TARTU ULIKOOL
OPL SUVI

Haridus, kaasamine ja erivajadused Austrias

16. juuni 2017 Eda Tagamets TÜ Pedagogicumi kommunikatsioonispetsialist - Kommenteeri artiklit

Eeva Kaisa Hyry ja Jan Böhm rääkisid Tartus õpetajakoolitusest, nentides muuseas ka, et õpetajad ise kalduvad nägema oma positsiooni madalamana kui ülejäänud ühiskond. Foto: Eda Tagamets

 

Austria haridusteadlane professor Jan Böhm: „Teooriat pole vaja mitte praktikas rakendamiseks, vaid oma praktika mõtestamiseks.”

Linzis asuva Ülem-Austria pedagoogikaülikooli professorid Jan Böhm ja Eeva Kaisa Hyry pidasid Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis seminari õpetajahariduse arengust Austrias. Nimelt on sel maal käimas ulatuslikud reformid, millele andsid algtõuke 2001. aasta PISA testide tagasihoidlikud tulemused.

Esinejad rääkisid, et ühe olulise uuendusena on alates 2013. aastast gümnaasiumi aineõpetajate väljaõpe liikunud n-ö tavalistest ülikoolidest pedagoogikaülikoolidesse, mis omakorda on moodustanud piirkondlikud koostöö­klastrid. Teiseks nõutakse nüüd ka põhikooliõpetajatelt magistrikraadi. Huvitav on, et lasteaiaõpetajaid koolitavad Austrias põhikoolijärgsed kutsekoolid.

Kolmandaks ei ole enam eraldi kraadiõpet eripedagoogikas – selle valdkonna ained on lõimitud kogu õpetajakoolitusse ning lõpetajal on võimalik spetsialiseeruda kas kahele õppeainele või siis ühele ainele ja kaasavale haridusele. Valitsus on võtnud vastu otsuse erikoolid, mida Austrias on kümmet liiki, järk-järgult kaotada ning tuua erivajadustega õpilased tavakooli.

Õpetajahariduse reformimise kõrval on käimas ka muud haridusuuendused. Näiteks tähtsustatakse senisest enam digipädevusi, juurutatakse kaasavat haridust ning antakse koolidele rohkem iseseisvust.

Õpetajaamet on Austrias üldiselt au sees, kuigi palgad pole väga kõrged. Erinevalt näiteks Saksamaast ei ole seejuures olulist vahet põhikooli- ja gümnaasiumiõpetaja staatusel. Pigem kalduvad õpetajad ise nägema oma positsiooni madalamana kui ülejäänud ühiskond. Tudengikandidaate on alati olnud rohkem kui õpetajakohti, aga seda, kuidas mõjutab vastuvõttu õpingute pikenemine kolmelt aastalt kuuele, näitab tulevik.

 

Eeva Kaisa Hyry ja Jan Böhm vastasid ka küsimustele.

Mis eeldused peavad olema tulevasel heal õpetajal?

Idapoolsetes riikides, sh Venemaal, on püütud otsida mingit kaasasündinud pedagoogilist andekust ning tehtud ülikooli vastuvõtul kutsesobivusteste. Meie lähtume põhimõttest, et pedagoogilised oskused on õpitavad ning peamine on soov õpetajatööd teha ja lastega töötada – kellel seda pole, see meile õppima ei tulegi.

Kas te ei tunneta, et õpetajakoolitus on muutumas liiga tehniliseks ja praktiliseks, teoreetilised alusteadmised jäävad vaeslapse ossa?

Teooria ja praktika vahelise tasakaalu otsimine ei lõpe kunagi. Tudengitel on vahel ettekujutus, et teooriat on vaja selleks, et seda praktikas rakendada. Meie ütleme, et teooriat on vaja oma praktika mõtestamiseks.

Mida tähendab Austria haridus­reformide puhul kooli senisest ­suurem autonoomia?

