OPL MANG

Lasteaias lavastades võib teksti prügikasti visata

9. juuni 2017 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit

Nukumõtlemise meetod on eripärane tehnika draamaõpetuses, mis õpetab sügavalt endasse süüvimist. Nukule saad projitseerida ka emotsioone, mida ise pelgad. Foto: NUKU

 

Maria Usk. foto: erakogu

Draamaõpetuse koolitaja Maria Usk leiab, et alushariduse pedagoogide õpe peaks sisaldama ka näitlejakoolitust, kuna nukunäitlemismeetod aitab lapsel tema tähelepanekute järgi kasvada empaatilisemaks ja teisi paremini tajuvaks – ühesõnaga paremaks inimeseks.

 

Kuidas näeb välja draamaõpe lasteaias?

Lasteaia ja mängimise vahele võib vist võrdusmärgi tõmmata. Ja mängimine on kõige tõsiseltvõetavam arenguline tegevus. Vaata või loomalaste mängu: kuidas seal on reeglid paigas, kuidas nad ennast edasiseks sotsiaalseks eluks ette valmistavad. Inimestel on samamoodi. Mäng on väga tõsiseltvõetav tegevus, kuni näiteks olümpiamängudeni välja.

Kui hakkame rääkima draamaõppest lasteaias, siis tekib mul näole kerge muie. Draamaõpetus tundub olevat väga teoreetilisel baasil loodud praktika. Kui laste keskele maha istun, siis selles muhedas kambas käivad juba ammu mitmesugused mängud. Samal ajal ootavad nad minu kõrval, millal siis lubatud mäng algab. Laste keskele minnes on minu roll haarata kinni mängudest, mis juba käivad, ja arendada neid edasi. Selles mõttes on õpetajatele lastest eraldi draamakoolituse tegemine lasteaias võib-olla natuke kuiv, kuigi püüan seda teha võimalikult praktiliseks. Räägin taustaks natuke teooriat, soovitan, mida lugeda, aga peamine on tegevus.

Kui sul koolitajana õnnestub sütitada mängulust täiskasvanutes, kes on ju tõsiseltvõetavad inimesed ja võib-olla ei mängi nii palju (kuigi lasteaias on pisut teisiti), ei õpeta sa tegelikult neile midagi uut, vaid tood nad tagasi vabasse fantaasiamaailma, kust me kõik pärit oleme. See on mingite uste taasavamine, aga kõige rohkem julgustamine. Julge olla sina ise!

Teatrireeglid kõlavad, et teatris pole õiget ega valet, vaid on huvitav ja ebahuvitav. Koolitajana tean, et mu tegevus peab olema põhjendatud, kuigi see võib muutuda pealtnäha mõttetuks ja abstraktseks. Kui näiteks üks pisikene tegelane, kes mitte kunagi pole suud lahti teinud, ütleb korraga midagi väga toredat, aga väga valet, siis draamaõpetuse meetodit tundes jõuad selleni, et õige ja vale asemel on huvitav ja ebahuvitav, arendav ja mittearendav. Kui miski arendab, siis lase käia! Las üks pluss kaks olla täna pealegi kaheksa.

Draamaõpetuse koolituse väärtus on julgustamine ja raamist välja mõtlemine ning kindlasti ka näitlejatehnilised võtted, mida võetakse millegipärast natuke nagu ametisaladusena – ei tea, mida täpselt lavakoolis ja nukulavastuse proovis tehakse. Arvan, et see info peaks olema avalik – mitte küll konkreetse lavastuse prooviprotsess, aga seal kasutatavad meetodid peaksid olema kättesaadavad ja kirjas ka õpetajate õppeprogrammides. Seejuures mitte juhuslikult, vaid galeriina, seinast seina.

Mida kujutab endast nukumõtlemise meetod?

Nukumõtlemise meetod on eripärane tehnika draamaõpetuses. See õpetab süvitsi minemist, sügavalt endasse süüvimist. Kuna nukk on inimesest eraldi seisev tegelane, saad talle projitseerida igasuguseid emotsioone ja tundeid, mida sa ise pelgad. Nuku kaudu saad näidata ja öelda seda, mida sa ise iialgi ei teeks – aga tema teeb. Nukumõtlemise meetodi järgi õpetamine hoiab alles selle ürgse, mis on inimestele põlvest põlve kaasa antud, aga mida tänapäevases maailmas eriti ei kasutata.

Samas on tänapäeva maailm materialistlik; ka nukk on ese, mille kaudu inimpsüühikat tõlgendame ja seletame. Metafooriline maailm, sümbolite maailm pakub niivõrd palju seesmist avastamist, ja samas nii väheste vahenditega, kui räägime rahast lasteaias või ka kunstis. NuQ Treffi festivalil nägin lavastust „Savist võetud”. Seal oli vaid pisike lauake, mis kaetud 4–5-sentimeetrise savikihiga. Näitleja võttis sealt välja kogu maailma: mitmeid muinasjutte ja olukordi. Kujutlusvõimele piisab nukuteatri nappidest vahenditest täiesti.

Millised on levinumad vead, mida õpetajad lastega näitemänge lavastades teevad?

Olen käinud lasteaialaste festivalidel žüriis ning ka ise lasteaias külalisena lavastanud. See on hoopis midagi muud kui täiskasvanud näitlejatega lavastamine. Esimesel kohal peaks olema alati see, et lapsel on huvitav ja ta läheb säravate silmadega proovi või esinema. Kui see sära kustub, siis pole mõtet lavale minna, sest kes sellest võidaks? Mitte keegi.

