TELLIMINE
KULTUUR
KIRJANDUS KINOS

Kui lemmikaine on füüsika

16. juuni 2017 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Sel aastal toimus esmakordselt Euroopa füüsikaolümpiaad, millest võttis osa 91 õpilast 22 riigist. Eestit esindas kuus võistlejat, teiste seas Tallinna reaalkooli 9.c klassi õpilane Kaarel Kivisalu, kes pälvis olümpiaadil pronksmedali. Arvestades, et põhikooliõpilasena tuli tal konkureerida gümnasistidega, on saavutus eriti tähelepanuväärne.

 

Euroopa füüsikaolümpiaadil pronksmedali pälvinud Tallinna reaalkooli õpilane Kaarel Kivisalu.
Foto: Tiina Vapper

 

Eesti õpilased said Euroopa füüsikaolümpiaadilt kaks kulda, ühe hõbe- ja ühe pronksmedali. Minu arvates läks teil väga hästi. Kaarel, kuidas sa ise tulemusega rahule jäid?

Arvan samuti, et läks hästi. Kuigi need medalid ei tähenda mitte esimest, teist ja kolmandat kohta, vaid järke, mille said kõik sellele tasemele vastavad võistlejad.

Mille poolest see olümpiaad varasematest erines?

Ülesanded olid lühikesed ja rohkem idee peale üles ehitatud ning eeldasid loovust ja leidlikkust. Rahvusvahelistel füüsikaolümpiaadidel on enamasti hästi pikad, paljudest alapunktidest koosnevad ülesanded, mis nõuavad palju arvutamist.

Milline ülesanne tundus kõige huvitavam?

Raske öelda, aga vist teooriaülesanne köie võnkumise kohta, kus tuli jooniste ja valemite abil määrata võnkeperiood. Mulle sobivadki rohkem teooriaülesandeid, aga ka praktilised tööd on olümpiaadidel üsna hästi välja tulnud. Ehkki seekordne eksperiment, kus tuli määrata LED-lampide omadusi, kõige paremini ei õnnestunud.

Mis sa arvad, kas sinu õpetaja Mart Kuurme oleks kõik ülesanded ära lahendanud?

Avan, et mitte. Kindlasti ta oskab neid lahendada, aga tal läheks rohkem aega. Aega oli viis tundi ja lõpus läks päris kiireks.

Kas reaalained on olnud kogu aeg sinu tugev külg?

Esimesed kuus klassi käisin Tallinna Nõmme põhikoolis, kus ma ei olnud teistest palju parem, aga jah, matemaatika on mul kogu aeg tugev olnud. Humanitaarained, eriti keeled, on olnud pigem rasked.

Kuidas füüsikahuvi alguse sai?

2014. aastal läksin Tallinna reaalkooli 7. klassi vastuvõtukatsetele ja sain sisse. 7. klassist algas loodusõpetus, mis on sisuliselt sissejuhatus keemiasse ja füüsikasse. Õpetaja Mart Kuurme õpetaski seda füüsika suunaga. Kui ta pakkus huvilistele välja hakata väljaspool tunni­aega füüsikaga põhjalikumalt tegelema ja olümpiaadideks valmistuma, hakkasin tema juures käima. Sealt saigi huvi alguse.

Milline õpetaja on Mart Kuurme?

Ta on väga pühendunud, armastab oma ainet ja talle meeldib väga õpetada, eriti väikest rühma. Tean, et ta on juba aastaid oma vabast ajast õpilasi juhendanud. Ta õpetab huvitavalt. Aine vastu huvi tekitamisel on õpetajal väga tähtis roll. Praegu ongi füüsika mu lemmikaine, aga kõik reaalained meeldivad.

Kas tegeled füüsikaga iga päev?

Mitte iga päev, aga mõni kord nädalas kindlasti, pikemat pausi tavaliselt ei teki. Füüsika jaoks tuleb ka matemaatikat juurde õppida, valemid peavad olema peas. Lahendan palju ülesandeid, teaduskooli koostatuid ja varasemate olümpiaadide omi. See ongi kõige parem viis olümpiaadideks valmistuda. Mõne raske ülesande peale võib minna mitu päeva, vahel isegi rohkem. Kõige tähtsam on aru saada, kust mingi valem tuleb, muidu ei oska seda keerulistes ülesannetes rakendada.

Oskad sa öelda, mitmel olümpiaadil oled käinud ja milline oli esimene?

Arvu ei oska öelda, neid on olnud ikka päris palju. Loodusteaduste olümpiaadil käisin esimest korda 7. klassis.

Mida pead oma kõige suuremaks saavutuseks?

Eelmise aasta detsembris toimunud rahvusvahelise loodusteaduste olümpiaadi hõbemedalit. Seal osales õpilasi mitmekümnest riigist ja tuli lahendada ülesandeid füüsikast, keemiast ja bioloogiast, mis oli päris keeruline.

Tahaksid sa oma tuleviku füüsikaga siduda?

