OPL MANG

Valimislavastused

19. mai 2017 Kaarel Tarand kolumnist - Kommenteeri artiklit

Kaarel Tarand

Mida kaugem maa, seda raskem on tal Eesti ajakirjanduses uudisekünnist ületada. Mehhiko vajab vähemasti vulkaanipurset, Bangladesh minimaalselt Gangese üleujutust 100 000 hukkunuga. Kesk-Aafrikas piisab tuhandest surnust, Prantsusmaal ja Rootsis aga juba paarist-kolmest.

Meiega sarnase elukorraldusega riikide valimisedki pole meediapildis enam tavalised regulaarsed toimingud kodanike eelistuste väljaselgitamiseks. Olgu tegu kuitahes põlise demokraatiaga, valimisi vahendatakse meile kui iga riigi ajaloos ainukordset hea ja kurja võitlust ning ühiskonna elu ja surma küsimust.

Hea, kuri ja tõde

Britid oma vaimupimeduses valisid Brexitit pooldades kollektiivse enesetapu ja nende vaimsed pärijad Atlandi taga tegid Donald Trumpi presidendina Hillary Clintonile eelistades sama triki kohe järele. Prantsuse rahvas, olles küll küsitluste järgi vähemasti kolmandiku ulatuses „radikaliseerunud” ja „paremäärmuslik”, leidis otsekui imekombel siiski pääsetee, kui valis „mehe metsast”, kellel polnud isegi parteid. Nii pääses Euroopa seekord napilt enda katusele keeramisest, kuid Saksamaal on valimised alles ees.

Õnneks ei ole sealsed nn peavoolu esindajad oma läänenaabritega võrreldavalt alla käinud ning Angela Merkeli ja Martin Schultzi laiade selgade taga on õhtumaade demokraatial siiski lootust.

Mood lavastada valimisvõistlust nagu halba filmi ei ole siiski meedia algupärane leiutis. Parteid ja poliitikud palkavad endale ise režissööre, kes aina nutikamalt kasutavad kiiresti arenevaid (poliit)tehnoloogilisi võimalusi. Kuigi lavastuse põhjaks on endistviisi hea ja kurja võitluse lugu, kaotab see järjest oma kaalu eriefektide kõrval, millega lugu inimmeelte ärevil hoidmiseks aina suuremas koguses vürtsitatakse. Kui tehnoloogia on olemas, siis seda ka kasutatakse ja meedial on siin ainult kaasamängija roll.

Valimislavastuste kirglikkuse astme määrab igas riigis kehtiv valimissüsteem. Viimases etapis kahevõitlusena toimuvatel isikuvalimistel, nagu presidendivalimised USA-s või Prantsusmaal, on lavastajal lihtne kangelase ja antikangelase rollid ära jaotada, sest kõrvalosi ses stsenaariumis polegi.

Mitme grupeeringu võrdsete võimalustega parlamendivalimistel on mängujuhil hoopis keerukam ülesanne, kuid neilgi õnnestub mõnikord hea ja kuri reljeefselt välja tuua, nagu juhtus viimati Hollandis või on juhtunud meilgi Keskerakonna ja Reformierakonna kokkuleppemängudes mõne aasta eest.

Järelemõtlemise kohti on siin mitu. Esiteks, kas mistahes ühiskonna arenguks saab üldse olla üks ja ainuõige tee, millele meid ja teisi rahvaid juhiksid need, kes teavad tõde? Tõde, mis toetub mõistagi uuringutele ja ekspertide konsensusele. Kui selline tee ja tõde on olemas, siis järelikult peaks olema väheinformeeritud rahva ette valiku panemine vastutustundetu mäng ühiskonna saatusega, valimised tuleks kaotada ning kasutada juhtimisel valgustatud isevalitsuse süsteemi. Seda varianti aga ei paista ükski läänerahvas eriti ihaldavat, sealhulgas need, kelle nn äärmuslikud eelistused valimistel edukaks ei osutu.

Sportliku kirega

Teiseks, kas ei peaks iga hindaja olema oma hinnangutes järjekindel? Kui me ikka kaugete kõrvalseisjatena näeme, et prantslased ja inglased lähevad huku teed, nagu punase tulega tänavat ületavad jalakäijad, siis kas ei ole meie kohustus sekkuda, neil hõlmast haarata ja püüda neid mõistusele tuua?

Või on küsimus selles, et meil on kohalike ja piiritaguste olude hindamiseks kaks kokkusobimatut skaalat? Kohalikke valimisi (nii volikogude kui ka riigikogu) peab Eesti elanike enamik vajalikuks ning on vabaduse ajajärgul juba ka saanud kogeda, et hoolimata valimiseelsetest õudusjuttudest ükski võimukoalitsiooni pääsenu täielikku kannapööret ei tee.

Arengukurssi korrigeeritakse natuke ühele või teisele poole, aga ainult pisiasjades, ja võimaliku kahju kompenseerib külluslikult positiivne psühhoteraapiline efekt, mis tekib sellest, et ühegi huvirühma eelistused ei jää liiga pikaks ajaks esindamata. Pole põhjust arvata, et välismaistes vabades ja demokraatlikes ühiskondades asjad oluliselt teisiti oleksid. Millele siis rajanevad valimiste eel meie meedias kõlavad kindlakõnelised avaldused, et „Prantsusmaale on kasulik” või „Ühendkuningriigile on kahjulik”? Ainult pealiskaudsusele ja võimetusele eristada filmielu päriselust.

Kolmandaks, informeeritus on muidugi hea asi, aga kas meedias ikka tasub naabermaades ja kaugemal toimuvatele korralistele valimistoimingutele sedavõrd ulatuslikku tähelepanu pöörata? Võistlused need ju on, aga see ei tähenda, et neid peaks tingimata spordireportaaži žanris ja kõrgepalgaliste gladiaatorite tippvõistluste mahus vahendama. Või kui seda ikkagi teha, siis ilma ülearuse kireta. Sest näiteks tartlase elu muutub sama olematul määral siis, kui Madridi Real võidab jalgpallis Madridi Atleticot või läheb vastupidi.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!