellimise peale punktkirjas õppematerjale. Hea meelega jagame soovitusi lapsevanematele, kes võivad tulla lapsega meie juurde või kutsuda meie spetsialisti last kohapeale nõustama. Oleme mõelnud ka sellele, et kooli juures võiks olla lasteaed. Pimedale lapsele on väga oluline hakata juba enne kooli punktkirja õpetama, et ta kooli tulles saaks teistega samas tempos edasi minna. Emajõe kooli suund ongi areneda kompetentsikeskuseks. Õppetöö jääb koolis kindlasti alles, sest ka õpetajatel on vaja ennast arendada.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!