OPL MANG

Ühest lõppematust väsinud diskursusest

16. juuni 2017 Tiiu Kuurme kasvatusteadlane - Kommenteeri artiklit

Tiiu Kuurme. Foto: erakogu

Kas on tänased tormilised muutused õpetajale väärtust andnud või temalt seda võtnud ning kuidas õpetaja oma kutsele ise väärtuse luua saaks?

Kaduvate ja tekkivate ametite ajastul pole mõjudeta jäänud ka nii igavikulisena tunduv elukutse nagu õpetaja oma. Vähe on ilmselt neid, kes õpetaja ameti tähtsusetuks loevad, ent küllap pole palju ka neid, kes selle ameti vaimustusega suureks räägiksid. Kas mind juhatas elutee otsale õpetaja(d) või Õpetaja, eks sellest see ju sõltub. Nii on üheks lõppematuks väsinud diskursuseks kujunenud õpetajakutse väärtustamine. Rahausklikus ühiskonnas seatakse väärtustamise võrdusmärgiks õpetajale makstav palk, kuigi tegelik väärtus on ju õpetaja puhul muu ja palk vaid ühiskondliku suhtumise väljendus.

Kasvatus ja tema rüpes kujunenud haridus on moraalne tegevus. Nii kuulub õpetajakutse algupäraselt suuresti väärtuste ja moraali mõjualale ise neid taasluues, n-ö hooldama ühiskonna vaimsemat poolt. Väärtustes valitseb aga relativism ja moraalist pole tänaste hierarhiate kõrgematel tasanditel enam üldse sünnis rääkida. Kust siis õpetaja enese leidma peaks?

Kelle oma ma olen?

Oma moraalse iseloomu tõttu on õpetajakutse läbi aegade kuulunud „peab”-mõistega seotud ametite valdkonda, nagu muudki inimesega seotud ametid. „Peab” tähistab kindlaid väärtusi, imperatiive ning keeldusid. See nõudlik ja piirav mõiste on seotud ühiskonna ja kultuuri huvidega oma tuleviku osas, ent ka võimu sooviga säilitada temale soodne ilmakord. „Peab”-mõiste mitmetasandilises sisus on ikka olnud omajagu väärtusi ja moraali, usku ja optimismi, sealhulgas inimkonna parimaid ideaale ja teadmist lapse arengust. Teisalt on dominantsed grupid kehtestanud õpetajale oma „peab”-mõiste ja sõnastanud talle, millist inimest oleks vaja. Selles sõnastuses ei pruugi enam sisalduda mõistmist inimese kasvamise ja arengu imest. On põhjust huvi tunda selle muutunud sisu suhtes praegu. Sel talvel küsiski üks õpetajaks õppiv tudeng oma seminaritöös: kelle oma ma olen?

Nii tasuks õpetajale mõeldes alati küsida, millistest allikatest lähtub temale mõeldud „peab” ja kas sellist ühiskonda me tahamegi. Õpetaja väärtustamine ühiskonnas on seotud inimese väärtustamisega üldisemalt ning see omakorda inimkäsitustega, mis on sisimas olemas igaühel, kuigi praegu need haridusdiskursusse ei kuulu. Kui inimeses nähakse üksnes mõõdetavat mehaanilist ja programmeeritavat seadet, siis väärtustatakse ka õpetajat. lähtudes sellest, mida õpilaste nn tulemused mõõtmisel näitavad. Kui laps on töö tellija materjalist, siis võib teda vormida ja voolida vastavuses etteantud šabloonile. Kui koolilõpetaja on toodang ja tööjõud tööjõuturule, siis aitab temasse sisestatud kasulikest funktsioonidest. Elutuid ilminguid ja võimuatribuute kummardavas inimkoosluses valitsebki mehaaniline inimkäsitus – inimene on seade, mille saab võtta kasutusele ja hoida teda ekspluatatsioonis võimalikult kaua. Aga veel kasulikum on vahetada nad robotite vastu. Industriaalaja mõtlemine on pannud koolist mõtlema kui sisendi ja väljundiga mehaanilisest protsessist. Õpetaja on sellise mõtteviisi järgi seadmete treial, kes kindlustab standardipärase toodangu. Välistele „peab”-imperatiividele kuuletuv õpetaja saab olla vaid süsteemi operaator, ent mitte enam looja ja haritlane. Pole ka ime, et sedalaadi õpetajaid ei väärtustata, vaid soovitakse nad unustada. See, et enamasti osutuvad lapsed siiski inimesteks, muudab süsteemi töö tülikaks ja õpetaja töö raskeks.

