OPL SUVI

Reet Tomband: „Kui raamat ei meeldinud, mõtle teine lõpp”

5. mai 2017 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit

„Kui koolides raamatusoovitusnimekirju üldse ei oleks, siis kardetavasti paljud lapsed raamatute juurde ei jõuakski. Aga kui täiskasvanud peaksid igast loetud raamatust kokkuvõtte tegema, kui palju või vähe nad siis loeksid?“ küsib Reet Tomband. Foto: Raivo Juurak

 

Reet Tomband

Lapse tähelepanu köitmine on läinud palju raskemaks kui 30 aastat tagasi. Ta on harjunud liikuvate piltidega. Lapsel, kes on harjunud, et action pidevalt käib, on keeruline staatiliselt pildilt sõnumit välja lugeda,” selgitab Lääne-Virumaa keskraamatukogu lasteosakonna juhataja Reet Tomband.

Reet Tomband märgib, et kõik algab keskendumisest. „Meie raamatukogu teeb lastele iga kuu viktoriini. On pildiküsimus, valikvastustega küsimused, saab loetleda näiteks mõne kirjaniku raamatuid, söödavaid marju, kasvatada punktide arvu vastavalt sellele, kui põhjalik oled. Oleme tähele pannud, et kui küsimus on kaheosaline, näiteks kes on pildil ja mis alal ta on tuntud, siis kirjutatakse, kes on pildil, aga mitte, kellena tegutseb. Laps ei süvene ega märka küsimuse jätkumist. Kuidas vormistada tekst nii, et selle jõuaks läbi lugeda? See on järgmine kirjaoskus – kuidas mitte uppuda ise ja uputada teisi info sisse.”

Pildi sisse minek õpetab süvenemist

Reet Tomband: „Eesti lasteraamat on alati olnud kaunilt kujundatud. Viimasel ajal on hakanud selle pildikeel muutuma tänu uutele huvitavatele kunstnikele, nagu Ulla Saar, Piret Raud, Piret ja Jüri Mildeberg. Mildebergidel näiteks on nurgelised tüübid, keda hämaras ei tahaks kohata, aga kes haakuvad hästi lugudega. Nad on lugudest välja kasvatatud või on hoopis neile lood juurde loodud.

Tundub, et vanema põlve esindajad ulatavad vahel ebaõiglaselt käe selliste tõlkeraamatute poole, mille pildid on „ilusad, värvilised ja nunnud”. Mina nimetan seda stiili surnud silma efektiks – kõik tegelased on natuke napaka, üllatunud ilmega, mis ei muutugi. Tegelast võib tabada sada muret, aga ta silmad on ikka ühtmoodi naiivsed. Ei ole nagu elus inimene. Kahju, kui selliseid raamatuid nimetatakse ilusateks, aga teosed, kus piltides on elu, kus need kannavad sõnumit, jäävad kõrvale.

Vähemalt raamatukogus peaks illustratsioonile rohkem tähelepanu pöörama. Meie raamatukogus on projekt „Pildi sisse minek”, milles uurime raamatute illustratsioone ja kohtume kunstnikega. On kunstnike raamatute pesad, kolm kuni viis raamatut igalt kunstnikult. Lapsed jagunevad pesadesse, vaatavad, mis stiilis on pildid, ja vastavad küsimustele: kas kunstnikul võivad olla lemmikvärvid, mis vahendeid ta kasutab, kas leiab näiteid katkestatud pildist, kus näiteks keegi pistab pea lehe nurga tagant välja, aga kere on mujal …

See on pildikirjaoskus. Seda projekti kirjutama asudes uurisime algklasside kunstiõpetuse programmi. Selgus, et seal on mainitud ainult ühte lasteraamatut – Ellen Niidu „Suurt maalritööd”, mis räägib värvide segamisest. Haridussüsteemis tehakse küll kõike lapse arendamiseks, aga pildikeel on täiesti ära unustatud. Samas – missugune materjal!

