OPL MANG

Koolmeistrist esiisa kümme põlvkonda tagasi: Sila Peep

2. juuni 2017 Tarvo Siilaberg Tartu luterliku Peetri kooli direktor - Kommenteeri artiklit

 

Perekonnalugu uurides ilmneb põnevaid seoseid Põhjasõja-järgse eesti koolihariduse ajalooga.

Kirjutan oma esiisast – kümme põlve tagasi ja otseses meesliinis – Sila Peebust. Jõudnud tema nimeni kirikuraamatus, algas uurimisteekond, mis viis perekonnaloo ristumiseni koolihariduse ajalooga ja sissevaateni ajastusse, mil eestlasest koolmeistri amet oli ühtaegu nii tee ehitaja kui ka juhataja oma.

Räpina luteriusu koguduse kirikuraamatu kohaselt suri 5. märtsil 1743. aastal „koolmeister ja köster” Sila Pep („der Schulmeister und Cüster Sihla Pep”). 1730. aasta veebruaris oli 40-aastaselt surnud tema naine Kadde (Kadi), ilmselt poeg Ado sünnituse tõttu. Abikaasa Kadde oli Peebust 20 aastat noorem, neil oli viis last: Hans, Paap, Hels, Ado ja Peep.

Koolivisitatsioon

Kooliõpetuse senise olukorra kindlaks määramiseks korraldati 1736. aastal kõikides Liivimaa kihelkondades koolivisitatsioon, tänapäeva mõistes haridusjärelevalve. Visitatsiooni viis ellu kirikuõpetaja Albrecht Sutor, kes teenis aastatel 1719–1758 Kambja kogudust, aastast 1728 anti talle ka Tartu praostkonna praosti ülesanded. Kontroll näitas lugemisoskuse ja õpetamise taseme suuri erinevusi. Kõige parem oli õpetamise tase Rõuge, Räpina, Võnnu, Urvaste, Põlva, Nõo, Otepää, Rõngu ja Kambja kihelkonnas, kus olid ¼ adramaa suurused koolikohad ja palgatud koolmeistrid. Räpinas oli 1736. aastal viiendat aastat koolmeistri ametis Sila Peep, ta kuulus hernhuutlaste kogudusse ja tal oli „annet ka pühakirja seletamiseks”. Räpinas oli hea „saksa moodi” – ühe toa ja kahe kambriga – koolimaja, kus õppis 12 poissi.

Vennastekoguduse mõjul

Põhjasõjaga (1700–1721) kaasnenud häving ja laastamine ei jätnud puutumata kooliharidust. Enamik Rootsi ajal rajatud talurahvakoolidest suleti, koolidele eraldatud adramaad tagastati mõisatele. Eesti rahvaõpetuse uus tõus algas 1730. aastatel, pärast hernhuutlaste ehk vennastekoguduse – luterliku äratusliikumise – jõudmist Lõuna-Eestisse. Peaasjalikult just vennastekoguduse töös hakkasid esmakordselt suurema aktiivsusega kaasa rääkima maa põlisrahva haridusalged ning loomisjõud, kerkis esile silmapaistvaid usujuhte, kohalikku hariduselu edendavaid kooli-, kirja- ja muusikamehi. Hernhuutlik liikumine sundis luterlikku kirikut pöörama varasemast enam tähelepanu nii kodu- kui ka kooliõpetusele. Vennastekoguduse piibliuurimisest välja kasvanud tung kirjaoskusele ja enesetäiendamisele andis 18. sajandil suure tõuke talurahva lugemise, kirjutamise ja muusika õppimiseks. Eriti kiiresti levis vennastekoguduse mõjupiirkonnas kirjutamisoskus, see arenes ringlevate käsikirjade ärakirjutamise ning ka talurahva hulgast tõusnud kirjameeste iseseisva töö tõttu. Vennastekoguduse liikumise varasemal perioodil 18. sajandil täitsid palvemajad tihti ka koolimaja ülesannet, olles nii piibli ja katekismuse kui ka lugemise ja kirjutamise õpetamise kohaks. Koolmeistriks oli tihti koguduse palvemaja vanem vend. Kui koolimaja ja palvemaja asusid aga eraldi, kuid esimene pakkus avaramaid ja paremaid tingimusi, peeti seal sageli ka vennaste koosolekuid.

