OPL SUVI
TARTU ULIKOOL

Teatrimaailmas ei loe vaid anne, vaid oskus seda professionaalselt kasutada

16. juuni 2017 Meeli Parijõgi toimetaja - Kommenteeri artiklit

Garmen Tabor: „Minu arvates ei ole meil näitlejate ületootmist. Kool saab tagada võimalused ennast kujundada, omandada oskused, aga kuidas noorel inimesel pärast kooli lõpetamist läheb, ei tea mitte keegi.” Foto: Maris Ojasuu

Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja, teatrikunsti õppekava programmijuht ja lavakõne õppejõud Garmen Tabor räägib teatrirahva koolitamisest ja sisseastumiskatsetest, kiire kuulsuse ohtudest ning näitleja üksildasest elukutsest.

 

Näitlejate ületootmisest

Minu arvates ei ole meil näitlejate ületootmist. Kool saab tagada võimalused ennast kujundada, omandada oskused, aga seda, kuidas noorel inimesel pärast kooli lõpetamist näitleja elukutsega läheb, ei tea mitte keegi. Keda kusagil vajatakse, kuidas inimesed valivad, sõltub mitmest asjaolust, mis on ettearvamatud. Tänapäeval soovivad paljud lõpetanud minna veel edasi õppima, ka välismaale, näiteks filminäitlemist.

Eestis on alati olnud paralleelselt mitu kooli, kus näitlejaid koolitatakse, ning teatrite juures stuudiod. See on väga hea, sest vaja on pinnast, millelt tipud saaksid tekkida. Tipptegija tuleb sellest, kes on töökas ja oskab oma annet välja voolida. See nõuab sisemist intelligentsust, enda kui terviku eest hoolt kandmist. Ei ole nii, et oled väga hea näitleja, aga inimesena … need asjad käivad suhteliselt koos. Inimene olla tähendab elukestvat õpet.

Minu meelest räägitakse näitlejaõppe puhul liiga vähe kvaliteedist, küsimus taandub aga nimelt rahale, mitte kvaliteedile. Raha on vähe, aga kas selle pärast võib kvaliteedis allahindlust teha? Minu meelest pole lahendus, et näitlejate-lavastajate õpetamiseks jääb üks kool. Siis pole meil varsti konkurentsi. Mulle tundub, et kuni meil on selline teatrisüsteem nagu praegu, riigi- ja repertuaariteatrid, kes katavad kogu riigi vajadused, on neid kahte kooli vaja.

Tänavu jõudsime ülikooliga kokkuleppele, et teatrikunstis ei pea enam 20 inimest vastu võtma, vaid saame võtta 16. Kui juhtub väga palju andekaid kandideerijaid, saame muidugi mõne koha juurde. 16 inimese puhul on õppejõul suurem võimalus jõuda individuaalselt iga üliõpilaseni. Kasvatame ju tulevasi kunstnikke ning see nõuab aega ja rahulikku tööd.”

Kiirest kuulsusest

Olen Viljandi kultuuriakadeemias töötanud kuus aastat, neist viimased neli juhtinud teatrikunsti programmi ja kolm aastat etenduskunstide osakonda. Meil on tihe koostöö Eesti etendusasutuste liiduga ja teatrijuhtidega, et teha diplomilavastusi. Aeg-ajalt küsib üks või teine peanäitejuht, kas kool saaks juba anda mõnda üliõpilast mängima. Me ei taha anda neid varem ringi lippama, ei teatritesse ega seriaalidesse. Vähemalt kaks esimest aastat võiks inimene keskenduda ainult õpingutele.

Samas, mida varem inimene pildile saab, seda lihtsam tal edaspidi on. Inimene saab uusi kogemusi, tööle hakkab suhetevõrgustik. Kuid ka pärast kooli peab näitleja hoolega kaaluma, milliseid valikuid ta teeb. Seriaalid on ohtlikud, sest kui jääda ainult nende peale, võib kaotada lavatunnetuse, oskuse laval töötada. Seriaal tähendab kiiret kuulsust, aga tõsi on, et eriti noore inimese rikub seriaal ära.”