Lapse esimene külastatav kunstinäitus võikski olla pildiraamatute näitus. Seal saaks vaadata, kuidas pildid lähevad looga kokku ja kuidas lugu piltidel areneb. Kertu Sillastel on näiteks raamat, kus pilt räägib teist keelt kui lugu. Jänes sisendab endale, et metsas ei ole hunti, aga tema silmad, kõrvad ja suujoon väljendavad suurt hirmu. Või tuleb lasteraamatus ema töölt koju, lapsed otsustavad teda aidata ja toa ära koristada, aga selle tulemusena tekib veel suurem segadus. Värv näitab täpselt seda, mida inimesed tunnevad. Koloriit muutub, kui ema tuleb väsinult töölt. Koledad, tumedad toonid väljendavad tema ahastust ja tüdimust, ja koloriit muutub jälle, kui ema mõtleb, mida lapsed tegelikult tahtsid. Indrek Koffi raamatus „Ma elan hästi” lubasid kaks sõpra teineteisele kirjutada, kuidas neil läheb. Pildid räägivad, kuidas nad kirja ootasid. Kõik tunded, ootused, lootus ja lootusetus on väljendatud.

Minu meelest tuleks õpetajatel rohkem lastega koos pilte avastada, et lapsed õpiksid süvenema ja märkama.”

Kõige parem töövahend on lasteraamat

Reet Tomband: „Üks õpetaja väitis, et kõige parem töövahend on lasteraamat – sealt saab kõik vajaliku. Kui klassis on probleem, näiteks kiusamine, saab valida selle selgitamiseks õige raamatu, sobiva teema. Matemaatika tekstülesandes võib liita-lahutada pidevalt paljunevaid jäneseid või kokku tulnud sõpru, raamatutegelasi võib kunstiõpetuses joonistada ja käsitöötunnis meisterdada.

Lastekirjandus aitab muuta algõpetuse põnevamaks. Mõni õpetaja peab klassiga raamatukokku tulemist õppimise loomulikuks osaks, lasteaiarühmadest rääkimata. Arvan, et kui lasteaiaõpetajaid ei oleks, siis mõnele lapsele ei loeks keegi kunagi ühtegi juttu. Et lasteaiaõpetajad ei peaks tassima ühes käes pere toidukotti ja teises rühma lugemisvara, komplekteerime nende soovidele vastavalt raamatukoti ja saadame 40–50 raamatut lasteaeda.”

Lastekirjandus ületas uudisekünnise

Reet Tomband: „Eesti lastekirjanduse keskus korraldab palju üle-eestilisi üritusi, näiteks „Nukitsa” konkurss. Kui laps on tänu sellele kõige uuematest lasteraamatutest kolme lugenud, on juba tore. Ta mõtleb oma valikut tehes parimatele lasteraamatutele, näeb raamatukogus välja pandud 270 teost ja vaatab vähemalt nende pilte. See on kõige suurem kunstinäitus lasteraamatute najal. Teeme „Nukitsa” konkursile lisaks alati maakondliku võistluse, et lapsed natuke rohkem nina raamatusse pistaksid. Eelmisel aastal tuli meil uudiseankrust lastekirjanikule Kadri Hinrikusele mõeldes võistluse idee: lastekirjandus ületab uudisekünnise. Kuna lastel on nutitelefonid, paljudes kodudes ka videokaamerad, tuli otsida „Nukitsa” konkursi raamatutest uudis ja vormistada see näiteks „AK” või „Reporteri” stiilis kolmeminutilise klipina. Nii võis laps ka tegevuse abil raamatu juurde jõuda.

Tehti fantastilisi asju, kas või Hinrikuse „Konnade mässust”. Klipis osalesid naabrimees, kes andis infot, et toimub midagi kahtlast, reporter tänaval ja uudiseankur stuudios. „Küttepuu­varaste” klipi jaoks jagasid lapsevanemad sotsiaalmeedias abivalmilt infot, kust leida sobilikku sara. Arvasime, et 5.–7. klass oskavad juba tehnikat kasutada, kõige rohkem töid tuli aga hoopis väikese Uhtna kooli 1. klassist.

Kadri Hinrikus ning Rakvere reaal­gümnaasiumi vilistlane, endine tele­uudiste pearežissöör Tiit Kimmel vaatasid, kas klippides on uudisekünnis ületatud. Oli hästi armas, kuidas nad lastega suhtlesid. Loomulikult jõuti ka selleni, kuidas inimesest, kes teeb väga asjalikku tööd, saab lastekirjanik, mis on veel asjalikum amet.”