Ignatsi Jaagu abiline

Hernhuutlane Sila Peep õpetas lapsi sama korra järgi nagu Ignatsi Jaak Kambjas, kes oli koolmeistri ametis olnud 1690. aastast. Igantsi Jaak oli ka Peebu õpetaja ning mentor. 1725. aastal toiminud kirikuvisitatsioon kinnitab, et Kambja köster ja koolmeister Ignatsi Jaagu abiline oli Sila Peep. Lisaks Ignatsi Jaagule oli 1730. aastatel elus kõigest neli Forseliuse seminari kasvandikku, tema oli neist ainus, kes veel koolilapsi õpetas. Tartu seminari eeskuju järgi kasutas Jaak õpetamisel abilisi ja vana kogenud kolleegi juures käisid õppimas nooremadki kolleegid naaberkihelkondadest. Tänu Albrecht Sutori kaitsekirjadele pääses Ignatsi Jaak mitmel korral mõisnike käest, kes teda tagasi pärisorjusesse nõudsid. Rootsi ajal, 17. sajandi lõpul väljaõppe saanud koolmeistrid oli pika Põhjasõja ja nälja-aastate tagajärjel surnud või talutööle tagasi võetud. Sajandi alguskümnenditel ähvardas veel järelejäänud koole mõisate poolt tõsine hädaoht. Eriti Lõuna-Eestis oli noori talupoisse koolidesse töötama pääsenud ja nii mõisakohustustest vabanenud. Suure nälja tagajärjel tuli mõisates puudu töökätest ja mitmel pool hakati eesti soost koolmeistreid kui talupoegade lapsi kodukohta tagasi nõudma. Kuigi pastorid püüdsid täita kirikuseaduses ette nähtud nõuet, „et lapsed, sulased ja teenijatüdrukud lugema õpiksid ja oma silmaga näeksid, mida Jumal pühasõnaga öelnud on”, leidsid mõisnikud mitmesuguseid ettekäändeid, et mitte oma mõisakogukonna talupoegade lapsi kooli saata. Ka taluperedes peeti kooliskäimist täiendavaks koormiseks. Sageli tulid õpilased kooli alles pärast jõule. Talupojad eelistasid laste koolisaatmisele neid teistel talupoegadel õpetada lasta. Koolmeistrite töötasuna mõisteti 1730. aastate lõpul koolikohti, mille suurus oli 1/4–1/8 adramaad. Kohati toodi taluperedest õpetamise eest koorem puid, küünlaid või peerge.

 


Varavalgest hiliste õhtutundideni

1736. aasta visitatsiooniprotokolli kirjelduse kohaselt toimus õppetöö Räpina kihelkonnakoolis varavalgest hiliste õhtutundideni aegade jooksul väljakujunenud päevarežiimi alusel. Lapsed ööbisid koolitoas. Äratus oli kolm tundi enne päikesetõusu. Kuni valgenemiseni pesti end, valmistati toitu ja söödi, „mille järel pidasid nad ühiselt koos majarahvaga hommikupalvuse”. Järgnes lugemistund. Kõigepealt kutsuti koolmeistri juurde ühekaupa õppetükke ette lugema need, kellel veerimine selge. Kui eelmisel päeval üles antud lugemistükid kontrollitud, järgnes individuaalne õppetöö veerijatega. Pärast lugemist järgnes katekismuse õpetamine ja etteantud osade päheõppimine. Enne lõunasööki õpetatakse laulmist, „haaratakse kaasa ka katekismuse õppijad, et nondele ajapikku meloodiad selgeks saaksid”. „Järgnevalt lähevad nad sööma, lugedes palve enne ja pärast.” Päeva teisel poolel toimus edasijõudnutele kooris lugemine ja algajatele kooris veerimine. Õhtuhämarus oli jäetud enese taastamiseks. Tulevalgel loeti nii kaua, kuni jõudis kätte söögiaeg, misjärel palvetati ja mindi magama. Lugemise õpetamisel kasutati veerimismeetodit: esimesel talvel õpetati selgeks veerimine, teisel lugemine. Koolipoiste kohta peeti nimekirja ja õppeedukuse kohta tehti märkmeid. Sila Peebu õpetamist kirjeldatakse visitatsiooniprotokollis järgmiselt: „Lugemine läheb sellises järjekorras: need, kes on lugemise lõpetanud, astuvad koos ette, ja üks teise järel peab lugema lõigu või midagi veel, kuni nad on lugenud läbi neile antud ülesande. Siis annab ta uue ülesande, kutsudes vastama need, kes parasjagu kas loevad või veerivad. Iga väiksema kutsub ta kõrvale eraldi vastama, minnes nii tihti, kui on uue kord, tagasi klassi.” Koolmeister lasi õpilastel Albrecht Sutori juuresolekul palvet lugeda ja tunnistust anda, kuidas ta tavaliselt õpetust annab.

Sila Peep lahkus igavikku seitse aastat pärast 1736. aasta visitatsiooni. 1748. aastaks oli Räpina koolimaja nii ära lagunenud, et vajas põhjalikku remonti. 1777. aastal oli Päidlas (Otepää kihelkonnas) koolmeistriks Sila Hans. Kas tegu võis olla 1715. aastal sündinud ja 1735. aastal leeris käinud Sila Peebu vanima pojaga?

 


Kasutatud materjalid

  • Lembit Andresen. Eesti rahvakooli- ja pedagoogika ajalugu II. Kaheksateistkümnes sajand. Avita, 1999.
  • Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (hernhuutluse) ajalugu Liivimaal (Lõuna-Eesti) 1729–1750. Logos, 2002.
  • Taivo Kirm. Hariduselu Haaslaval aastani 1945. 2010.
  • Eesti ajalugu IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Ilmamaa, 2003.
  • 1736. aasta koolivisitatsiooni protokoll. Läti ajalooarhiiv, 233.1.362.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!