Ukulele ütleb: „Mina jään!”

Kullo ukuleleõpilased pärast rühmatundi. Foto: Joosep Sang

Ukulele pedagoogilisest väärtusest on mitmel pool maailmas ammu aru saadud ja paljudes riikides on see käibel kooli- või isegi lasteaiapillina.

Hawaiilt pärit väike neljakeelne instrument ukulele pakub igas vanuses mängijale musitseerimislusti ja rahuldustunnet sellest, et juba esimesi lihtsamaid mänguvõtteid omandades ületab saavutamisrõõm pusimisvaeva. Kui näiteks viiuli või trompetiga peab algaja pikalt maadlema, enne kui hakkavad kõlama esimesed muusikaga sarnanevad helid, siis ukulelel on paar lihtsamat akordi või viisijuppi võimalik selgeks saada juba esimeses tunnis.

Eestis on laialt kasutusel Orffi ja Suzuki metoodika, traditsiooniliselt on väikese lapse esimene pill sageli plokkflööt, viimasel ajal ka väikekannel. Ukulele sobib sellesse seltskonda suurepäraselt ja seda on hakatud ka Eestis mõistma.

Käepärane ka väikestele lastele

Mis on ukulele eelised? Ukulelet saab kasutada nii meloodiapilli kui ka saateinstrumendina. Pill arendab mängija rütmi- ja harmooniataju, õpetab kujundama nii saatefaktuure kui ka meloodialiine. Seda saab mängida üksinda ja grupis.

Ukulele on väike ja kaalub vähe. Nelja nailonkeelega pill on käepärane ka päris väikestele – võrreldes näiteks kitarriga nõuavad ukuleleakordid vähem füüsilist pingutust ja kuna pilli kael on lühike, mahuvad väikesed sõrmed sellele vaevata ära. Ukulele pole kallis – korraliku, algaja vajadusi rahuldava pilli saab saja euro eest. Ka vähem raha välja käies võib leida pilli, millel õpinguid alustada.

Kindlasti tasub rõhutada kaht emotsionaalset aspekti: ukulele lahket-lahedat troopilist kõla ja pilli erilist „sotsiaalset” iseloomu. Pole ime, et maailmas tegutseb arvukalt ka täiskasvanutest koosnevaid ukuleleorkestreid, mis on osalejatele eelkõige klubiline suhtlusvorm. Nende seas on selliseid, kus piirdutakse üsna lihtsa repertuaariga ning tuntakse rõõmu koos mängimisest ja laulmisest, ning ka orkestreid, mis seavad endale kõrgemad kunstilised eesmärgid. Meil tegutseb juba neljandat aastat Eesti Ukuleleorkester, mille paljud videod on leitavad Youtube’is. Kui tulla tagasi laste ja noorte juurde, kinnitab Youtube, et ukulele on nende seas ülimalt populaarne pill enda või sõbra laulu saatmiseks ja lemmikpalade esitamiseks.

Kinnitus ukulele populaarsusest – Eesti Ukuleleorkestri kontsert täismajale tänavusel Jazzkaarel. Foto: Jazzkaar

Ukulele sai laulu- ja tantsupeopilliks

Viimastel aastatel on ukulele Eestis üsna populaarseks muutunud, mida kinnitab muusikakaupluste pillivalik ning müüjate tõdemus, et ukulelesid ostetakse palju. Mitu kooli on hankinud suure koguse ukulelesid, muusikaõpetajatele korraldatakse ukulelekoolitusi. Juba mitu aastat pakub ukuleleõpet Tallinna huvikeskus Kullo, kus praegu õpib seda instrumenti kolmteist õpilast vanuses üheksa kuni kaheksateist aastat.

Sellesuvine noorte laulu- ja tantsupidu tuleb enneolematu vähemasti ühe tillukese detaili poolest. Nimelt toimub noortepeo raames rahvamuusikapidu, kus näppepillide liigis astuvad viie looga üles ka noored ukulelemängijad. Seistes kõrvuti umbes viiekümne mandoliini-, kitarri- ja bassimängijaga, kinnitavad kakskümmend ukulelemängijat oma kohalolekuga, et ukulele on jõudnud Eestisse ja ütleb: „Mina jään!”

