Ma osalesin õpilaste teadusfestivalil!

16. juuni 2017 Alesja Suzdaltseva Lasnamäe gümnaasiumi 11.b klassi õpilane - Kommenteeri artiklit

Alesja Suzdaltseva: „Oluline on uskuda endasse, toetavasse juhendajasse ja minna sihikindlalt oma eesmärgi suunas. Isegi kui oled tavalisest Lasnamäe koolist.” Foto: Raivo Juurak

 

Juhuslik teadusfestivali külastus muutis mu elu terveks aastaks.

Minu lugu noore uurijana sai alguse õpilaste teadusfestivali külastusest aasta tagasi. See muutis minu arusaama õpilas­uurimusest ja teadusest üldse. Teadus tundus ootamatult lahe ja äge võrreldes ettekujutusega, mis oli tekkinud pärast põhikooli loovtööd.

Ümbritsetuna saja ühest plakatist, teadusterminitest, pikkadest ja keerukatest lausekonstruktsioonidest, tundsin ühtäkki vaimustust. Samas see kõik ka kohutas, tekitas austust teiste tehtu vastu ja samas väikest kadedust. Olen ju kõigest tavaline Lasnamäe gümnaasiumiõpilane, kes juhuslikult külastas sündmust, kus olid koos mainekate koolide õpilased, kelle juhendajateks olid sageli ülikoolide töötajad.

Olin vaimustuses oma kooliõest Gabriela Cetvergaitest, kes on minust vaid aasta vanem. Tekitas suurt kadedust näha teda tippõpilaste hulgas. Märkasin, kuidas ta tutvustas innustunult ja vaimustusega oma õpilasuurimust, ja seda suurepärases eesti keeles. Olin teda teadusfestivalil nähes väga uhke. Gab­riela tahtis, võttis ette, tegi ära ja pärast pääsemist õpilaste teadustööde riikliku konkursi teises vooru esitles oma uurimust nüüd festivalil, kuhu ma juhuslikult sattunud olin. Ta on esimene meie kooli nii kõrge lennuga õpilane. Gabriela tõestas, et tavalisele Lasnamäe õpilasele võimatuna tundunu on võimalik.

Õpilasuurimuse teema valmimise rist ja viletsus

Gabriela eeskuju innustas mind. Tahtsin pääseda aasta pärast samasse seltskonda ja olla üks õpilastest teadusfestivalil. Kuid konkursile minek eeldab midagi ebastandardset, huvipakkuvat ja teaduslikku ning seetõttu tuli kõik oma jõud suunata „õige” teema leidmisele.

Reaalvaldkonna ja looduse ma välistasin, kuna see ei ole minu kõige tugevam külg. Teemavalikul oli oluline, et see köidaks ja innustaks eelkõige mind ennast. Õpilasuurimus peab õpilasele olema suur rõõm. Koolides teevad õpilased sageli töid teemal, mis neid ei köida ning millest vaimustub vaid teemat soovitanud õpetaja. Õpetajatele on omane sokutada õpilastele üle mõistuse käivaid teemasid, arvestamata nooruki tegelike huvidega. Lõpuks sidusin kaks endale huvipakkuvat valdkonda: kunsti ja ajaloo. Teema tuli selgelt määratleda ja piiritleda, leida väheuuritud valdkond, et sellesse sukelduda ja leida midagi uut.

Valisin teemaks konformismi ja nonkonformismi kunstis, kitsamalt Eesti kunstis aastatel 1940–1966. Tagantjärele on teema piiritlemisest ja kitsendamisest lihtne rääkida, kuid selle peale kulus tervelt viis kuud. Mis teemaga soovin konkursil osaleda, sai selgeks alles oktoobris 2016. Kõik see viis kuud kulus lugemisele, mõtlemisele, probleemidest ülevaate loomisele. Praegu saan uhkusega öelda, et see kõik oli vaeva väärt, kuna minu õpilasuurimus mahub kahe doktoritöö vahele. Ühes uuritakse 1940. aastatele eelnenud perioodi (minu juhendaja doktoritöö) ja teises doktoritöös, mille autor on Tõnis Tatar, hilisemat perioodi.

Juhendaja otsingud ja üksteisemõistmine

Õppeaasta algas juhendaja otsinguga. Esialgu lihtsana toimuv oli väga vaevaline. Ei ole kerge leida juhendajat, kes sind mõistab, on su suunaja ja toetaja. Tuleb valida inimene, kellega saad töötada tandemina, kellel on teadmised ja kogemus teaduse tegemisel. Kes on ise palju teadustöid avaldanud. Minu valik langes õppealajuhatajana töötanud Merle Talvikule, kellel on doktorikraad kunstiteaduses ning kes on avaldanud hulgaliselt teaduspublikatsioone.