Tänavusest lennust

Igal teatrikunsti lennul on oma eripära. 8. lennul oli hea koostöö Von Krahli teatriga, 10. lend tegi oma teatri Must Kast. Praegu lõpetav 11. lend on samuti eriline. Esimest korda on kursusel pea pooleks eesti ja vene emakeelega noored. Seitsme venekeelse ja 12 eestikeelse inimese koosõppimine on mõlemale poolele väga rikastav. Omavahel suhtlevad nad eesti keeles.

Arvestades, et inglise keele kõrval võiks osata ka vene keelt, oli õppekavas eesti keel vene teatritudengitele ja vene keel eestlastele. Katsume toetada eesti ja vene kogukondade koostööd, soovime, et Eesti inimesed õpiksid üksteist ja üksteise kultuuri tundma. Seepärast tegi lend koostööd vene teatri ja NUKU teatriga. Seitsmest vene emakeelega noorest kolm peaksid minema vene teatrisse tööle, ülejäänud neljale on sama teater samuti rakendust pakkunud.

Kaks lõpetajat lähevad suure tõenäosusega NUKU-sse, kolm Rakvere teatrisse. Ugalasse võeti lavastajatudeng Ringo Ramul. Ringo Ramulist võib minu hinnangul kujuneda väga huvitav lavastaja.

Olen ärgitanud, et nii lavastajal kui ka näitlejal peab olema isiklik repertuaar, millega ta tegeleb, mitte ei oota, mida teater ajutiselt pakub. Tuleb analüüsida, mida teha tahad, selles suunas liikuda ning ennast harida. Lavastajal peab olema portfellis vähemalt sada näidendit. Ühesõnaga – juhusteks tuleb valmis olla.”

Ettevõtlusõppest ja koostööst BFM-iga

Kultuuriakadeemias on kolm aastat olnud kohustusliku ainena ettevõtlusõpe. Eesmärk on arendada tudengites omaalgatust ja ettevõtlikkust. Inimesest ei tehta ettevõtjat, vaid ta õpib, kuidas käib projekti tegemine ja eelarve koostamine, ning teab, kelle poole abi saamiseks pöörduda.

Sügisel alustav 13. lend asub tihedasse koostöösse Tallinna ülikooli Balti filmi-, meedia-, kunstide ja kommunikatsiooni instituudiga. Aastaid on räägitud, kuidas saavutada näitlejate ja filmirežissööride paremat koostööd. Selleks on vaja koos töötada ja õppida, et kas või terminoloogiast, üksteise jutust ühtmoodi aru saada. Meil on visuaaltehnoloogidele suurepärane videostuudio, mida võiks rohkem kasutada ning kaasata seejuures ka teised õppekavad. BFM-is õppivad režissöörid, operaatorid ja helindajad saavad samuti seal meiega koostööd teha. 12. lennul on BFM-iga juba kaks õnnestunud ühistööd. Eelmisel aastal toimus BFM-i režissööridel ja meie teatriõppijatel esimene kolmepäevane kohtumine Viljandis, kus tehti lühiülesandeid. Tänavu õnnestus režissööride ja näitlejatega teha kolmepäevane Lembit Petersoni meistriklass. Väga tore, et tiheda graafikuga Peterson leidis selleks võimaluse. Pärast Petersoni lavakooli juhtima minekut alustas ­BFM-is tema asemel õppetööd Katariina Unt.”

Õppejõudude kooslusest

Kalju Komissarovi mõte oli, et üliõpilaste ja kursusega töötab õppejõudude kooslus, mitte iga õppejõud eraldi. Teater on kollektiivne kunst. Tuleb leida ühisosa ja pidada meeles, et sedalaadi töö ei ole eneseteostus kunstnikuna, vaid võib olla eneseteostus pedagoogina. See töö nõuab väga palju kannatlikkust ja koostöövalmidust. Võib-olla on ka see ka üks erinevus lavakoolist – seal võtab õppejõud endale kursuse, meil on õppejõudude kooslus.