„Kargavast kirbust” suure muusikani

Ukulele sünniajaks peetakse 19. sajandi kaheksakümnendaid aastaid, kui Hawaiile saabusid immigrandid Portugalist. Portugali rahvuslike instrumentide seas on mitu väikest keelpilli ning saabujate hulgas leidus puutöömeistreid, kes ehitasid Portugali pillitüüpidele toetudes pilli, mis teenis kohalikelt nime „kargav kirp” ehk ukulele. Uus leiutis sai kohe ka „riikliku toetuse” – Hawaii kuningas Kalākaua laskis ukulelel kõlada pidulikel õukonnatseremooniatel.

20. sajandi alguses hakkas ukulele levima väljaspool kodusaari. Üsna ruttu sai pill tuntuks USA-s, kus ukulelet populariseerisid meelelahutusartistid ja filmistaarid. Veidi hiljem levis ukulele Inglismaal ja mujal Euroopas, kuid pärast sajandi keskpaika hakkas pill unarusse vajuma. 1990. aastatel algas ukulele populaarsuse kiire tõus ja tänapäeval võib kindlalt väita, et ukulelet mängitakse palju. See pole enam eksootiline mänguasi, vaid suure väljendusliku diapasooniga instrument, millel on võimalik esitada ükskõik mida. Artikli alguses kirjeldatud kiirelt omandatav mänguoskus ja pilli lihtsus on skaala ühes otsas, teisest otsast leiame virtuoosid nagu Jake Shimabukuro või James Hill, kelle mäng kinnitab, et väikesel ukulelel on võimalik teha suurt muusikat.

Veel üks keelpill – vana tuttav mandoliin

Kui ukulele on uustulnuk, siis mandoliin on Eestis kõigile tuttav keelpill. Laiapõhjaline kitarrimänguharrastus pole kellelegi uudis, aga paljud vast ei tea (või ei mäleta), et on olnud aegu, mil mandoliin oli meil väga populaarne. Üle terve Eesti on tegutsenud koolide mandoliiniorkestrid, kuhu mõnikord kaasati peaaegu kõik väikese maakooli õpilased. Mandoliin levis juba esimese Eesti Vabariigi ajal, kuid ei kadunud kusagile ka nõukogude perioodil. Eestis on kindlasti palju vanemas eas inimesi, kes nooruses mandoliini mängisid. Mandoliini peeti väga suure pedagoogilise väärtusega instrumendiks, ehkki kaheksa metallkeele alla vajutamine valmistab lapsele ja täiskasvanulegi hoopis rohkem vaeva kui ukulele neli keelt.

1962. aastal peetud esimesele noorte laulu- ja tantsupeole oli registreeritud umbes 1700 mandoliinimängijat, mis näitab, kui laialdaselt selle pilli mängu harrastati (peole ei pääsenud kaugeltki kõik, mistõttu võis mängijate arv Eestis olla lausa mitu korda suurem). Kuid „kõrgemal” võeti vastu otsus mandoliinirepertuaar peo kavast välja heita. Suurel määral selle tagajärjel hakkas mandoliinimäng koolides tasapisi hääbuma ja saabus periood, mil Eestis polnud pikka aega ühtegi mandoliiniorkestrit.

Õnneks on selline olukord viimase kümmekonna aastaga muutunud. Praegu tegutseb Eestis mitu mandoliiniorkestrit: Põlvas, Uhtnas, Tapal ja Sakus. Eesti suurim mandoliiniorkester Saku Mandoliinid korraldab igasuvist Saku mandoliinifestivali, mis toimub tänavu 17. ja 18. juunil juba neljandat korda. 2018. aasta veebruaris, Eesti Vabariigi juubelikuul leiab aset suurprojekt, kus sajast mandoliinimängijast koosnev koondorkester esineb eri põlvkondi siduva ning meie mandoliinitraditsiooni ajalukku pilku heitva kavaga Eesti Kontserdi neljas kontserdisaalis Tallinnas, Pärnus, Tartus ja Jõhvis.