Edasi lendas aeg kiirelt, keskendusin tegevuse kavandamisele ja kavandatu elluviimisele. Tundide viisi analüüsisin kunsti pildianalüüsi meetodil, mida on seni Eestis vähe kasutatud. Pildianalüüs meetodina võimaldas mul ennast positsioneerida refleksiivse tõlgendaja rollis ehk analüüsida kunstiteoseid viisil, mida kunstiteoses näen, ja omistada sellele tähendus pildi vahetu kogemise kaudu.

Igapäevase koolitöö kõrvalt õpilas­uurimusega tegelda ei olnud koormav. Meie koolis loodi Merle Talviku eestvedamisel süsteem, kus nn kahe projektinädala jooksul, mil õppetunde ei toimunud, keskendusime vaid õpilas­uurimuste ja praktiliste tööde tegemisele. Mujal koolides eeldatakse, et õpilane teeb oma õpilasuurimust või praktilist tööd enda vabast ajast.

Selline õppetundidest vaba aja võimaldamine õpilasuurimuseks või praktiliseks tööks võimaldas kõik oma mõtted tööle keskendada. Näiteks esmaspäeval raamatuid lugedes tekkis idee ja inspiratsioon. Teisipäeval sattusin uuele infoallikale, mis kardinaalselt muutis minu arusaama seni arvatust ja tehtust. Sellise uudse õppekorralduse pluss on, et õpilasena ei pidanud ma oma mõtteid killustama. Sain täielikult pühenduda uurimusele, et end sellest „läbi närida”.

Tänu võimalusele nii põhjalikult keskenduda, sain teada nonkonformistlikest kunstiteostest, mida laiem avalikkus eriti ei teagi, kuid mida Eesti kunstnikud julgesid sel perioodil siiski luua. Näiteks Olga Terri „Vang” (1949), „Hirm” (1952), Kaja Kärneri „Ameerika Häält kuulamas” (1959) ja Lembit Saartsi „Ikla päeval” (1958).

Eesti keel – vene gümnasisti suurim hirm

Minu kui vene emakeelega õpilase jaoks oli kaks väljakutset: teha väärikas õpilasuurimus ja kirjutada ning esitada töö eesti keeles. Minu keeletase pani mind muretsema, ehmatas see kirjandus, mille juhendaja mulle lugeda andis. Tekst, mille pidin läbi lugema, oli lausa keeletasemel C3. Koolis õpime eksami sooritamiseks, kuid akadeemiliste tekstide lugemine ja enese väljendamine eesti keeles on suur väljakutse.

Alustasin raamatute lugemisest, siis tulid suulised arutelud juhendajaga eesti keeles. Algus oli piinarikas. Püüdsin midagigi mõista, lugesin lehekülgi korduvalt, sh teksti tõlkides. Sain ruttu aru, et nii ei jõua kusagile. Otsustasin lihtsalt lugeda: mitte tõlkida iga lauset, vaid püüda mõista teksti sisu. Ja kui raamatust oli loetud umbes 20 lehekülge, avastasin, et saangi tekstist aru. Sama kordus järgmise raamatuga. Kui olin lugenud juba tuhat lehekülge, sain teadustekstist täiesti aru.

Mõistsin samuti, et oluline on leida lugemiseks aega. Üksikute lehekülgede lugemine võimaluseta tekstile keskenduda ei võimalda teadustekstist aru saada. Küsimus ei ole ju ainult eesti keeles, vaid ka teksti sisus, mis võib jääda mõistmatuks ka eesti keelt oskajale. Kirjandusega töötamisel õppisin, et tuleb leida aega iga päev, et tekiks mingi tunnetus. Aega ei teki, kui sa seda ei võta. Isegi ühe lehe läbilugemine päevas on parem kui mitte midagi. Oluline on sukelduda kirjutatusse, see võimaldab hoida ka keelest arusaamist pidevas toonuses.

Minusugusel venekeelsel õpilasel oli kaks varianti: kirjutada õpilasuurimus vene keeles ja seejärel tõlkida see eesti keelde või teha seda kohe eesti keeles. See on valikute, jõuvarude, ajaressursi ja võimaluste küsimus. Miks valisin teise variandi? Et kogu kirjandus ja uurimisaines oli eestikeelne võimaldas keskenduda kohe eesti keelele ja välistada tõlkega kaduma minna võivaid aspekte. Olin valinud juhendajaks eestlanna ja sain ka suuliselt arutledes autentses teaduskeeles teadmisi omandada. Kohe algselt eesti keeles tööd tehes tekkis ka laiem sõnavara.