Näiteks vabadust ise personali valida! Seni korraldas õpetajate töölesaamist riigi kooliamet, kuhu kõik õpetajakandidaadid ja koolid oma sooviavaldused esitasid. Alles augustis sai tulevane koolmeister teada, kus tal tuleb kahe nädala pärast ametisse asuda. Sealjuures ei jätku töökohti kaugeltki kõigile soovijatele ning eriti algkooliõpetajad võivad oodata mitu aastat, enne kui töökoha leiavad, või loobuvad ja otsivad muu rakenduse.

Väärib siiski märkimist, et väikestel maakoolidel ei ole õpetajate leidmisega raskusi – austerlased on väga paigatruud ning noored naasevad pärast õpinguid tavaliselt oma kodukanti. Kui väikekoolil ei jätkugi õpetajale täiskoormust, toetab palgaga kohalik omavalitsus – need on Austrias jõukad ja mõjuvõimsad.

Kas kaasava hariduse idee on Austria ühiskonnas omaks võetud?

Ühiskondlikku diskussiooni on keerukas pidada, kuna teema on ideoloogiliselt väga laetud – sa oled kas poolt või oled vastaline. Tegelikult ei ole lõpuni selge, mis saab raskemate erivajadustega õpilastest, nagu pimedad ja kurdid – kas neile on võimalik igas kodulähedases koolis tagada sobiv õpe. Tõenäoliselt jõutakse lahenduseni, kus tavakoolides töötavad erivajadustega õpilaste eriklassid.

Teoreetiliselt peaksid kõik õpetajakoolituse läbinud olema valmis erivajadustega lastega töötama, aga meie tudengid tunnistavad, et neile õpetatavast ei piisa; üksikud ained on killustatud ega moodusta terviklikku moodulit.

Aga nüüdisaegne õpikäsitus?

Kui Saksamaal on selgelt eraldi traditsioonilised ja reformpedagoogilised koolid, siis Austria koolides on mõlemad kontseptsioonid tihti lõimitud. Kui võtta kas või meie ülikooli harjutuskool Europaschule, siis selle nimi, väga kaasaegne avatud ruumidega hoone ja isegi sõnastatud kontseptsioon viitavad reformpedagoogikale. Aga kui vaadelda lähemalt sealset õppetööd, on see enamasti väga traditsiooniline, distsiplineeritud, aine- ja õpetajakeskne.

Kas lapsevanemad väärtustavad rohkem laste õnnetunnet või akadeemilisi tulemusi?

See sõltub muuhulgas perekonna sotsiaalsest taustast. Eliitkoole kui selliseid meil pole ja mingeid pingeridu ei avaldata. Suurtes linnades on küll tekkimas erakoolid, mis reklaamivad end heade õpitulemustega. Nende koolide üks eripära on, et seal pole üldjuhul immigrantide lapsi.

Sisserändajate teema on ühiskonnas praegu oluline; see esitab väljakutseid haridussüsteemile ja vahel on reaktsioonid ka kummalised. Näiteks püüdis valitsus selgitada välja Austria rahvuslikud väärtused – kuni selleni, et siin on kombeks teretamisel kätt suruda. Küllap meie, olles mõlemad välismaalased – soomlane ja sakslane –, näeme neid asju veidi teises valguses kui kohalikud.

Võib-olla peame selles muutlikus ja arusaamatus maailmas harima koos lastega ka nende vanemaid?

Kes saaks seda teha? See on taas ideoloogiline küsimus. Riik ei tohi meil sekkuda kodanike eraellu, aga koolid ei ole valmis võtma oma põhitegevuse kõrval laiemat sotsiaalset vastutust.

Kool pole sotsiaalasutus?

Just nimelt.

 


Linzis asuv Ülem-Austria pedagoogikaülikool on riigi suuruselt teine õpetajaharidust andev kõrgkool 3000 tudengiga (https://ph-ooe.at/studium/international/about-us.html).

Eeva Kaisa Hyry kitsam eriala on õpetaja­koolitus ja Jan Böhm tegeleb peamiselt võrdleva hariduskorraldusega. Tartusse tõi neid „Erasmus+” õppe­jõu­vahetuse programm.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!