KULTUURISUVI
SEIKLUS OPL

Hea kunstiõpetus on nagu liim

9. juuni 2017 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit

Sally Stuudio õpilased kunstitunnis. Fotod: Raivo Juurak

 

Annely Köster: „Peame väga oluliseks õpilastele mitte ainult loomiskogemuse andmist, vaid ka vaatajakogemuse harjutamist.” Foto: Raivo Juurak

Miks on kunstiõpetuses oluline pöörata tähelepanu kaasaegsele kunstile? „Igati aus on olla kohal ajas, kus parasjagu oled,” vastab Tallinnas asuva laste kunstistuudio, Sally Stuudio juhataja Annely Köster. „Seda enam, et õpilaste jaoks on teemad ja küsimused, millega kaasaegne kunst tegeleb, ka nende kaasaja küsimused. Need on nende igapäevased teemad, peegeldavad nende elukogemusi ehk kaasaegse kunstiga on palju lihtsam inspireerivat suhet luua.

2010. aastast kehtib uus riiklik kunstiõpetuse ainekava, kuhu kirjutati sisse tänapäeva kunsti osa. Arvan, et ka üldhariduskoolides ei tohiks seis selles osas enam nii nutune olla nagu varem.

Tasub meeles pidada, et ka see kunst, millest kunstiajaloos räägime, on omas ajas olnud kaasaegne. Imetleme vanade hollandlaste natüürmorte ja olustikumaale. Nende teoste formaat oli väike, need oli lõuendil ja tehniliselt perfektsed. Hollandis kui kaupmeeste maal oli tähtis näidata oma rikkust. Vaja oli ringi liikudes ka oma teosed kaasa võtta, mis tingis väikese formaadi. Lõuendil teosed kujutasid elulisi naudinguid ja kõike seda, mida kunstnik oluliseks pidas. Itaalias tehti samal perioodil tohutult suuri religioosse sisuga seinamaale. Tellija, katoliku kirik, määras süžee ja formaadi, enamasti olid need seotud konkreetse sakraalse keskkonnaga.”

Kaasaegne kunst on natuke nagu ajakirjandus

Kunst on igas ajahetkes tihedalt seotud ajaga, milles seda luuakse, selles ajas valitsevate väärtushinnangute ja ideoloogiatega ning, olgem ausad, ka rahaga. Ka tänapäeval on palju kunsti tehtud nii, nagu rahastusprojekt või tellija nõudis, näiteks avaliku ruumi kunst, mis on jõudnud paljudesse koolimajadesse. Arvan, et poleks aus rääkida õpilastele ainult kunstiajaloost, Vana-Egiptuse ja keskaja kunstist, jõuda ehk impressionismini ning jätta kajastamata kogu tänapäevane osa, tänu millele tajuvad õpilased palju paremini ka seda, miks oli nondel kaugetel aegadel kunst selline, nagu oli. Kui mõistad kunsti, mis on su ümber praegu, ja tead, miks see kunst on just niisugune, siis suudad ka mineviku kunstiga analooge ehitada.

Iga õpetaja ütleb, et tema aine on kõige olulisem. Mina ütlen ka, et kunstiõpetus on kõige tähtsam, selles sisaldub ka väärtusõpetus. Hea kunstiõpetus on nagu liim, mis aitab ühiskonna ja ümbritseva elu eri osakesed omavahel kokku siduda ja vaadata neid natuke teistsuguste nurkade alt, mõista tervikut. Kunst on juba olemuselt enamasti holistiline. On ju tore, kui seda osatakse ära kasutada.

Praegu räägitakse nii põhikooli kui ka gümnaasiumi riiklikus õppekavas palju läbivatest teemadest, eri ainevaldkondade ja ainete lõimimisest, ning kunst pakub selleks suurepäraseid võimalusi. Kaasaegne kunst on ses mõttes natuke nagu ajakirjandus, et tegeleb just selle mõtestamise ja reflekteerimisega, mis on aktuaalne praegu. See ei tähenda, et ta ei võiks puudutada ka igavikulisi teemasid, mis on samuti igas ajahetkes olemas.”

Enam ei ole koolides kaevikuolukorda

Peame Sally Stuudios väga oluliseks õpilastele mitte ainult loomiskogemuse andmist, vaid ka vaatajakogemuse harjutamist – külastame pidevalt näitusi ja kaasame töötubade, seminaride ja väliprojektidega õppetöösse tegevkunstnikke. Seda ikka eesmärgiga, et kunstihariduse ja aktuaalse kunsti vahel ei oleks suurt sügavikku. Enam ei ole päris kaevikuolukorda – ühel pool kunstiharidus, eriti üldharidus- ja huvikoolides, teisal professionaalne kunst, vaid nende vahel on päris palju sildasid ja mõnes kohas on kaevik juba täis aetud. Mulle paistab, et selles on oma roll ka Sally Stuudio veerand sajandi pikkusel tööl.