Kõnekeelega oli raskem. Kirjutada ja lugeda on üks asi, aga moodustada kiiresti lauseid ja ennast eri teemadel väljendada on hoopis midagi muud. Seda me eesti keele tundides ei õpi. Vahetult nädal enne teadusfestivali pühendasin iga päev 7–8 tundi suulise kõnekeele harjutamisele koos eesti keelt emakeelena kõneleva inimesega. Pidin rääkima ja rääkima, eri teemadel. Alguses oli raske, ajasin sõnu sassi, sattusin segadusse, ei teadnud, kuidas ennast väljendada, enda vaatenurka esitada. Oli raske vastata kõikidele küsimustele, mida retsensendid enne teadusfestivali kirjalikult esitanud olid. Mitte sisuliselt raske, vaid just keeleliselt. Juba mõne päevaga kohanesin eesti keelega aga sedavõrd, et kui minuga ühel hetkel räägiti vene keeles, vastasin ma eesti keeles, seda endalegi märkamatult. Ja teadusfestivalil olin vajalikus konditsioonis. See kõik on väga suur väljakutse, kui koolis, kodus ja sõpruskonnas oled vaid venekeelses keskkonnas.

Ja ühel hetkel olingi õpilaste teadusfestivalil üks 85 õpilasest, kes oli pääsenud konkursi teise vooru.

Tunne oli ülev. Arvan, et sama tundis aasta tagasi ka kooliõde Gabriela. Teadusfestival on minu jaoks tunnustus aasta kestnud õpilasuurimuse koostamisele. Juba festivalile pääsemine oli tunnustus. Tundsin, et olen end ületanud. Närvid olid viimase piirini pingul ja vastutuskoorem surus õlgadele.

Hommikul festivalile tulles sain intervjuude ajagraafiku, paigutasin stendile plakati ja jäin ärevusega ootama esimest kohtumist žürii liikmega. Vestlusel lendas aeg märkamatult. Oli suur tahtmine rääkida enda tööst veel ja veel. Võimalus tutvustada oma tööd eri värvingus on stendiettekannete formaadi suur võlu. Slaidiesitlus seab palju piire. Stendiettekanne aga võimaldab igale huvilisele rääkida oma uurimusest viisil, mis huvitab kuulajat. Sa ei pea kuulajat koormama selgeks õpitud fraasidega, vaid võid vestluse käigus täiendada tema teadmisi ja samas vastastikku areneda. Kuid on ka veealused karid. Vestluse käigus võidakse küsida mida iganes ja siis sa kas suudad ennast väljendada või mitte. Sa ei saa hakkama, kui pole oma tööst läbi imbunud ja sellega terve aasta elanud.

Teine päev teadusfestivalil oli rahulik, kõige raskem oli seljataga. Said ringi vaadata ja tutvuda teiste töödega, vestelda kaaslastega ja lihtsalt nautida teadusfestivali atmosfääri. Tunda ennast uhkena, et Lasnamäe tavalise õpilasena olen noorteadlastest õpilaste hulgas. Ja oli liigutav, kui autasustamistseremoonial sain eripreemia „Publiku lemmik uurimistööde stendide hulgas”

Vaadates möödunud aastale tagasi

Vaadates möödunud aastale tagasi, imestan, kui suure arengu olen läbi teinud, millise kogemuse võrra olen rikkam. Teadusfestival andis palju võimalusi. Esiteks sain ettekujutuse oma emotsionaalse ja füüsilise taluvuse piiridest. Teiseks omandasin eesti keele tasemel, mida koolitundidest ei saa. Kolmandaks sain õppida juhendajalt kannatlikkust, koostööd, mõistmist, toetamist jms. Neljandaks sain kogemuse tööst kirjandusega, mida ma kunagi muidu lugenud ei oleks, mõistsin uurimismeetodi väärtust, sain sisuka tööriistakasti, mis lubab ennast tulevikus uurijana kindlamalt tunda, omandasin suutlikkuse kirjutada ja väljenduda teaduskeeles.

Aga peamine teadmine, mis sain: ei tohi piirduda vaid koolis pakutavate väljakutsetega. Oluline on uskuda endasse, toetavasse juhendajasse ja minna sihikindlalt oma eesmärgi suunas! Isegi kui oled tavalisest Lasnamäe koolist.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!