Meie osakonnas õpivad üliõpilased koos, teevad ühiselt projekte, aga ka õppejõud on nii-öelda ristkasutuses. Näiteks mina töötan näitlejatega, aga õpetan ka tantsijatele hääle kasutamist. Samamoodi annab näitlejatele lavalist liikumist tantsukunsti õppejõud.

Sügisest panen Viljandi kultuuriakadeemias ametid korraks maha. Teatrikunsti programmi hakkab juhtima Jaanika Juhanson ja tervet osakonda Taavet Jansen.”

Inimeseks olemisest

Olen kuulnud Viljandi teatritudengite kohta režissööridelt ja lavastajatelt palju häid sõnu. Hinnatakse nende suhtumist, koostöövalmidust, kohalolu, suhtlemises inimlikku soojust. See on oluline, sest näitleja tegeleb ju inimloomusega ning peab ka iseenda eest hoolt kandma. Õppimise juures ei tohi unustada inimeseks olemist. Siin tulevad mängu ausus, distsipliin, õppimisvalmidus, julgus. Alati ei loe ainult anne, vaid oskus andega professionaalselt ringi käia. See on üks arusaam, milleni noor peaks koolis jõudma – et sinuga tahetaks koostööd teha, pead suutma teha ennast vajalikuks.

Ütlen mõnikord üliõpilastele, et näitlejal on väga raske amet. Öeldakse, et lavastajal on üksildane elukutse, aga näitlejal on samuti. Ta peab väga palju oma ajast pühendama ametile. Väga oluline on leida kaaslane, keda usaldad, kes julgeb sulle öelda tõtt, on tõeliselt toeks. Tavaliselt ongi teatriinimesel üks-kaks sõpra, kellele võib ka pool kaks öösel helistada.

Soovitan üliõpilastele, et ükskõik, millist oskust – olgu pillimängu, laulmist või kudumist – ei tohi unarusse jätta. See võib teinekord väga aidata, sest on omamoodi meditatsioon: keskendud ja rahuned. Tunned, et teed midagi asjalikku, sest näed tulemust. Olin kooli lõpetamas, kui tulid esimesed arvustused. Üks neist oli väga karm. Seepeale sõitsin koju ja kaevasin maad. See aitas.

Näitleja elu ongi karm. Tuleb õppida ennast analüüsima ja mõista, et kõik ei pruugigi õnnestuda. Õnnestumiseks on vaja, et paljud asjaolud, mis kõik ei pruugi endast sõltuda, õnnelikult kokku langeksid. Tuleb säilitada rahu, mitte langeda äärmustesse – olen tohutult andekas või ei saa millegagi hakkama. Oskus ennast analüüsida tuleb kogemustega. Teiseks tuleb õppida endale ja teistele andestama, see on üks olulisemaid asju.

Teatritudengil on suur koormus, aga tal peab jääma aega ka iseenda jaoks, et lihtsalt olla ja ennast koguda. Paljud vilistlased on Viljandi võluna välja toonud võimaluse minna loodusesse. Lossimägedes ja järve ääres lähevad mõtted selgemaks. Tuleb jälgida, et üliõpilasel oleks enesedistsipliin. See eeldab kindlat tunniplaani järgimist, et tal tekkiks heas mõttes rutiin. Rutiin pole ainult halb, see hoiab tudengi töös ja on ka näitlejale vajalik.”

Sisseastumisest

Kui südames ikka kripeldab, siis tasub kindlasti sisseastumiskatsetele tulla. Aga tulla maksab ainult ettevalmistunult, et mitte enda ja teiste aega raisata. Enne tasub oma südamesse vaadata, sest õppetöö on raske ega koosne ainult erialastest asjadest. Koolis on väga suur lugemismaht ja palju kohustuslikku kirjandust, sest lugemus annab kunstnikule ülivajaliku fantaasia.

Tuleb ette valmistada isiklik repertuaar – eriilmelised luuletused ja proosapalad, mille kaudu ennast avada. Mis paneb sinu südant valutama? Miks peaksime sind tulevikus laval nägema? Laulmiseks on kohapeal klaver, kel on endal muu pill, võtku kaasa.