Mis puutub vigade vältimisse lasteaialastega lavastamisel, siis on mu esimene nõuanne õpetajatele mitte paluda lastel teksti pähe õppida. Teksti pähe õppimine tapab kujutlusvõime, takistab enda kehas ennast hästi tundmast, pärsib tegevust ja kaasaelamist, sest laps mõtleb kogu aeg, et ta ei tohi tekstiga eksida.

Tekst on asi, mille kohta ma nukuteatrimaailmas tegutsejana ütlen: visake see prügikasti, täiendage lavastust muul viisil! Kui muud moodi ei saa, siis las lapsed ütlevad teksti vabalt, oma lausetega. Tegelge näiteks kolm kuud Punamütsikese ja hundi dialoogiga nii, et lapsed räägivad oma sõnadega – mida sina Punamütsikesena hundile ütleksid? Kui sina oled kuri hunt, siis millise jutuga sa Punamütsikese üle kavaldad? Küsi sõbralt, kas selleks on mõni veel parem viis! Kui lapsed lasevad kõik need võimalused peast läbi ja ütlevad ka välja, siis on tulemuseks selline mängulust, mida nad ei unusta, vaid tahavad aina uuesti kogeda.

Vigadele tähelepanu juhtimise asemel soovitan seda, mis lasteaialaste puhul töötab. Kui võtad lavastusse kõige pisemad, siis pane nad mängima asju, mida nad tahavad näidata. Tee nii, et nad saaksid näidata seda, mida oskavad, mitte seda, mida nad ei oska või milles kõhklevad. Pane nad näiteks klotsidest torni ehitama, taustaks laul „Ehitame maja” mis iganes versioonis, olgu disko, džäss või klassikaline laul, ja sul on väga ilus etendus!

Siis võta vanuselt järgmised ja vaata, mida nendega teha saab. Teksti nad veel pähe ei õpi, aga kui nad oskavad liigutustega lauluteksti illustreerida, siis pane nad seda tegema ja las laul olla taas taustaks. Veel vanemate puhul võid lasta neil improvisatsioonilist teksti öelda ning nii ka etendust luua. Kui nad saavad veel suuremaks ja suudavad ka teksti pähe õppida, ei tohiks kindlasti teha seda mehaaniliselt, vaid tuleb õpetada tekstist aru saama ja seda mõtestama, enne kui nad seda rääkima hakkavad. See on juba kõnetehnika ja näitlemistehnika teema.

Leian, et alushariduse pedagoogide õpe peaks sisaldama näitlejakoolitust, seejuures nii nuku- kui ka draamanäitlejakoolitust. Euroopas on riike, kus seda tehakse, näiteks Tšehhi ja Sloveenia. Mulle meeldiks väga, kui ka meil nõnda oleks. Näen, kuidas töötavad õpetajad, kes on harjunud regulaarselt nukunäitlemisvõtteid kasutama, ning usun, et selliste meetodite najal kasvavad lapsed empaatilisemateks ja paremateks inimesteks, sest nad tajuvad teisi paremini.

 


Draamaõpetus Pärnu Kadri lasteaias

Et kunstnikul oleks vaatajale midagi pakkuda, on tal vaja pidevalt areneda, ajaga kaasas käia ja uusi muljeid koguda. Sellest sünteesib ta hiljem uued ideed, mis omakorda arendavad vaataja maailmapilti. Samamoodi on uusi ideid, uusi vaate- ja tegutsemisnurki vaja õpetajatel. Ennast motiveerida ja uut otsida saab õpetaja ise, kuid teda toetab hästi läbimõeldud täiendkoolituste programm.

Pärnu Kadri lasteaia 2016/17. õppeaasta prioriteet on arendada laste loovust draamamängude abil. Kirjutasime Innove SA-le projekti „Õpetaja kompetentside täiendamine draamaõpetuse kaudu”, mis sai toetuse Euroopa Liidu sotsiaalfondist. Koolitused viis läbi NUKU muuseumi juhataja Maria Usk.

Teatrimängud on laste jaoks põnev, mitmeid võimalusi pakkuv tegevus. See toetab kognitiivset, moraalset, emotsionaalset ja sotsiaalset arengut. Laps peab saama kasutada oma loovust, õppima grupis tegutsema, teistega arvestama ja oskama vajadusel kaaslasi abistada. Tegevus peaks olema täis eduelamust, naeru ja lusti, mitte hirmu ununenud sõnade või liikumise pärast. Draamamängudesse on lõimitud koolieelse lasteasutuse õppekava kõik ainevaldkonnad: keel ja kõne, matemaatika, kunstiõpetus (dekoratsioonid, kostüümid jne), muusika ja liikumine, meid ümbritsev elu ja keskkond.

Kõige selle juures on õpetajal väga suur roll. Lapsed saavad küll palju ise teha ja otsustada, kuid eelkõige siis, kui neil on kõrval suurte teadmiste pagasiga „lavastaja” – õpetaja. Varasematel aastatel on laste etendused olnud põhiliselt tekstile orienteeritud. Tegelikult ei ole teksti sõna-sõnaline ära õppimine nii oluline, vaid palju tähtsam on protsess, milles laps osaleb. Koolitus õpetaski meid seda protsessi nägema. Kindlasti andis see palju juurde meie töötajate eneseväljendusoskusele, toetab koostöövalmidust eri inimtüüpidega ja on mõjutanud grupisiseste väärtushinnangute kujunemist.

Õpetajad soovisid ka järgmise õppeaasta prioriteediks laste arendamist draamamängude abil, motoks „Lustime koos lastega”.

Ehtele Lääne ja Piret Taal, Pärnu Kadri lasteaia õpetajad


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!