Koolis tuleb teha eetilisi valikuid igal sammul

Margit Sutrop. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht / Scanpix

Tartu ülikooli eetikakeskuse mahukas raamatus „Eetikakoodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad” arutlevad eri erialade eksperdid selle üle, kellele ja milleks eetikakoodekseid vaja on ning kuidas teha nii, et vastuvõetud dokument ei jääks üksnes paberiks, vaid sellel oleks ka tegelik mõju.

Raamatu koostaja, professor Margit Sutrop, olete eetikaküsimustega süvitsi tegelenud juba kakskümmend aastat. Mis on teid eetika kui filosoofia haru juurde toonud ja selle juures jätkuvalt köidab?

Eetikaga hakkasin tegelema Saksamaal Konstanzi ülikoolis, kui ühinesin ­uurimisgrupiga, mis uuris moraali seost inimloomusega. Mind huvitas väga küsimus, mis paneb meid moraalselt toimima. Kas inimene teeb head, sest on loomult heasoovlik, või on ta tegelikult egoistlik, aga mingil põhjusel kohustub tegutsema teiste huve silmas pidades? Usun, et õigus on neil, kes ütlevad, et inimesel on nii altruistlikke kui ka egoistlikke kalduvusi, aga pikemas perspektiivis on kasulikum toimida moraalselt. Kuidas levitada seda äratundmist ühiskonnas, kus valetamine ja varastamine on pikka aega olnud norm?

Eetikakeskus on teinud tihedat koostööd koolide, meditsiiniasutuste ja mitmete teiste alade esindajatega. Milliseid eetilisi dilemmasid kohtavad õpetajad ja koolijuhid oma töös?

Eetilisi valikuid tuleb koolis teha igal sammul. Näiteks ei ole lastevanemad rahul sellega, kuidas üks õpetaja õpilasi hindab. Neile tundub, et õpetajal on soosikud ja ta on ebaõiglane. Õpetajale tundub aga, et lastevanemad on liialt hinnetele orienteeritud ja poputavad oma lapsi asjatult, umbusaldades õpetaja professionaalsust. Mida peaks tegema juhtkond, kas usaldama õpetaja või lastevanemate hinnangut? Kuidas sellisel puhul käituda?

Või teine juhus. Heal järjel lastevanemad on otsustanud õpetajale tänutäheks kinkida puhkusereisi soojale maale. Kas õpetaja võiks nii hinnalise kingituse vastu võtta, samal ajal kui teised õpetajad saavad sümboolseid kingitusi? Kas selline kingitus ei mõju piinliku vihjena õpetajate madalatele palkadele? Kas kooli juhtkond peaks reageerima, ja kui, siis kuidas?

Paljudes olukordades on otsuseid langetada lihtsam, kui võimalikud konfliktikohad on eelnevalt läbi arutatud ja olemas on protseduurireeglid, mida sellistel puhkudel teha.

Äsja ilmunud koodeksite raamatus olen kirjeldanud ka olukorda, kus õpetaja isiklikud väärtused ei lähe kokku professionaalsetega. Näiteks ei tohiks õpetajana töötada inimene, kes on rassist või vähemuste suhtes sallimatu. Õpetajale võib aga tunduda, et temaga sarnaselt mõtlevaid inimesi on ühiskonnas palju ning et professionaalsed väärtused kitsendavad tema valikuvabadust ja ahistavad teda.

Miks üldse on eetikakoodekseid vaja?

Teoreetikute hulgas käib päris kõva vaidlus selle üle, kuidas eetikakoodeksitesse suhtuda. Pooldajate meelest on eetikakoodeksid väga vajalikud − igal ametialal ja enesest lugupidaval organisatsioonil peaks olema oma eetikakoodeks. Kriitikud leiavad, et eetikakoodekseid pole vaja, sest neid kasutatakse peamiselt mainekujunduslikul eesmärgil või selleks, et tagada kehtestatud käitumisnormidest kinnipidamine, kitsendades inimeste vabadust langetada oma eetilised otsused ise.

Valdav on siiski seisukoht, et eetikakoodeksid aitavad ühiskonnal ja organisatsioonidel paremini toimida. Pooldajad toovad välja, et koodeksi olemasolu aitab kutsealade esindajaid teatud surve eest kaitsta. Kui üks kutseala esindaja otsustab lähtuda ühishuvist, ei saa ka teised tema eetilise käitumise pealt kasu lõigata, vaid on sunnitud omahuvi piirama. Koodeks annab ette tegutsemise raamid ja aitab luua keskkonna, kus eetiline käitumine on norm. Ja lõpuks annab eetikakoodeks üldsusele signaali, et see kutseala on tõsiselt pühendunud vastutustundlikule käitumisele.

Mida siis teha, et näiteks õpetajate eetikakoodeks päriselus toimiks, mitte ei jääks pelgalt paberiks?

Kõige olulisem on teadvustada koodeksi olemasolu ja kindlustada, et õpetajad teaksid, mis koodeksis kirjas on. Et nad oskaksid ära tunda olukordi, kus neil võib koodeksile tuginemisest abi olla. Samas võivad koodeksis väljendatud väärtused mõnes olukorras omavahel konflikti minna ja siis ei piisa üksnes koodeksi tundmisest, oluline on ka moraalse arutluse oskus.

Koodeksi põhiküsimus on, kes ja missugused me oma kutseala esindajatena tahame olla. Selle üle on oluline ikka ja jälle mõelda. Juba aastaid on räägitud Eesti õpetajaeetika koodeksi uuendamisest. Usun, et seda oleks oluline teha, kaasates selle väljatöötamisse võimalikult palju inimesi. Koodeksi koostamise puhul on tähtis mitte niivõrd lõpptulemus, kuivõrd koostamise protsess. Paber üksi ei muuda midagi: oluline on, et omavahel räägitakse.

Ja veel, väga tähtis on läbi mõelda koodeksi rakendamine: korraldada koolitusi, kus pühendatakse aega konkreetsete juhtumite analüüsimisele. Kõige parem viis muuta koodeks elavaks dokumendiks on luua sinna juurde elust pärit juhtumite kogu, mille käsitlemise kaudu inimesed õpivad koodeksit lugema ja moraalselt arutlema.

Samuti on kasulik pidevalt analüüsida, kas koodeksis deklareeritud väärtused on ka tegelikult õpetajate tegevuse aluseks. Kas kool või lasteaed teeb kõik selleks, et toetada töötajate eetilist käitumist?

Kellele võiks raamatut „Eetika­koodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad” soovitada?

Raamatus arutavad eri erialade eksperdid, kellele ja milleks eetikakoodekseid vaja on, kes ja kuidas peaksid eetikakoodeksi sõnastama. Muuhulgas on prof Halliki Harrolt artikkel „Eetikakoodeksite funktsionaalse lugemise võimalused”, milles analüüsitakse õpetajate, arstide, psühholoogide, ajakirjanike jt eetikakoodekseid. Raamatust võib olla kasu neile, kes tahavad oma eetikakoodeksit luua või uuendada. Samuti neile, kes tahavad oma organisatsioonis süsteemselt väärtuste üle arutleda ja toetada liikmete eetilist kasvamist.

„Eetikakoodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad”

Koostaja: Margit Sutrop

Toimetajad: Katrin Velbaum, Tiia Kõnnussaar, Kristi Lõuk

Tartu ülikooli eetikakeskus, Eesti Keele Sihtasutus 2016

Raamatu väljaandmist on toetanud haridus- ja teadusministeerium riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013” jätkuprogrammi 2015–2020 raames