Enda tervist tasub samuti kriitiliselt hinnata, kuna nii õppetöö kui ka tulevane elukutse on pingeline. Närvid peavad olema korras ja võhm hea. Katsetel tuleb teha Cooperi test, millele järgneb kohe lavalise liikumise pikk eksam. Soovitan käia ka logopeedi juures. Eelvoorudes osalemine on kasulik, et kogeda oma nahal, millised on nõudmised. Legendaarne on minu kursusekaaslase Üllar Saaremäe lugu. Üllar tuli talvisesse eelvooru ilma r-täheta. Kalju Komissarov ütles talle, et aega on pool aastat, ja Üllar tegi r-i korda. Eksamitele jõudes polnud tal sellega probleemi. See näitas komisjonile, et inimene on võimeline pingutama.”

 


Etenduskunstide osakond – nagu Viljandi lavakas

Meil moodustab lavakooli etenduskunstide osakond, kus õpivad tulevased näitlejad-lavastajad, visuaaltehnoloogid ja tantsuõpetajad-koreograafid.

Kõigepealt on kohane mainida tantsukunsti õppekava, sest Viljandit võib pidada Eesti kaasaegse tantsu hälliks. 65-aastases Viljandi kultuuriakadeemias on juba 25 aastat antud tantsu kõrgharidust.

Teises, teatrikunsti õppekavas on kolm eriala: näitleja, lavastaja ja harrastusteatri juht. Kolmas õppekava on teatrikunsti visuaaltehnoloogia. See on unikaalne õppekava nii Eestis kui ka Baltikumis. Visuaaltehnoloogias on neli eriala: etenduskunstide multimeedia spetsialist, dekoraator-butafoor, valguskujundaja ning lavastuskorraldaja ehk see imeinimene, etenduse juht või produtsent, kes korraldab, et etendus saaks toimuda.

Et need erialad õpivad koos, oli meie lahkunud professori Kalju Komissarovi idee. See töötab väga hästi, annab võimaluse juba kooliajal proovida kollektiivset tööd. Siin on oluline ka kõigi nende kõrgkoolide koostöö, kes etenduskunstidega otsapidi kokku puutuvad. Näiteks meie diplomilavastuste kunstnikud võiksid tulla EKA-st.

EMTA lavakunstikoolis on kolm õppetaset, bakalaureuse-, magistri- ja doktori-, aga meil antakse rakenduslikku kõrgharidust.

Meil võetakse näitlejaid, lavastajaid ja harrastusteatri juhte vastu üle aasta, vaheldumisi lavakaga. Tänavu on vastuvõtt meil. Sisseastumiskatsed kestavad 4.–7. juulini, eksamitele registreerida saab 19.–29. juunini SAIS-is.

Kui vastuvõtt on lavakasse, siis võetakse meil vastu visuaaltehnolooge, kellest valguskujundajate järele on erakordselt suur vajadus.

Garmen Tabor


Et siiralt ja kogu jõuga öelda …

Eduard Tee, Märten Matsu ja Getter Meresmaa. Foto: Kristo Kruusman

Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 11. lennu noortel, Getter Meresmaal, Eduard Teel ja Märten Matsul on 18. juunil lõpuaktus. Eduard on üks tudengitest, kes sai pakkumise minna tööle vene teatrisse, ning võttis selle vastu. Märten läheb Rakvere teatrisse ja Getter on allkirjastanud lepingu NUKU teatriga. Millised on verivärskete näitlejate mõtted teatrist ja soovitused järgmistele näitlejaiks pürgijatele?

Teie kursusevenna Ringo Ramuli diplomilavastuse „Kellavärgiga apelsin” sisu on üksjagu vägivaldne. Ringo Ramul on öelnud, et soovib selle looga muuta inimesi paremaks, otsida üles headust inimese sees. Kas kunst muudab inimese paremaks?

Getter: Just täna lugesin Schopenhauerit. Vana pessimist väidab, et elus ei ole mitte midagi ilusat, ainult kunst toob meid ilule lähemale.

Ringo ütlus on õige. Minu silmis kannab see tükk väga tugevalt sõnumit, et headus on valikute küsimus.

Märten: Olen nõus.

