OPL MANG

Õpetajate tuba: Räägime kujundavast hindamisest

2. juuni 2017 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit

Eripedagoog Kadrian Allika, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Reelika Turi ning kooli direktor Tõnu Piibur. Foto: Raivo Juurak

 

Seekordne vabas vormis arutelu toimus Pelgulinna gümnaasiumi õpetajate toas.

Teemaks oli muutunud õpikäsitus rõhuasetusega kujundaval hindamisel. Pelgulinna gümnaasium on üks väheseid Eestis, kus kuni kuuenda klassini ei panda õpilastele numbrilisi hindeid. Selle kooli õpetajate toas ajasid juttu eripedagoog Kadrian Allika, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Reelika Turi ning kooli direktor Tõnu Piibur.

Kes peab muutuma?

Kõigepealt tekkis küsimus, kas õpetajad ise peavad samuti muutuma, kui räägitakse muutunud õpikäsitusest. Tõnu Piibur märkis, et kui tema kakskümmend aastat tagasi Tallinna ülikoolis õppis, siis toetus õpetus Johannes Käisi pedagoogilistele põhimõtetele. Kui juba nii kaua on tulevasi õpetajaid õpetatud nõukogude aja pedagoogikale vastupidiste põhimõtete järgi, siis miks räägime me ikka veel õpikäsituse muutmise vajalikkusest. Piibur märkis, et tema näiteks ei taha muutuda. Teisalt märkis ta, et meie koolides ei ole veel kriitilist massi õpetajaid, kes oleksid võimelised kott-toolidel matemaatikatundi läbi viima või jalutuskäigu ajal ajalugu õpetama. Ta küsis, kas me ei peaks tänast õpetajate põlvkonda tervenisti välja vahetama.

Reelika Turi pidas seda küsimust liiga radikaalseks, sest koolides on palju uuendusmeelseid õpetajaid. Tema muretses pigem sellepärast, missugused noored asuvad nüüd ja edaspidi õpetajaks õppima. Kas need, kes tahavad koolis ja ühiskonnas muutusi esile kutsuda, või need, kes eelistavad ülevalt tulevaid korraldusi täita ja üleüldise vooluga kaasa minna. Reelika Turi küsis, miks eristuvad „Noored kooli” õpetajad nii selgelt teistest noortest õpetajatest. Sest sellesse programmi kandideerivad inimesed, kellel on tahe koolis ja ühiskonnas midagi ära teha.

Tõnu Piibur nõustus, et õpetaja soov midagi ise otsustada ja ära teha on väga oluline, sest haridusministrid vahetuvad meil iga natukese aja tagant, linnapea ei jõua haridusküsimustega tegelda, mõnigi direktor aga kontrollib lihtsalt vahetusjalatseid jne. Sellises olukorras peabki õpetaja väga palju iseseisvalt otsustama ja ära tegema.

Reelika Turi viitas õpilase ja õpetaja alluvussuhtele, millest on vaja vabaneda. Traditsiooni järgi on õpetaja laud klassi ees, mõnes koolis ka kõrgemal poodiumil. Seega on õpetaja juba klassi astudes justkui liidripositsioonil, ehkki pole selleks midagi ise teinud. Tõnu Piibur lisas, et samasugust alt üles vaatamist on ka direktori puhul. Direktori kabinet oleks justkui tähtis koht ja direktor kõrge ülemus. Direktor peaks olema aga see, kes lihtsalt aitab koolis toimuvat korraldada ning toetab õpetajaid nende töös. Piibur oletas, et midagi hullu koolis ei juhtuks, kui koolidirektoril oma kabinetti ei olekski – sülearvutiga saab töötada igal pool.

Kujundav hindamine

Reelika Turi kiitis kujundavat hindamist, mida Pelgulinna kool juba seitsmendat aastat praktiseerib. Ta meenutas oma kooliaega, mil õpilasi lahterdati hinnete järgi, süvenemata sellesse, mis nende hinnete taga on. Õpilasele pandi hinne nagu tempel otsaette ja sealt edasi oli ta lihtsalt kas viieline, neljaline või kolmeline. Enamasti ei küsinud õpilased ise ka, miks neile just selline hinne pandi – kas oli arutelu nõrk, olid faktid valed, näited ebaveenvad vms.

Kujundav hindamine muudab märkimisväärselt õpilaste hoiakuid, selgitas Reelika Turi. Näiteks kümnendas klassis peab uut teemat sisse juhatades õpilasi hindega motiveerima, et nad üldse tööle hakkaksid. Seevastu seitsmendas klassis, kus on õpitud kuus aastat ilma hinneteta, hakkavad õpilased kohe pärast ülesande saamist tööle ja küsivad alles töö valmides, kas seda hinnatakse ka. Kusjuures seitsmenda klassi lapsed ei lepi sellega, et nende töö nurgale märgitakse lihtsalt hinne või punktisumma, nemad nõuavad selgitusi.

Pelgulinna kool on saanud kujundavat hindamist arendada tänu lapsevanemate mõistvale suhtumisele, toonitas Reelika Turi. Algul oli neile suur väljakutse mõista, mis õpetaja kirjutatud sõnalises hinnangus täpsemalt kirjas on. Täna on aga õpetajal tore saada e-kirja, kus lapsevanem teatab, et sulghäälikud on lapsel juba selged, aga kaashäälikuühendiga tuleb veel tööd teha jms. Reelika Turi nendib, et õnneks on lapsevanemad hakanud üha enam aru saama, et lapsevanemaks samuti õpitakse. Saadakse aru, et on normaalne algul mitte osata.

Tõnu Piibur toonitas, et kujundava hindamise puhul ongi vaja võtta lapsevanemal maha pinge, et äkki tema laps ei oska ja koolis saadakse siis väga pahaseks. Mõlemad pooled peavad saama aru, et õpitakse koos. Kui lapsel õppimine ei edene, pole paanikaks põhjust – siis ollakse lihtsalt sellises etapis, kus veel ei lähe.

Kadrian Allika lisas eripedagoogina, et kujundavasse hindamisse tuleb süveneda, kuid mõnelgi lapsevanemal pole selleks aega. Sellist lapsevanemat tuleb rohkem toetada.

Kokkuvõtteks ütles Tõnu Piibur: „Kui me ise suudame jääda normaalseteks inimesteks, siis nii uskumatu kui see ka ei ole, mõne aja pärast hakkab igas klassis keegi normaalseks muutuma. Ja nii muutub lõpuks terve põlvkond normaalseks. Kui raiume aga edasi range hindamise ja jõulise õpetamise dogmat, siis saame terve põlvkonna niisamuti raiuvaid inimesi. Meie ainus viis maailma paremaks muuta on olla ise parem.”

 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!