OPL MANG

Headus on vajalik igas koolis

10. juuni 2017 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar

Püha Johannese kooli direktor ja 4. poisteklassi klassijuhataja Liivika Simmul (fotol ülal) ning 4. tüdrukuteklassi klassijuhataja Anu Bachmann on mõlemad olnud kooliga seotud algusest peale.

Eelmisel nädalal peeti kooli aatriumis traditsioonilist festivali, kus said esineda kõik soovijad ja mida vaatas pealt kogu koolipere. Fotod: Tiina Vapper

 

Mai alguses Püha Johannese kooli korraldatud konverentsil „Armastus kui pedagoogika: kristlik pedagoogika kaasaegses maailmas” kõnelesid vaimulikud, kooliõpetajad, psühholoogid, teadlased ja kunstiinimesed armastuse ja väärtuste mõjust isiksuse kujunemisel. Sellest, kuidas armastus avaldub igapäevases koolielus, vestlesime kooli direktori ja 4. poisteklassi klassijuhataja Liivika Simmuliga ning 4. tüdrukuteklassi klassijuhataja Anu Bachmanniga. Mõlemad on olnud kooliga seotud algusest peale.

 

Püha Johannese kool alustas tööd Tallinnas 2013. aastal. Kas kõik on läinud nii, nagu lootsite?

Liivika Simmul: Alustades oli meil 33 õpilast, praegu on esimesest neljanda klassini 157. Kõik on läinud palju paremini, kui oskasime unistada ja loota. Õppetöö aluseks on riiklik õppekava, aga tunniplaanis on meil rohkem matemaatikat, muusikat, liikumist ja võõrkeeli, mis on teadlik valik. Inglise keel on esimesest klassist alates viis korda nädalas, teises klassis lisandub vene keel. Koorilaulutund on tunniplaanis kord nädalas kõigil õpilastel.

Anu Bachmann: Koolipäevad on tihedad, sest lisaks tundidele on palju õppekäike loodusesse, teatrisse, näitusele, muuseumi.

Tean, et tüdrukud ja poisid õpivad eraldi klassides.

Anu Bachmann: Jah, nii on õppimine tulemuslikum. Üks asi on see, et poisid ja tüdrukud arenevad erinevalt, teine, et nende huvid on erinevad. Neljandas klassis on kord nädalas aine nimega „Sissejuhatus ajalukku”, mille õpetaja ongi ehitanud üles huvist lähtuvalt, kahe klassi tunnid on täiesti erinevad. Võõrkeeletundides, matemaatika temporühmades, koorilaulus ja õuevahetunnis on tüdrukud-poisid koos.

Kui palju on koolis teistest rahvustest õpilasi?

Liivika Simmul: 10–15% on vene kodukeelega perede lapsi, kellel on eesti keele tunde rohkem. Teeme neile lisatunde ka vene keeles, et toetada nende identiteeti, mida peame väga oluliseks.

Hindeid teie koolis ei panda?

Anu Bachmann: Kuuenda klassi lõpuni mitte. Arvame, et laps vajab kasvamiseks ja õppimiseks rahu ja turvatunnet. Numbriliste hinnete asemel on sõnaline hinnang, mida õpetaja tunnis jagab ja mis on palju loomulikum tagasiside andmise viis.

Kas te ei arva, et numbriline hinnang, milles sisaldub teatud võistlusmoment, motiveerib last rohkem pingutama?

Liivika Simmul: Ma ei usu seda. Lapse jaoks on loomuomane kogeda toetust ja toetada teisi. Mõnikord näeme lasteaedadest tulnud lapsi, kes reageerivad agressiivselt kõigele, mis neile ei meeldi. Tasapisi hakkavad nad aru saama, et üksteist aidates ja üksteisele kaasa elades on tulemus palju parem. See on eelkõige kultuuri küsimus ja oleneb sellest, mis meid käivitab, hasart või sisemine motivatsioon. Me ei jaga kohti ka spordivõistlustel. Õpilased teavad väga hästi, kes kõige kiiremini jookseb ja kõige kaugemale hüppab, ning saavad aru, et igaühel on oma tugevused.

Mismoodi üks koolipäev välja näeb?

Anu Bachmann: Kooli uksed on avatud kella kaheksast, koolipäev algab kell üheksa koolipere ühise hommikupalvusega. Pärast seda jagame vajalikku infot ja kui meie seas on sünnipäevalapsi, laulame sünnipäevalaulu. Pärast teist tundi on pikk vahetund, millest 20 minutit ollakse õues ja teine pool kulub lõunasöögiks. Koolipäeva lõpuks koguneme uuesti aatriumisse ja laulame päeva lõpetuseks laulu, mille viisi kinkis meile helilooja Arvo Pärt ja sõnad kirjutas õpetaja Liivika. Koolis on pikapäevarühm ja tegutseb palju huviringe.

