TARTU ULIKOOL
OPL SUVI

Raamatud lahkuvad maalt

12. mai 2017 Kaarel Tarand kolumnist - 3 kommentaari

Kaarel Tarand

Jutlustaja Johannes Blockil, kes elas ja töötas viis sajandit tagasi reformatsiooniaegses Tartus, oli koduses raamatukogus üle 250 köite, nagu selgus ajakirja Tuna värskest numbrist. Selle raamaturiiuliga kuuluks ta veel tänagi Eesti keskmiste hulka või isegi paremasse poolde.

Rahvusvahelise raamatupäeva puhul avaldas statistikaamet ülevaate meie inimeste koduste raamatukogude suuruse kohta, mille järgi enam kui 100 raamatut võib leida 51% Eesti kodudest. Neid, kus raamatuid 500−1000, on 12% ja enam kui 1000 raamatuga kodusid 3%. Eestis on ligikaudselt 600 000 leibkonda, seega on raamaturohkeid kodusid kõigest 18 000 ja raamatuarmastust võib pidada tühise vähemuse veidruseks.

Sõltub haridusest

Ometi kostab pidukõnest alatihti, et eestlased olla raamaturahvas, ja üleilmses võrdluses see nii ongi, eriti kui arvestada, et raamatukogud on jätkuvalt populaarsed ja ega kõike kodus omama ei peagi.

Siiski näitab Tartu ülikooli teadlaste pikaajaline uuring „Mina. Maailm. Meedia”, mille tulemused aastatest 2002−2016 värskelt kaante vahele said, et Eesti elanike sõprus raamatutega, olgu ostmise või lugemise vormis, on viimastel kümnenditel kõvasti alla käinud. „Väga tugevasti on vähenenud raamatute ostmise aktiivsus. Raamatuostjate üldine osakaal on eestlaste hulgas viimastel aastakümnetel võrreldes 1980-ndate algusega langenud peaaegu kolm korda, 91%-lt 35%-le, venelaste hulgas 76%-lt 23%-le,” kirjutavad Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm küsitlusandmetele toetudes.

Raamatuvajadus on seega osutunud pöördvõrdeliseks kõrgharidusega. Eestis elab 285 000 kõrgharidusega (bakalaureusest doktorini) inimest, aga on ainult 90 000 kodu, kus leidub rohkem kui 500 raamatut. Ega kõik kõrgharidusega inimesed ei ela paarikaupa, seega peab paraku nentima, et vähemasti pooled n-ö haritlaskodud on üsnagi raamatuvaesed. Ja seda olukorda ei saa sugugi ainult interneti süüks panna.

Lauristin ja Vihalemm märgivad, et „eestlaste kodused raamatukogud on võrreldes 1990. aastaga tugevasti vähenenud, ilmselt on nõukogudeaegseid raamatuid kodude kaasajastamise käigus osalt minema visatud. Koduraamatukogude vähenemine on viimasel aastakümnel jätkunud.”

Oletus võib olla õige, kuid kõrvuti sellega töötab ju üsna hoogsatel tuuridel Eesti trükitööstus, mis toodab parematel aastatel kuni 6 miljonit eksemplari raamatuid. Valdavas osas jäävad need Eestisse ja siin ka realiseeritakse. Kui need liiguvad igasse kolmandasse kodusse, siis peaks igal aastal keskmisesse leibkonda sugenema juurde 30 raamatut.

Kodude kaasajastamine

Omapärane aspekt on koduraamatukogude kahanemise juures uurijate pakutud „kodude kaasajastamine”. Inimesed kolivad üldjuhul parematesse ja avaramatesse elutingimustesse ja isegi nn avatud planeeringuid arvestades ei tohiks ju neis uutes oludes raamaturiiuli paigutamiseks vajalik seinapind väheneda. Paljukest see riiul siis ikka ruumi võtab!

Ülikooli uurijate küsitlusankeedis pakuti arvestuse aluseks 50 raamatut riiulimeetri kohta. Maast laeni mahub ka madalama laega korterisse vähemalt üheksa riiulikorrust, seega võtaks 500 raamatu paigutamiseks vajalik riiul vaid napilt üle jooksva meetri ühest seinast.