Seda on veel vara öelda. Praegu tundub küll füüsika kõige huvitavam, aga mind huvitavad ka keemia ja bioloogia.

Jääb sul peale füüsika veel millekski aega?

Tegelen sellise spordialaga nagu kaljuronimine, mida saab Eestis harrastada peamiselt sisehallides. Alpinism pakub mingil määral huvi, oleme perega mägedes matkamas käinud.

Mida sa suvel teed?

Osalen olümpiaadidel. Juuni keskel käin Soomes ettevalmistavas laagris, juulis toimuvad rahvusvaheline füüsikaolümpiaad Indoneesias ja rahvusvaheline astronoomiavõistlus Tšehhis.

Millal sa siis puhkad?

Augustikuu on praegu täiesti vaba.

 


Õpetaja Mart Kuurme. Foto: Tiina Vapper

 

Mart Kuurme, kuidas te oma õpilase Kaarel Kivisalu tulemusega Euroopa füüsikaolümpiaadil rahule jäite?

Jäin väga rahule. Kui ma kolm aastat tagasi selle seitsmenda klassi õpetajaks sain, tundsin, et põhikooli lõpuks saavutame mingi taseme kindlasti. Aga seda, et juba 8. klassi õpilastena võidavad kaks Kaarlit (Paal ja Kivisalu) Tallinna voorus kõiki kümnendikke, ei osanud ette näha. Üheksandikuna Eesti füüsikakoondisesse jõudmine näitab, et tegemist on väga kõva kiviga.

Olete juba aastaid kogunud füüsikahuvilised õpilased kokku ja teinud nendega oma vabast ajast tunniväliselt tööd. Kuidas te seda ise kutsute, kas füüsikaklubiks või kuidagi teisiti?

Eks ma vahel mõtlen ise ka selle peale, mis ta on. See on selline kooslus, mis tekib sageli spontaanselt ja õpilaste enda initsiatiivil. Kui märkan väiksematki signaali huvi tekkimisest, saan aru, et tuleb tegutsema hakata. Kui õpilast asi huvitab ja meil tekib omavahel klapp, on ka koostöö viljakas.

Kui palju teil huvilisi poisse-tüdrukuid praegu on?

Suurem osa huvilisi ongi 9.c-st, kus käib ka Kaarel, selles klassis on kümmekond hästi kõva tegijat. Aga neid on ka teistest klassidest.

Kui tihti ja millal te kokku saate?

Kuna mina olen alati hommikuti hästi vara koolis, alustame mõnikord kell 7.15. See on väga produktiivne aeg enne tundide algust – maja on täiesti vaikne, pea on puhanud – selle ajaga saab tõsiseid asju ära teha. Kui mõnikord on tunniplaanis vaba tund, kasutame selle ära. Mida paremini õpilastel minema hakkab, seda suuremaks läheb tahtmine. Kord nädalas kokku saada on minimaalne, aga nad tahavad rohkem. Viimati füüsika kooli- ja piirkonnavoorudeks valmistudes käisid paljud ka koolivaheajal õppimas, mõni lausa mitu päeva järjest.

Mida te selles tunnis teete?

Sõltub sellest, kes kohale tulevad. Tunnen neid kõiki juba üksipulgi. Tulevad kohale, leiame ruumi ja tegeleme mõne probleemiga, mis on parajasti õhus või eelmises tunnis pooleli jäänud. Põhikooli füüsika ongi minu arvates põhiline. See on baas, mida laiemaks pole vaja ajada, aga kust saab kõrgemale ja sügavamale minna. Gümnaasiumi füüsika on tegelikult sama, ainult natuke tuleb juurde. Põhikoolis ei kasuta me kõikide asjade jaoks veel valemeid. Näiteks õppisime elektromagnetilist induktsiooni ja kuna mul ei ole praegu ühtki gümnaasiumiklassi, tegin täpselt samad katsed läbi põhikooliõpilastega. Kui on näha, et õpilased asja jagavad, võtame valemid juurde. Selle kohta, mis meie kohtumistel toimub, ongi kõige õigem öelda, et me areneme. Õppimine arendab kõigepealt mõtlemist. Ka suures klassis õpilased arenevad, aga eri kiirusega. Need, kes lähevad kiiremini edasi, vajavad rohkem tähelepanu, et pinge oleks parajalt kõrge.

Miks te seda teete?

Minu jaoks on see vajadus. Tunnen, et see on minu roll, millest ma rõõmu tunnen. Tore on näha, kuidas õpilane, kes on asja endale selgeks saanud, hakkab proovima oma oskusi teiste peal, kes tunnis võib-olla kohe aru ei saa. Olen märganud, et Kaarel Kivisalul on lausa õpetamise vajadus. Mul endal on ka selline viga. Mu emal, kes oli inglise keele õpetaja, oli samuti. Kuigi tal pastori naisena enam koolis töötada ei lubatud, tahtis ta elu lõpuni lapsi õpetada. Aga kui teisele õpetad, saad asja endale eriti hästi selgeks.