Kuidas olete osanud luua koolis sooja ja armastava õhkkonna?

Anu Bachmann: Meie kooli õpilaste ja õpetajate vahel on lähedus. Tervitame üksteist hommikuti kättpidi, kallistame, teeme pai, kui keegi kurvastab. Lapsevanemad on öelnud, et meie kool ei olegi kooli moodi, vaid meenutab kodu. Arvan, et see, kuidas õpetajad omavahel suhtlevad, kandub edasi lasteni ja nad võtavad selle üle. Juba see, et meil on kristlik kool, paneb väärtused paika ja annab tugeva baasi. Suurem osa kristluse põhimõtetest kattub üldise väärtusruumiga ning headuse väärtustamine sobib igasse keskkonda. Õppetöös väljendub armastus õpilaste vastu eelkõige õpetaja pühendumises. Sel ajal, kui õpetaja on koos õpilastega, on nad tema jaoks kõige tähtsamad.

Suures koolis, kus klassides on üle 30 õpilase, on sellist lähedust saavutada raske.

Liivika Simmul: Kindlasti, aga need koolijuhid ja õpetajad on väga tublid. Tulin hiljuti Itaaliast, olin külas tuhande õpilasega koolis, kus väikese ja lähedaste suhetega kooli tunne oli olemas. Hiljaaegu andsid meie lapsevanemad koolile tagasisidet ja kõige rohkem soovitigi, et jääksime väikeseks kooliks. Väikese kooli tunde loob eeskätt suhete kvaliteet, see, et üksteist päriselt märgatakse ja üksteisest hoolitakse. Meil on olnud õnn kasvada järk-järgult. Inimese süda mahutab väga palju. Oleme õnnega koos, et igal aastal tulevad kooli uued lapsed, tänu kellele saame inimestena kasvada ja elus oma eesmärke täita.

Kui lihtne või keeruline on õpetajaid leida?

Liivika Simmul: Õpetajaid leida ei ole lihtne, sest töö meie koolis on teistsugune. Alates sellest, et klassijuhataja roll on hästi tähtis. Kõigi klassijuhatajate töölauad asuvadki klassides. Nad on õpilaste juures ka ainetundide ajal ja vahetundides ning õpilased tunnevad ja aduvad, et õpetaja kogu aeg märkab ja hoolib. Aastaid tagasi Vanalinna hariduskolleegiumis väikeklassi õpetajana töötades avastasin, et rasketele lastele mõjus tohutult hästi, kui olin kogu aeg nende ligidal. Otsustasime rakendada oma koolis sama põhimõtet. Tean, et nii mõneski koolis, kus õpetajad viibivad vahetundide ajal õpetajate toas, juhtub sel ajal laste vahel intsidente, mida tuleb tunnis klaarima hakata. Alles nüüd, ise koolijuht olles, mõistan ka seda, mida mu kunagine hea kolleeg silmas pidas, kui kasutas sõna „tunniandja”. Kuigi ka meie koolis on õpetajaid, kes annavad nädalas ainult paar tundi, on nad sel ajal tervenisti kohal. Teisiti ei olekski võimalik.

Milliseid aineid õpetab klassijuhataja?

Anu Bachmann: Enamasti eesti keelt ja matemaatikat, ülejäänud aineid annavad aineõpetajad. Minu klassil on praegu kaks klassijuhatajat. Lõpetame mõlemad magistrantuuri ja nii on üks meist ikka koos klassiga, kui teine lõputöö pärast peab eemal viibima.

Kas psühholoogi haridus aitab õpetajat?

Anu Bachmann: Aitab. Tänu sellele oskan saladusi hoida ja lapsi mõista. Kui üks õpilane räägib juhtunust ühtviisi, teine teistmoodi, ei valeta kumbki, vaid mõlemad räägivad oma seisukohalt tõtt. Õpetajana on tähtis meta­tasandi nägemine. See tähendab, et tuleb näha tervikut ja märgata ka seda, mis ei ole otseselt õppetööga seotud – mis toimub lapse elus ja suhetes. Kui lapsel on hamster öösel ära surnud, siis ta ei saagi õppida. Teinekord tuleb teadlikult kujundada õpilaste suhteid. Esimeses-teises klassis vahetame hästi sageli pinginaabreid, mõnikord lausa kord nädalas, et kõik sõbruneksid kõigiga.

Kuidas aitate lastel heal ja halval vahet teha ja neid suunate?