Ühe põhjusena, miks kodused raamatukogud ei kosu, tuuakse ikka välja ka raamatute hind. Täishinnaga raamatuid ostes võiks ühe riiulimeetri hinnaks tõesti kujuneda kuni 1000 eurot. Seega võiks 1000-raamatulise kogu ostuhinnaks olla kuni 20 000 eurot. Nagu öeldud, on sellise kulutuse aegade jooksul teinud vaid 3% leibkondadest, samas kui uusi sõiduautosid, mille hind ligilähedane korraliku raamatukogu omaga, soetavad Eesti elanikud aastas kaugelt üle 20 000. Sõiduki väärtus jõuab kümne aastaga nulli, raamatukogu oma võib aga kasvadagi. Ju on aga liikumisvajadus lugemisvajadusest võrreldamatult suurem.

Nagu iga raamatusõber teab, soetatakse raamatuid palju ka soodushinnaga ja osa neist tuleb täitsa ise ja tasuta sisse, isegi kui vastu punnid. Loomingu Raamatukogu tellija saab aga nelja aastaga meetri jagu väärtkirjandust 160 euro eest.

Statistikaameti leibkonnauuringu andmetel kulutas keskmine leibkonnaliige 2015. aastal raamatutele ja ajakirjandusele 40,8 eurot. Kui oletada, et sellest pool läks raamatutele ja iga kolmas leibkond üldse raamatuid ostab, tähendaks see, et raamatuostjate riiulid täienesid aasta jooksul keskmiselt umbes 125 euro eest. Vahet pole, kas selle eest saadi kuus või viisteist raamatut, igal juhul peaksid raamatukogud stabiilselt täienema ja 25 vabaduseaasta jooksul peaks suur hulk leibkondi olema liikunud raamatute arvult kõrgemasse kategooriasse. Aga ei ole.

Kui raamatukogud ei kasva, siis ainus järeldus on, et inimesed ei käsita raamatuid enam kestva väärtusega püsikaubana ja viskavad pärast tarvitamist minema nagu pakendi, mille sisu on ära tarvitatud. Tuleb välja, et raamatuinimene ikkagi on saar, kellele lüüakse hingekella. Kurb lugu.


3 kommentaari teemale “Raamatud lahkuvad maalt”

  1. Marika ütleb:

    Nii ta on. Aga kõrgharidus ei tähenda tänapäeval kaugeltki mitte intelligentsust ja lugemust, vaadake pisut ringi. Raamatukogude püsikliendid on vanemaealised ja pensionärid, võimalik, et neil lausa põhiharidus näiteks. Aga raamatut osta, kui hind on 20 euri ja näen lehitsedes, et seda teist korda kindlasti ei loe, muidugi ma ei osta! Miks peaks? Ostetakse raamat, millel on püsiväärtus, mida aegajalt võtta ja üle lehitseda. Raamatuid ilmub palju, aga sisu???

  2. Peep Leppik ütleb:

    Lugu on tõesti KURB…
    Kuid eriti seetõttu, et järsult on vähenenud LUGEMINE ise. AHF-i andmetel loetakse isegi Jaan Krossi ca 3x vähem, kui 10 aasta eest. Olen mitmes kõrgharidusega auditooriumis küsinud – kui palju seal on EESTI MÄLU (50 köidet ilmusid 2010-2011 tänu Eesti Päevalehele ja Akadeemiale) lugejaid? Sageli ei tõuse ühtki (!) kätt. Seda ei suuda ju asendada igasuguse turumajandusliku rämpsu lugemine… LUGEDES on alati lihtsam jõuda inimkonna KÕRGKULTUURI ja tõsiTEADUSE juurde, kui internetis ekseldes, sest mitmetel tõsistel kirjastustel on ju nn ühiskondlikud toimetused…
    Ca 20 aastat tagasi selgus, et raamatute lugemine on alates eriti 13-ndast eluaastast inimest VAIMSELT kõige enam ARENDAV. Internetist võib VÄÄRTUSLIKKU materjali leida üles vaid laia silmaringiga, tark ja mõtlev inimene… Seal surfamine ise toetub enam TAJULE (kõige lihtsamad psüühilised protsessid ja nende arendamine), aga lugemine MÕTLEMISELE (kõige inimlikum ja keerulisem psüüh. protsess ning selle arendamine)…

    P.S. Marikal on õigus, seepärast ongi RAAMATUKOGUD nii vajalikud!

  3. Valgustaja ütleb:

    Tere,Kaarel.
    Kahjuks on Sinu kirjutatus nii palju vastuolusid,et pole asjalik leheruumi selle peale raisata. Helistan Sulle ise , selgitan.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!