OPL SUVI
TARTU ULIKOOL

Õpetaja Lauri prototüüp Ludvig Roose

19. mai 2017 Arvi Liiva - Kommenteeri artiklit

Palamuse koolimaja enne 1969. aastat.
Foto: Palamuse O. Lutsu kihelkonnakooli muuseum

Õpetaja Lauri algkuju Ludvig Roose polnud õpetajana sugugi nii ideaalne, nagu Oskar Luts teda „Kevades” kujutas. Ka viiulit ei kinkinud Arnole tema, vaid andis õpilase isa ostetu lihtsalt koolis üle.

Pärit oli Ludvig Roose Valga- ja Tartumaa piirilt, Otepää kihelkonna lõunaservast. Ta oli väikse Koljo küla Koljo talu vanim perepoeg. Sünniajaks on märgitud 9. aprill 1870. aasta. Ta lõpetas Ilmjärve valla- ja Otepää kihelkonnakooli ning asus 1891. aastal õppima Tartu õpetajate seminari. Tema seminariõpingute ajal oli seal direktoriks tuline suurvene aate pooldaja Feodor Tihhomirov, äärmine pedant, kuiv ning kirjatähte järgiv mees. Kogu õppetöö toimus vene keeles ja isegi eesti keeles rääkimist peeti kooliseinte vahel suureks süüks. Õpingute ajal tuli seminaristidel täielikult loobuda välisest elust ja elada seminari seinte vahel nagu kloostris. Võimalik et selline vähenõudlik elu aitas Ludvig Roosel järgnevatel tööaastatel Palamuse kihelkonnakooli pisikeses toakeses elada ja hakkama saada tervelt 12 aasta jooksul, kuid see jättis kindlasti ka oma pitseri kogu tema edaspidisele loomusele.

Millistel asjaoludel Ludvig Roose Palamusele sattus, pole täpselt teada. Suuresti tulenes see asjaolust, et seoses koolide venestamisega pidi igas koolis olema vähemalt üks õpetaja, kes oleks võimeline andma põhiainetes õpetust vene keeles. Senine Palamuse kihelkonnakooli õpetaja köster A. G. Nieländer (alias Julk-Jüri) aga vene keelt ei osanud. Asi lahendati Palamuse kirikukonvendi poolt kokkuleppega, et senine kooliõpetajast köster võtab oma palgaraha eest endale võimeka abilise, kes on köstri pool kostil ja majutusel. On säilinud ka Ludvig Roose tunnistus, et ta on selliste tingimustega rahul ja nõus töötama köstri alluvuses ja palgal Palamuse kihelkonnakoolis. Riigikeelseteks aineteks, mida tuli Ludvig Roosel Palamusel anda, olid vene keel, aritmeetika, ajalugu, geograafia ja looduslugu. Köstrile jäid usuõpetus, emakeel, laulmine ja ilukiri.

Maa sool

Haritud kooliõpetajana, nii-öelda maa soolana osales Ludvig Roose aktiivselt Palamuse seltskonnaelus, olles üks Kuremaa tuletõrjeseltsi asutajatest. Suur lugemus aitas maalt pärit esimese põlve haritlasel Ludvig Roosel olla hästi kursis põllumajandusele vajalike uuendustega, mida ta jagas oma loengutega ümbruskonna ärksamatele talunikele Kuremaa põllutööseltsi koosolekutel. Nagu näitavad koosolekute protokollid, tunnustasid kuulajaid neid ettekandeid.

On säilinud Ludvig Roose Palamuse kihelkonnakooli õpilaste mälestused oma õpetajast. Nii meenutab teda Tõnissoni algkujuks peetud August Loog: „Roose oli mehine mees, täiesti tubli õpetaja, kes viis kooli kõvale järjele. Tema tunnid olid head. Vene keele saime koolis päris selgeks. Poistega sai Roose hästi läbi, aga lumesõda ei pidanud ta küll meiega koos. Tema tuba oli klassitoa ja meie magamistoa kõrval. Öösi pidime hästi vagusad olema, sest jutt kostis Roose tuppa ära.”

Adeele Pärtelpoeg (alias Raja Teele) on meenutanud: „Ludvig Roose oli ideaalne kooliõpetaja. Pea iga koolilaps – poiss või tüdruk jumaldas teda. Ta oli nii hea, nii kannatlik, nii arusaaja. Ühesõnaga – ükski kooliõpetaja ei suuda parem olla.”

Oskar Luts, „Kevade”. Illustratsioon järjekordsest väljaandest.

Väike palk, kapriisne köster

Ilmselt olid väike palk ja küllaltki kapriisse köstri alluvuses töötamine põhjused, miks Ludvig Roose 1903. aastal Palamuselt lahkus ja võttis vastu pedagoogikaklassi juhataja koha Saadjärve ministeeriumikoolis. Tema tööülesannete hulka kuulus seal ka hommikupalvuste läbiviimine ja usuõpetuse tunnid kooliõpilastele. Tolleaegsed teised õpetajad meenutavad Ludvig Rooset hea mehena, iseloomult tasakaaluka ja õiglasena. Õpilastele jäi ta aga kaugeks ja ametlikuks kroonumeheks. Ka oma usuõpetustunde oli ta andnud igavalt ja monotoonselt.