Liivika Simmul: Kõik algab eeskujust, see toimib nagu loodusseadus. Tõsi on see, et kui tahta lastes midagi muuta, tuleb kõigepealt muuta iseennast, siis see kajastub ka lastes. See ei juhtu silmapilkselt, sest igal lapsel on oma taust ja arengu seaduspärasused. Sageli õpitakse vigadest ja mõnikord on kuristiku põhjas ärakäimine mingil põhjusel vajalik. Oleme õpilastega arutanud, et puud tunned viljast ja oma teost saad aru tagajärgede kaudu: kuidas mingi asi mõjub sulle endale, teistele. Kõige tähtsam on, millised järeldused sa juhtunust teed. Ma ei pea kunagi moraalijutlust, vaid lasen igaühel iseennast ja olukorda hinnata. Need jutuajamised kestavad mõnikord päris pikalt ja poisid lausa ootavad neid, neile meeldib ennast analüüsida. Kui kehv periood kestab kauem ja üks halb vili järgneb teisele, on õpetaja ülesanne last mitte murda ja muserdada, vaid jääda temaga sõbraks ja see raske aeg temaga koos läbi teha. On juhtunud, et laps leiab ise jõudu muutuda.

Kooliga seoses räägitakse rohkem õppimisest, vähem kasvatamisest.

Liivika Simmul: Last kasvatamata ei ole võimalik teda õpetada, sellest algab kõik. Kasvatamine tähendab keskkonna loomist ja saab alguse õpetaja enesekasvatamisest. Juba mainitud Itaalia kooli direktor Franco Nembrini tõdes, et praeguse aja kooli probleem ei ole mitte lastes, vaid täiskasvanute, õpetajate ja lapsevanemate ebaküpsuses.

Anu Bachmann: Lapse käitumisel on otsene seos peresuhetega. Laps vajab vanemate armastust, üksmeelt, head läbisaamist. Vanemate halvast läbisaamisest haavunud laps kaotab jõu ja tahte edasi minna ning õpetussõnad, korra nõudmine ega rangus teda ei aita. Arvan, et sama kehtib õpetajate kohta. Olen korduvalt kogenud, kuidas klass peegeldab minu seisundit.

Miks on teie arvates praegusel ajal lastega nii palju probleeme?

Liivika Simmul: Need on ajastu või ühiskonna probleemid, mis puudutavad nii kodu kui ka kooli. Usun, et tänu nüüdisaegsele õpikäsitusele asi paraneb. Enam ei olda niivõrd pingeridade ja edu usku, vaid mõistetakse, et sotsiaalsed oskused arenevad headesse suhetesse panustades, ning nähakse selle nimel vaeva. Pereprobleemide kõrval ei saa paljud vanemad aru, mida pidev ekraani taga olemine lastega teeb. Meie koolis on selles suhtes kindlad reeglid. Kuigi õpilased on majas terve pika päeva, ei näe ühtki neist telefonis istumas.

Õpetajad on öelnud, et kooli kanda on üha rohkem. Kas nõustute?

Anu Bachmann: Jah, olen sellega nõus. Samas usun, et vanemad tunnevad sedasama, sest elu on muutunud ja praegusel ajal vajavad lapsed väga palju tuge. Mitte ainult kool, vaid ka vanemad peavad rohkem kandma.

Millised on teie suhted oma õpilaste vanematega?

Liivika Simmul: Väga head, meil on tihe ja aktiivne kontakt. Meie kooli ei satu keegi uisapäisa, see on põhjalikult kaalutletud otsus. Vanemad on pidanud ise veendumusele jõudma, miks nad panevad lapse õigeusu kiriku kooli. Meie vanemad on väga huvitatud oma lapse käekäigust ja osalevad kõigis nende tegevustes. Traditsiooniliselt toimub kaks korda aastas nädal aega kestev festival, kus kõik lapsed saavad esineda luuletuste, laulude, muusikapaladega. Iga õppeaasta lõpus lähevad kõik klassid koos vanematega telkidega kaheks päevaks perelaagrisse, kusjuures alati korraldatakse see kellegi kodus, mitte renditud telkimisplatsil. Sel aastal minnakse Otepääle, Viljandimaale, Prangli saarele ja Pangodi järve äärde. Lapsed ootavad seda väga.

Kust õpetajad jõudu ammutavad, et nad läbi ei põleks?

Liivika Simmul: Õpetajaametis on tõepoolest oht läbi põleda. Mingi tugi peab õpetajal olema ja meie kool seda ka pakub: palvetame igal hommikul iga töötaja, iga isa, ema ja lapse eest ning usume selle palve jõusse. Sellegipoolest arvan, et ainult siis, kui annad endast kõik, saad veel rohkem vastu. Mulle tundub, et püüdes end säästa või kaitsta, ei saa inimene lisaenergiat ja jookseb kinni. Ainult jäägitult pühendudes saab elada elu, mida võib nimetada imeks.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Headus on vajalik igas koolis”

  1. Kadri Luha ütleb:

    Imeline kool, imelised inimesed! Oleks sellised Eestimaal ometi rohkem…
    Palju jõudu ja õnnistust!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!