Kui väärtustega on lugu hõre ja moraalist rääkida sündsusetu, kerkib esiplaanile õpetajale suunatud huvigruppide „peab”. Ühtpidi ollakse justkui vaba tolmunud printsiipidest ja elumõnusid piiravatest tabudest. Ropendamine kooliteatri laval ning poolpaljaid pepusid hööritavad esinejad terroris hukkunute mälestuskontserdil on täiesti okei. Teistpidi heitutakse ja kuuletutakse dominantseks grupiks kosunud bürokraatia ees, kes otsib enesele tööd ja õigustust hindamistööstuse ning paisuva aruandluse kaudu. Nii kehtestatakse õpetajale standardeid ja seotakse ta kinni konkurentsi-hoorattale. Vaevalt on konkurents iial mõnd õpetajat teinud paremaks, sest õpetaja headus on alati ainulaadne ja unikaalne fenomen, saades olemasolevaks kohtumistes unikaalsete inimolenditega, kel vaja leida oma vaimne tee. Võib öelda, õpetaja on paljude vastandlike pingete väljas, ja õpilase arenguvajadused, tema hing ja vaim ei pruugi kõige selle sees olla punane juhtlõng, ehkki ju peaks.

Haridusuutmise tornaado

Novembrikuisel Kultuurikoja konverentsil nimetas reaalkooli õppejuht Martin Saar viimastel aastakümnetel toimunut haridusuutmise tornaadoks. Tornaado on teadupärast loodusõnnetus, millega kaasnevad suured purustused. Kui teadvustaks, kui palju oleme selles tornaados kaotanud, mis on ära lõhutud ja lendu viidud, kas on kokku loetud hukkunud ja haavatud. Tajume praegu süvenevat antiintellektuaalset hoiakut ja paisuvat macho-kultuuri. Akadeemilised väärtused ei kuulu enam õige mehe kuvandisse ja paljud doktorikraadiga inimesed on justkui ülearused. Oleme olukorras, kus enam ei loe sisu ja vormi dialektika, vaid vorm on ära õginud sisu ehk administreerimine ja mõõdikud on peamine inimest käivitav jõud. Sisu ei huvita, ent huvita ei sünni õppimist.

Pärast tornaadot väljutakse pelgupaikadest ja ilmuvad uued võrsed. Kahtlemata oleme unikaalses ajas, kus 20. sajandi reformpedagoogide paljud ideed on saanud ka ametliku õigustuse ja poolehoiu ning õpilaste koolirahulolust räägitakse kui väärtusest. Vahest polegi olnud sellist aega, kui koolis sünnib nii palju huvitavat ja õpilaste elav kogemus loeb. Kas õhus on lootust?

See oleneb, milliseks kujuneb see „peab”, mida õpetaja kuulda võtab. Õpetaja küsigu eneselt, kas ta tegutseb koolis või kultuuris? Kui ta valib viimase, siis kultuuris tegutsemine käib sisemise vabaduse meelsuses. Väärtustades end kui vaba intellektuaal, sünnitab ta omaenese „peab”-mõiste oma tõekspidamistest, oma harituse pinnal, mille sisusse kuulub ka enesekohane moraal ja kriitikameel väljast survestajate vastu. Loomingul ei saa olla käsundusi ja instruktsioone, küll aga on loomingulistel aladel meistrikursused. Haridusseaduses pakutakse õpetajale laialdaselt valikuvabadusi. Kuivõrd on õpetaja ise vaimustuses oma õpetatavast ainest, sedavõrd võib ta loota, et ka õpilased on seda. Kuivõrd suudab ta tuua esile oma aines sisalduva maailmast rääkiva vaimse sisu, sedavõrd väärtustab ta oma kutset. Kuivõrd ta näeb ja austab igas lapses vaimset arenevat olendit, sedavõrd distsiplineerib see tema enese ego. Kuivõrd täidab ta praegused huvitavad õppimise viisid tähendusliku sisuga, sedavõrd on loota, et neist ei saa tühjusest täitunud tegevust, vaid tõeline õppides kogetav elamise rikkus.

Õpetaja ja Õpetaja

Usun, et need ringkonnad on täiesti olemas, kes teevad vahet õpetajal ja Õpetajal. Õpetajalt on midagi tõelist õppida. Kurb, kui mõnel noorel pole koolis ühtki Õpetajat. Waldorfi koolides on eriliselt rõhutatud õpetaja vabadust ning loovisiku alget temas. Õpetaja vabaduse põhjenduseks on öeldud: kui laps näeb enese ees vaba inimest, siis kasvab ka ta ise vabaks. Olgu ühiskond milline tahes, kasvõi totalitaarne – ikka kiputakse sealgi rohujuure tasandil ehk inimeste poolelt õpetaja puhul väärtustama nimelt vaba inimest ja mitte truualamlikku instruktsioonide täitjat.