Miks vaatajakogemus ja suhestumine kunstiga nii oluline on, on ilmselt ka põhjus, miks oleme lisaks oma kooli tegevusele teinud kogu aeg hüppeid väljapoole: 20 aastat tagasi panime aluse Eesti kunstimuuseumi haridusprogrammidele, aastast 2016 tegeleme Tallinna kunstihoone publikuprogrammidega, on olnud teleprojektid „Lapsed ja moodne kunst”, toimub koolinoorte kaasaegse kunsti triennaal „Eksperimenta!”.

Ei saa lõputult tegeleda vaid oma kooli ja õpetajate metoodikate lihvimisega ja seeläbi õpilastele hea keskkonna loomisega. Kui tahad, et midagi päriselt muutuks, siis pead kogu ümbritsevat keskkonda kaasa tõmbama. See oli ka kunstiõppekava uuenduste põhjus.”

Hea kunstikooli ülesanne on sageli kompleksne

Õpetajana on hea meel näha õpilaste töödes seda, mida püüad nendeni viia – võrdselt olulised on nii suurepärane idee kui ka suutlikkus seda ellu viia. Ei saa teha väga head teost, kui sul on super idee, aga oskused ja teadmised jäävad nõrgaks. Ei ole tolku ka headest tehnilistest oskustest, kui sul pole midagi öelda. Siis võid mõnusa hobi korras tegelda koopiamaalimisega.

Mis puudutab ideed ja kontseptsiooni, siis meie kunstikoolis on kolmandal kursusel ülesanne teha teos, olgu maal, mõni objekt või fotoseeria, mis on natuke seotud sotsiaalpsühholoogiaga, täpsemalt hoiakute uurimisega. Kuna kolmas kursus kunstikoolis läheneb põhikooli lõpule, millal koolis tuleb teha igasugu loov- ja uurimistöid, siis pean enda missiooniks õpetada ka uurimismeetodeid. Tänapäeva kunstnikud teevad tihtipeale kõigepealt uurimistööd ja seejärel esitavad selle protsessi või tulemust oma teose kaudu.

Kasutasime sotsiaalpsühholoogia klassikalist hoiakute uurimise meetodit, semantilist diferentsiaali. Kõigepealt selgitasime välja, mida õpilased tahaksid uurida, mille suhtes neil võiksid olla kriitilised hoiakud. Kui viimati uurimistööga alustasime, oli poliitika väga päevakorral. Tihti on uuritavateks erakonnad, aga seekord said nendeks riigid. Pärast riikide nimekirja koostamist selgitasime välja õpilaste hoiakud nende suhtes. Esiteks skaaladel hea-halb, aktiivne-passiivne jne, ning lõpetuseks lisati sinna ka midagi riigile omasemat. Selleks valisid õpilased variandid „rikas” või „vaene”, ja midagi natuke abstraktsemat: „soolane” ja „magus”.

Kui iga riik oli saanud endale punktid skaalal hea-halb, tugev-nõrk, aktiivne-passiivne, rikas-vaene, soolane-magus, siis tuli riik ära unustada ja leida skaalapunktidele täpselt sobiv värvitoon. Kui toon oli leitud, pandi see hetkeks kõrvale, vaadati uuesti riigi nime ning mõeldi, mis võiks olla selle riigi metafoor. Näiteks Islandi puhul leidis õpilane, et see võiks olla mõnus lambavillane vulkaan. Seejärel tuli teha vulkaan ning katta see skaalapunktidele vastava värviga. Nii valmisid tööd, mis kujutasid lisaks Islandile Ameerika Ühendriike, Argentiinat, Venemaad ja Jaapanit. Ühel varasemal aastal oli Venemaad kujutatud kui suurt punaseks värvitud kummikut, mis oli löödud piraka naelaga Euroopa kaardi külge. See oli aasta, mil annekteeriti Krimm.

Tegemist on kompleksülesandega, mis algas hoiakute uurimisest, sisaldas natuke sotsiaalpsühholoogia meetodeid, natuke meisterdamist, maalimist ja värvusõpetust. Mulle tundub, et hea kunstikooli ülesanne ongi tihtipeale väga kompleksne. Kui su käsutuses pole väga palju tunde, pead suutma pakkida eri õpiühikud kokku üheks ülesandeks nii, et see on inspireeriv, huvitav ja õpetlik, samas ei tohi õpilaste lühimälu üles öelda. Ka see ülesanne jõudis õpilasteni samm-sammult, mitte korraga.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!