Eduard: Iga inimene elab konkreetsel ajal ja keegi ei vali seda ajastut ise. Alati peab inimeseks jääma, vahet ei ole, mis on su amet, rahvus või religioon. Ka automaadiga mingi ideoloogia eest sõdides on vaja inimeseks jääda.

Leian, et vägivallast peab rääkima. Ei saa nii, et panen silmad ja kõrvad kinni ning ütlen, et ma ei taha sellest kuulda, sest seda on meie ümber niigi palju. Et näen seda iga päev uudistes ega taha lisaks veel teatris näha. Kui ei taha seda teatris näha, siis pole vaja teatris käia.

Kõik vahendid on head, kui need meid mõjutavad – mitte paremaks ega halvemaks, vaid panevad mõtlema. Selles tükis on väga palju ajastuüleseid ideoloogilisi nüansse. Vanadest aegadest tänapäevani on alati olnud võimuküsimus, ühed ja samad valikute küsimused, samuti religiooniteema. Nendel teemadel tuleb rääkida.

Mulle tundub, et vorm, mille Ringo Ramul koos kunstnikuga leidis ja mida me koos üritame edasi anda, on kaasaegset teatrit arvestades piisavalt süütu ja delikaatne, aga suudab ärgitada vaatajaid mõtlema.

Millist nõu oma kogemuse pealt annate noortele, kes kavatsevad tulla Viljandisse teatriõppesse sisseastumiseksameid tegema?

Märten: Usaldage ennast. Valige ettekandmiseks luuletused ja proosapalad, mis poleks lihtsalt toredad, vaid mis teid ennast päriselt kõnetavad. Tuleb jääda avatuks ja olla enesekindel. Julgust läheb kõvasti vaja.

Getter: Kui ma olen vaadanud nooremate kursuste sisseastumiskatseid, siis põhiline, mis mulle silma jääb ja kus ma ennastki ära tunnen – kui sa kohe ülesandest aru ei saa, siis ei pea seda uisapäisa tegema. On täitsa okei, kui küsid komisjonilt endale hetke mõtlemiseks või palud täpsustada. Tihti hakatakse kohe „tulistama”. Ise ei suuda ju ka hakata plaks! mängima, kui sul kästakse kehastada näiteks last hülgavat ema.

Märten: Samas, osal inimestel tuleb see välja.

Getter: Osal tuleb, aga kõigil mitte. Siis pole vaja kohe puristada. Rahu, rahu ja veel kord rahu, on minu soovitus sisseastujatele.

Eduard: Viljandi kultuuriakadeemia on teatriõppeks väga hea kool. Õppejõud Katariina Unt, kes tänavu õpetama tuleb, on väga professionaalne. Julgustan neid, kes tahavad teatrikunsti õppida, aga tahan öelda, et sa ei pea olema väga tark ega palju kogenud, võid olla noor ja nii-öelda rumal, aga pead endalt küsima, kas sind vaevab midagi, ja selgeks tegema, mis asi see on. Kui pole midagi, mis vaevaks, soovitan sügavalt mõelda, milline eriala võiks sulle sobida.

Leian, et teatri erialal loevad isiksus, seisukohad, maailmavaade, mitte vaid orgaanilisus, karisma ja füüsilised eeldused. Üks asi on ülesandest aru saada, teine asi see, et sul on midagi maailmale öelda. Kui tahad teatrikoolis lihtsalt lõbusalt ja mitmekülgselt aega veeta, siis tasub mõelda teise eriala peale. Kui tahad kergesti telekasse saada …

Getter: Kergesti telekasse saab praegu igaüks.

Eduard: See on täpselt nagu rahateenimisega – see ei saa olla eesmärk. Teatrikooli sisseastumisel võib olla üks eesmärke enese uurimine, eneseavastamine, aga mitte nii-öelda lavale saamine. Sa ei pruugi teatriharidusest hoolimata lavale pääseda. Võid seda hetke väga kaua oodata, aga sa pead teatrit väga armastama, et ühel hetkel sinna jõuda ning siiralt ja kogu jõuga inimestele midagi öelda.

Meeli Parijõgi


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!