Õpetajakutse väärtustamisel pole paraku tähtsusetu õpetaja sugu ja tänagi hästi toimiv iidne skaala, et naine ja tema tööd on vähem väärt. Meil on 87% naisõpetajaid, ent avalikkuse laval esindavad kogu õpetajaskonda enamasti mehed. Naisest õpetaja esineb enamasti poliitkorrektselt ega tekita probleeme. Soomlaste kunagi loetud uurimustest leidsin: nad kasvasid kuulekateks tütarlasteks ja hiljem valisid nad kuulekusele orienteeritud õpetaja kutse. Kui koolis aktsepteerivad nii õpetajad kui ka kaas­õpilased poiste vaba ja uljast käitumist ning tüdruku vaikset olemist ja viitele õppimist, siis – vaevalt saame me nii õpetaja, keda peaks ühiskond väärtustama. Poisid valivad muu tee ja tüdrukud annavad ära osakese oma vaimsest vabadusest. Kuulekaks õppinu ei oskagi tahta muud, kui nõuda kuulekust neilt, kes temast sõltuvad. Kuulekuse tsunftivaim on kindlasti see, mis kahandab õpetajakutse väärtust.

Siin võiks tulla kõneks eestlase keelekasutusest tõusnud küsimus haridusest ja haritusest. Kui hariduse mõistmine on avalikus kõnepruugis mandunud vaid haridusastmetest rääkimiseks, siis on kultuuriline unustus suur. Haritus tähendab teatud ansamblit isikuomadusi, mille sidusaineks on väärtused ja enesele ise loodud moraal. Haritus on tarkus. Paljude haritusele viitavate isikuomaduste järele meie võõrandumise hõnguga hariduskultuuris enam eriti ei küsita. Nii jääbki ühiskonnas üha vähemaks neid, keda võiks isiksustena austada. Teeksin ettepaneku kuulutada need omadused ohustatud kultuuriväärtuseks ja asuda nende kaitsele.

 


Inimese väärtustamisest on saanud probleem

Kogusime aasta jooksul hea koostööpartneriga meie lugupeetud loomeinimestelt intervjuusid, mille üks küsimus kõlas: „Mis on olnud meie hariduses ja kasvatustraditsioonis sellist, et oleme saanud ühiskonna, kus inimese väärtustamisest on saanud probleem?”

Tartu ülikooli teadlane Marju Lepajõe kõneles nii: „Inimese väärtustamine on seotud otseselt eneseväärikusega. Eneseväärikus kaob siis, kui inimest koheldakse instrumendina, kellest endast midagi ei sõltu, kui teda alandatakse, ja ka siis, kui inimene peab ennast kõikvõimsaks ja hakkab teisi alandama. Järelikult on inimese väärtustamine seotud teatava mõõdutundega, mis ei lähe äärmustesse. Selle alus luuakse kodus sellega, et last ei alandata ega ülendata, vaid respekteeritakse endast erineva olendina, kes ei ole omand. See peaks edasi arenema koolis: just seetõttu on Lääne koolihariduse tuum olnud eristusvõime kasvatamine keele, kultuuri- ja mõtteloo kaudu, humanitaarhariduse, eeskätt maailmakirjanduse kaudu, sest kirjandus võimaldab läbi elada ja mõtelda väga palju elusid. Inimese vaim on tugev, kui ta on ruumikas, palju mõtelnud ja tundnud.

Mis on aga Eesti tegelikkus? Tohutud pingutused, mis olid vajalikud iseseisvuse teostamiseks, ja riigi teatav majanduslik stabiilsus on tulnud inimsuhete ja vaimse tervise hinnaga. Inimesed lükatakse kokku paari linna, selle asemel et panna toimima kogu Eesti potentsiaal. Haridus viiakse inimeste juurest ära, selle asemel et see inimesteni viia. Valitseb vulgaarökonomistlik mõtteviis, mis püüab inimest sisuliselt orjastada majanduse ressursiks, muuta instrumendiks. Ülikoole tahetakse kujundada väikeste gruppide äriühinguteks, kuigi need peaksid teenima rahva ja ühiskonna üldist arengut, tooma vaimsuse tagasi ühiskonda. Humanitaarset poolt on koolides järjekindlalt kokku tõmmatud, nii et tegelikult ei anta noorele inimesele vahendeid, millega süveneda Euroopa kultuuri, millesse on sünnitud, millega õppida tundma parimat, mida inimkond on loonud ja millest edasi minna. See, et inimese väärtustamisest on saanud probleem, ei ole mu meelest sügavate juurtega, vaid lühikese ajalooga nähtus, mille on tekitanud lühinägelik poliitika, millega inimesed oma eluvaevades on kaasa läinud. See on muudetav olukord.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!