1913. aastal kutsuti Ludvig Roose tööle Valga linna poeglaste algkooli, kus ta töötas 1917. aastani, mil kool evakueeriti Venemaale Kurgani linna Tobolski kubermangu. Tema eluase oli olnud Valgas töötamise ajal kusagil Läti piiri ääres. 1917. aastaks oli suur osa Lätimaast okupeeritud Saksa vägede poolt ning rinne jõudnud Võnnu (Valmiera) alla. Sakslased pommitasid juba ka Valgat. Seetõttu olid riigivõimud sunnitud osa linnaasutusi, sealjuures algkooli, evakueerima Venemaale Uurali taha. Sellega avanes õpetajatel kui noortel meestel aga võimalus üldmobilisatsioonist pääseda. Alles 1920. aastal pääses ta kodumaale tagasi ning asus tööle Tartu linna 4. algkooli, kus tegutses 1930. aastani.

23. novembril 1931. aastal suri teenekas koolimees Tartus poissmehena ja maeti Otepää kalmistule. Oma rikkaliku raamatukogu pärandas ta Ilmjärve koolile. Maha jäid temast ka mitmed omavalmistud mööbliesemed ja raamatute köitmise press, mis hiljem koos sõjakeerisest säilinud raamatutega kingiti Palamuse koolimuuseumile. Seal sisustavad need nüüd õpetaja Lauri (alias Ludvig Roose) kunagist kasinat elu- ja tööruumi.

 


Kes kinkis Arnole viiuli?

Ludvig Roose õpilane Tartu linna 4. algkoolis, hilisem Tartu ülikooli radioloogiaprofessor Kaljo Villako on oma koolipõlvemälestustes „Ajarännak” kirjutanud: „Ludvig Roose andis meie klassis mõned asendustunnid, kui meie õpetaja haiguse tõttu puudus. Õpilaste hulgas ei olnud tal kuigi hea maine. Ta oli mõru iseloomuga viriseja-toriseja. Imestasin, kuidas ta Joosep Tootsi ajal ometi nii meeldivalt sõbralik sai olla. Kõik sai selgeks, kui lugesin Oskar Lutsu noorpõlvemälestusi. Seal on antud sama tegelase tõeline portree, mis sobis tõesti minu muljega sellest mehest. Ühte aga teadis kogu kool: kui jutu sai kavalal kombel kuidagi „Kevadele” veeretada, siis vanamees heldis.”

Arno Talile viiuli kinkimisest kõneles Kaljo Villakole tema üks teine õpetaja. Ta oli Rooselt küsinud, kuidas õpetaja sai õpilasele nii kalli asja kinkida. Ludvig Roose seletuse järgi olevat viiuli ostnud hoopis õpilase isa ja palunud selle koolis pojale üle anda.

Oskar Luts on kirjutanud õpetaja Ludvig Roosest oma mälestustes „Vaadeldes rändavaid pilvi”: „Täielik vastand sellele püssirohutünnikesele (mõeldud on siin köster Nieländerit – A. L.) on meie koolihärra Ludvig Roose, kelle koolitegevus voolab vaikse jõena, ilma kärestikkudeta, ilma veealuste kivideta. Ikka tasakaalukas, ikka seesama Roose, pole hüplemist ega tujusid. Natuke kuiv, kuid teda võib usaldada, sest järgnev silmapilk justament sarnaneb möödunuga. Aeg-ajalt näen teda istumas ka meie töötoas, kus laseb parandada oma saapaid ja ostab nahka köidetavate raamatute jaoks. Vahel ei teagi, et ta on meil. Vahel jutleb kingseppadega kauemat aega, aga nii tilgaviisi, igal ütlusel pikem vaheaeg. Endast igatahes ei kõnele sõnagi – keegi ei tea isegi, kuspoolt ta on pärit. Harva vilksatab mõni sõna Tartu seminarist, ja see on kõik.”

Tänu O. Lutsu „Kevadele” on õpetaja Lauri isikust saanud üldsusele lastesõbraliku pedagoogi musterkuju. Kuid nagu kirjanik ise öelnud, on elu ja luule ise asjad ja nii on ka õpetaja Laur ja tema prototüüp Ludvig Roose erinevad isikud, kuigi üks on teise kuju loomisel algkujuks olnud. Nii pole õpetaja Laur mitte tegelik, vaid Oskar Lutsu loodud kirjanduslik ideaalõpetaja kuju, mis oma olemuselt paljuski erineb prototüübina tuntud kooliõpetajast Ludvig Roosest. Sellest hoolimata väärib Ludvig Roose isik ning tema elu tähelepanu ja meenutamist, kuna on olnud sellise suurteose, nagu seda on „Kevade”, ühe peategelase kirjandusliku kujundamise aluseks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!