KULTUUR
KIRJANDUS KINOS
TELLIMINE

Lapse töö on mäng

16. juuni 2017 Kaarel Tarand kolumnist - Kommenteeri artiklit

Kaarel Tarand

Targad täiskasvanud tegid suveks lastele natuke uusi reegleid. Nii peabki, kui lapsed ise reegleid teeksid, juhtuks peagi nagu „Kärbeste jumalas”. Aga ilmnes, et tehtud reeglid pole kõigi jaoks siiski ühtviisi vastuvõetavad, eriti ses osas, mis puudutab kuni 12-aastaste töötegemist.

Õiguskantsleri büroo tasakaaluka seisukoha järgi on „alaealiste töötamise reeglid alati kompromiss, kuna need on sündinud kahte võrdselt olulist eesmärki silmas pidades. Töötamise reeglid peavad ühest küljest toetama laste aktiivsust, soovi saada töökogemust ja teenida endale ise taskuraha ning teisest küljest kaitsma lapsi üle jõu käiva ja ohtliku töö eest” (ERR, 12.06). Üks kunagine ajalehemüüja arvas aga, et just väikelapsena müügitöös saadud väärtuslik karastus on tema hilisema sädeleva karjääri üks nurgakive ning mistahes sekkumine lapse vajadusse kasvada, areneda ja paremaks muutuda varase tööelu abil on ametnike vandenõu põhiseaduse vastu.

Töötavad ülalpeetavad

Eesti traditsioonis ollakse harjunud lastega, nende elu ja turvalisusega riskima õhtumaisest keskmisest hoopis suuremal määral. Meie lapsed tegutsevad avalikus ruumis järelevalveta hoopis varem kui nende eakaaslased USA-s või Prantsusmaal. Iseseisvalt kooliteed läbiv 7-aastane pole mingi haruldus.

Nii mõneski riigis aga ei või lapsevanem või volitatud pedagoog last hetkekski üksi jätta veel mitu aastat vanemanagi. Jah, ka sealsamas Ameerikas, kus legendide järgi just ajalehepoistest miljonärid kasvavad.

Kogu värske kirglik arutelu oleks ära jäänud, kui „kompromissi” asemel oleks põhimõttekindlaks jäädud. Ühelt poolt on küsimus ajale jalgu jäänud kultuuritavade hülgamises, teisalt laste töö rahvamajanduslikus tähenduses.

Terve ühiskond jagatakse töötavaks osaks ja ülalpeetavateks väga selge joonega ja seal ei tohiks olla vahel halli ala, kus saavad tegutseda „töötavad ülalpeetavad”. Ärkamisaegne talupoeg oma teadmiste piiratuses mõtles muidugi teisiti. Ei olnud mingeid lapsekaitseseadusi ega teisalt ka pereplaneerimist. Lapsed lihtsalt „tulid” ja mõistagi pidid, niipea kui kaela kandma hakkasid, ka oma koha söögilaua taga välja teenima. Hane- ja seakarjusena, väiksemate õdede-vendade valvurina. Tõsi, kasulikku rahaga ümberkäimist see ei õpetanud, tegu oli pigem tööorjusega, kus rahapalga asemel olid õnnega koos, kui tänu­täheks kere peale ei saanud.

Lapse raha

Kui algkoolilaps satub ametlikku, lepingulisse töösuhtesse, siis millistel motiividel? See pole mingi põhjendus, et „laps tahab”. Mida laps saab, on puhtalt vanemate määrata ja ühiskond ei peaks seadusi tehes looma lastevanematele tagauksi oma vastutuskoorma vähendamisel. Jah, töötavate vanemate suvedes on see igipõline probleem, et pärast kooli lõppu on võimatu ise pidevalt lapsi valvata ja nende päevi mõistlikult sisustada. Aga selle lahenduseks on pigem ikka koolikorralduse muutmine.

Näiteks kehtivat koolikoormust hajutades minu poolest üheteistkümne kuu peale praeguselt üheksalt. Teiselt poolt on olemas hulk lahendusi töötavate lastevanemate ja miks ka mitte kõigi töötavate täiskasvanute tööelu paindlikumaks ja ajaliselt lühemaks muutmiseks.

Hoopis moraalitum variant on anda lastevanematele võimalus arvatagi, et laps on kodus justkui päevavaras, kes koolist vabal ajal peab oma eksistentsi ise majanduslikult panustama. Ei pea, mitte sendi eestki. Selle üle, kui palju lapsel on raha, kehtigu sajaprotsendiline lapsevanemlik kontroll, mis aga pole võimalik, kui lapse kätte jõuab raha rohkem kui ühest allikast. Lapsel ei saa olla oma raha, nagu seda ei ole ka raha, mida ühiskond maksab lastevanematele lapsetoetusena (mis on ideaalis määratud sihtotstarbeliseks kulutamiseks, aga millega kehvemates peredes, nagu teada, võib juhtuda ka hoopis midagi muud kui lapse heaolu kindlustamine).

Tööjõu kuritarvitamine

Veel üks küsimus on, kas lapstööjõu kasutamisele üldse on mingit turgu ja millised on need turutingimused. Kuna ei ole olemas mingeid selgepiirilisi „lastetöid”, mida lastest osavamad, tugevamad ja haritumad täiskasvanud ei saaks teha, siis peab vähemasti ausa turu olemasolus küll kahtlema. Küllap paljud on laste käest jäätist või ajalehte ostnud, kuid pigem haletsustundest, mitte vajadusest tõukudes. Tegemist pole seega normaalse ostu-müügiga, millel oleks turul oma loomulik koht, vaid ärilise künismi musternäitega ja pole ühtki arukat põhjust, miks ühiskond peaks seda sallima.

Kui on ilmne, et ükski rahvamajanduses vajalik liigutus lapstööjõu kasutamiseta tegemata ei jääks, siis miks üldse raisata aega ja närve selle kasutu valdkonna reeglistamisega? Töökasvatus jäägu ikka kodu ja kooli ühistegevuseks, mitte turustiihia korraldada. Ja selles kasvatuses ei pea raha sugugi liikuma.

Eesti riik oleks ühtlasi iseendaga kooskõlaline, kui rahvusvahelisel areenil võideldes lapstööjõu kasutamise vastu nn kolmandas maailmas ei salliks sama nähtust ka kodumaal. Iga lapstööjõu tarvitamine on kuritarvitamine. Raha kasutamist saab aga õpetada lapsega kodus näiteks „Monopoli” mängu mängides, mitte teda tänavaohtudesse müüma, sisuliselt kerjama saates.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!