Jätkem lapsele valikuvõimalus

Reet Tomband: „Üha rohkem algklassiõpetajaid lisab kohustusliku/soovitusliku nimekirja lõppu „üks raamat vabal valikul”. Suurepärane, kui laps tuleb ise raamatukokku ja valib oma peaga raamatu. Olgu tal võimalus seejuures eksida. Ka täiskasvanud valivad lugemisvara nii pealkirja kui ka varem loetud autori järgi, aga kui raamat ei köida, jätavad lugemise katki. Ent laps tuleb nimekirjaga: „Ma pean selle läbi lugema.” Lapsel on üks vaba valik. Ta valib näiteks kaanepildi järgi. Leiab, et raamat ei ole suurem asi. Võib-olla järgmine kord teeb ta valiku pealkirja järgi või tuleb mõttele lugeda, mida tagakaanel kirjutatakse. Ta saab kogemusi, õpib raamatuga toime tulema, sellest midagi arvama. Tavaliselt ütleb ju õpetaja, et nimekirjas on kõik raamatud head.

Vahel tuleb raamatukokku ema: „Mu lapsel on üks vaba valik, soovitage midagi.” Ta lisab, et raamat peab olema võimalikult õhuke, sest laps pole suurem asi lugeja. Toogu ema laps vähemalt kaasa ja ärgu käigu tal sabas jutuga, et „vali ruttu ära”. Võime lapsele ette tassida ükskõik kui palju raamatuid, küsida, kas talle meeldivad näiteks ulmekad, krimijutud või loomajutud, aga otsuse langetab tema ja selleks tuleb aega varuda. See on sisuliselt kodune ülesanne. Välismaal on näiteks ka nii, et antakse kodune ülesanne minna raamatukokku, laenutada raamat, pikendada tähtaega, ühesõnaga teha kogu protsess läbi.

Osa peresid läbib ühiselt põhikooli programmi, teeb hoolega referaate. Võib-olla jääkski mõnel lapsel kool lõpetamata, kui lapsevanem ees ei uhaks, aga võib-olla on tegu õpitud abitusega. Ema ja raamatukogutädi valivad raamatud, mille põhjal kirjutada ahvist või karihiirest. See on sama, et valin sulle ise mehe või naise, et ta ikka sobiks. Lapsel peab olema endal valikuvõimalus. See on eluks valmistumine.”

Igav, arusaamatu ja kohustuslik

Reet Tomband: „Juhtub, et laps kurdab: kohustuslik kirjandus on igav ja arusaamatu – võõras maailm, võõras sõnavara. Kõige hullem, kui lastele antakse lihtsalt nimekiri kätte ja kõik. Tunnis võiks võtta vähemalt peatüki selgitamiseks, arutamiseks või mängimiseks. Näiteks paljusid stseene saab rollimänguna lahendada, võib kas või vaaraod mängida. Hea on teha rühmatööd.

Minu meelest on väga halb asi lugemistest. Täiskasvanu võib lugeda raamatu läbi nii, et ei pea mäletama detaile, vaid keskendub sellele, mis tema elukogemusega kõige paremini haakub. Aga laps peab vastama küsimustele, kes oli kelle sõber, kus nad kohtusid ja mis pärast sai. Kui ta on lugenud raamatut mitu kuud tagasi, siis ei mäleta ta detaile.

Osa õpetajaid annab enne lugema hakkamist küsimused ette, et hõlbustada olulisele tähelepanu pööramist. Lugedes saab käigult vastused leida. Osa õpetajaid laseb raamatu kohta midagi arvata, näiteks meelde jäänud tegelaste kohta. Kui kedagi ei jäänud meelde, siis järelikult ükski tegelane ei kõnetanud. Siis võiks kirjutada, miks see raamat ei meeldinud – kas seda oli raske lugeda, kas ei saanud sõnadest aru, kas olid igavad tegevused …

Raamat ei peagi kõigile meeldima. Sellisel juhul võib laps mõelda raamatule teise lõpu. Kui tegelane ei meeldinud, põhjendagu, miks, mõelgu, kas ta tahaks sellises seltskonnas olla. Kõige lihtsam küsimus on, kas lugeja tahaks samasuguseid seiklusi läbi elada. Laps ei pea vastama sokkide värvi või koera nime kohta.

Näiteks võiksid lapsed teha kohustusliku kirjanduse raamatule uue kaanekujunduse ja saada ühtlasi hinde kunstiõpetuses. Võib ka kirjutada, milline oli raamatu kõige toredam illustratsioon ja miks. Või kui pildid ei meeldinud, joonistada ise teistsugused.

Püüame õpetajaid aidata nii, et anname uudiskirjanduse valiku, toome välja probleemid-teemad, mida see käsitleb. Kui raamatusoovitusi üldse ei oleks, siis kardetavasti paljud lapsed raamatute juurde ei jõuakski. Aga kui täiskasvanud peaksid igast loetud raamatust kokkuvõtte tegema, kui palju või vähe nad siis loeksid?”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!