Kas tunnete andekad lapsed kohe ära?

Kardan küll. Seda on pilgust ja kehakeelest näha. Seitsmendate klasside loodusõpetuse õppepäeval Harku loodusrajal avastasin näiteks ühe väga andeka tütarlapse. Tunnis õpime ühte ja teist, aga seal saame oma oskusi looduses kasutada. See tüdruk on klassist, kellele mina tunde ei anna, ja ta torkas mulle kohe silma: ajas arukat juttu ja silmad särasid.

Kui erinev on õpetada koolis, kuhu on kogunenud reaalainetes tugevad õpilased, võrreldes kooliga, kus on erinevate huvidega lapsi?

Mõlemal on omad plussid, igasse kooli minnakse mingil põhjusel. Alustasin õpetajana Tallinna 32. keskkoolis teatrikallakuga klassis ja mulle seal tohutult meeldis, ega füüsika pole mu ainuke huviala. Igal pool on mingil alal andekaid inimesi, nende seas ka füüsikas andekaid, nad tuleb lihtsalt üles leida. Olin seal kaks aastat ja teisel aastal oli üleriigilise olümpiaadi paremate seas ka kaks minu õpilast.

Kuidas te ise füüsika juurde jõudsite?

Olen lõpetanud Põltsamaa keskkooli, kus mul just füüsikaõpetajad vahetusid pea iga aasta. Pole midagi imestada, et füüsika ei olnud mul kõige tugevam aine. Sain küll viie kätte, aga alles ülikoolis hakkasin seda ainet väga tõsiselt võtma. Füüsika on minu arvates kõige raskem õppeaine üldse. Ega füüsika õppimine pole piltlikult öeldes kivide ladumine müüri, vaid see, kuidas olemasolevaid kive kokku passitada ja nende vahel sidemeid luua. Pealegi sarnanevad need kivid pigem briljantidega, mida tuleb lihvida ja mis on peen töö. Muide, ma ise oleksin läinud pigem geoloogiat õppima. Ma polegi tüüpiline füüsik, vaid rohkem loodusfüüsik. Aga saatuslikuks sai üks lõunasöök isa sünnipäeval, 13. juulil 1967. Isal olid külas füüsikutest tuttavad ja üks neist oli öelnud, et küll ma selle poisi ära pööran. Ja pööraski. Ega ma ei kahetse. Füüsika tundmine aitab väga hästi loodust mõista. Arvan, et kes loodust ei armasta, ei saa ka füüsikat armastada.

Mida annab aineolümpiaadidel osalemine?

Asi on natuke liiale läinud. Kokku korraldatakse olümpiaade 24 õppeaines. Mul on väga hea meel, et õpilased saavad aru: kui teha kõike, ei tee sa lõpuks mitte midagi. Tuleb valida. Minu jaoks on kõige nauditavam suhelda inimestega, kes jagavad nii keemiat, füüsikat kui ka bioloogiat. Loodusteaduste olümpiaad meeldibki noortele kõige rohkem. Seal on paljud teemad ja ülesanded sellised, mida tunnis ei õpita, ja tuleb välja, et lastele meeldibki just see, et nad võistlusteks valmistudes arenevad. Ka meie õpetajad on vägevad. Üks mu endine õpilane, USA-s Harvardi ülikooli lõpetanud Erik Tamre, rääkis, et enamik tema kursusekaaslasi oli üllatunud, kuuldes, et Eesti õpetajad oma õpilasi täiendavalt koolis juhendavad. Nemad on pidanud end arendama iseseisvalt. Et meie õpetajatel on huvi ja tahtmist tegelda õpilastega ka väljaspool tunniaega, pole üldse midagi igapäevast, sellel on suur väärtus.

Mida õpilased teile on õpetanud?

Nad on õpetanud mind ennast usaldama, see on kõige tähtsam. Olen neile ikka rääkinud üht lugu Nõukogude Liidu jäähokikoondise väravavahist Vladislav Tretjakist, kes oli juba 17-aastaselt maailmameister. Need aastad, mis ta Nõukogude Liidu koondises mängis, oli see koondis võitmatu. Praegu elab ta Kanadas ja külastas rohkem kui kümme aastat tagasi Eestit. Lennujaamas oli tal vastas reporter, kes küsis, millega ta oma edu seletab. Tretjak tõi välja kolm asja: peab olema annet, on vaja teha tööd ja tuleb usaldada oma treenerit. Mulle see väga meeldis. Kuigi meil on õpilastega põlvkonnavahe – mina olin nendevanune pool sajandit tagasi –, nad tulevad, teevad ja julgevad ka võistelda, järelikult usaldavad mind. See annabki kindluse edasi teha.

Nii et see töö jätkub?

Jah. Tahan sügisel nende õpilastega koostööd jätkata, kui nad seda soovivad. Õppimine ongi õpilase ja õpetaja omavaheline asi, vastastikune üksteise täiendamine, kus kõige tähtsam on teekond ise.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!