Mitmemõtteline baklažaan ehk Kus peitub kiusuennetuse võti?

25. aug. 2017 Triin Toomesaar Kiusamisvaba Kooli tegevjuht - Kommenteeri artiklit

Triin Toomesaar: „Kiusatakse ja lastakse kiusata soovist parandada oma enesetunnet, tõsta või hoida oma positsiooni grupi võimuhierarhias.

Kiusamisvaba Kool otsib juurde 19 kooli üle Eesti, kes oleksid motiveeritud süsteemselt ja järjepidevalt kohandama ja rakendama oma koolis kiusuennetus- ja sekkumispõhimõtteid.

Olin olnud klassijuhataja vaid mõne nädala, kui minu juurde jooksis kamp tüdrukuid, kelle läbisegi hüüatused kõlasid umbes järgmiselt: „Snapchat! … Rinnahoidja! … Pilt! … Lahti! … Riietusruumis! … Äö-äo-üü!” Ähmaselt aimasin, mis asi oli see toona-veel-väga-uus-snapchat, ja mõistsin, et tüdrukute riietusruumis oli naljategemise katse käigus astutud üle ühe neiu õigusest privaatsusele, olukorrast pilt klõpsatud ning see suhtlusrakendusse üles laaditud.

„Õpetaja, nad kiusavad!” võtsid tüdrukud juhtunu kokku.

Kuna kool oli värskelt liitunud kiusuennetus- ja sekkumisprogrammiga KiVa (NB! Mitte ajada segi LKL-i „Sõber karu” programmiga!), sain esimese ehmatuse möödudes aru, et tegemist oli varateismeliste (väga) ebaõnnestunud naljaga, mitte – järgneb kiusamise definitsioon – ühele end ise mitte kaitsta suutvale õpilasele korduvalt ja tahtlikult haiget tegemisega.

Mõistagi tuli ka selle juhtumi järel aidata noortel suhted uuesti korda sättida ja piirid paika rääkida, kuid selge arusaam sellest, mis on ja mis ei ole kiusamine ning milline on täiskasvanute ja laste vastutus sarnaste juhtumite korduvaks muutumise vältimisel, andis mulle õpetajana suurema kindlustunde. Oskasin küsida õpilastelt õigeid küsimusi ning enesekindlamalt ja julgemalt vastata ka lapsevanematele, kes olukorra kohta selgitust soovisid.

***

Kus on inimesi, seal on mõistagi konflikte, on vigu. On tülisid, kaklusi, on sõbralikke, kuid ka ebaõnnestunud tagajärgedega õrritamisi, kogemata solvamisi ja vääritimõistmist.

Kus on inimesi, seal tuleb aga ette ka kiusamist. Ja kuigi (eriti nooremates klassides) tundub, et lapsed jooksevad pisimagi asja puhul „kiusu”-jutuga õpetaja juurde, siis päris kiusamine – väljavalitud ohvri(te)le tahtlik ja korduv haiget tegemine – jääb täiskasvanute eest enamasti varjatuks.

Spontaanseid konflikte ja õrritamist ei peetagi tihti vajalikuks õpetaja eest varjata. Need on laste jaoks argisemad ning kergemad taluda. Kiusamist aga enamasti varjatakse, kiusamise muster kujuneb välja aegamisi, kombates – mõistes, et mitte keegi, sh õpetaja, ei astu – või ei oska astuda – vahele.

„Meie koolis küll ei kiusata!” olen kuulnud liigagi mitme koolijuhi suust. „Ma ju näeksin ja saaksin aru, kui kedagi kiusatakse! Tegutseksin kindlasti otsustavalt!” mõtlesin ka ise oma esimesel koolmeistriaastal. Me usumegi heatahtlikult, et tunneme kiusamise ära, kuna oleme sellega kasvõi kõrvalseisjatena kokku puutunud, arvestamata, et mh taskus peituv nutimaailm ning ammu üle pea kasvanud infomüra ja -mitmekesisus nii täiskasvanute kui ka laste elus muudavad kiusamise enamgi varjatuks, kui see „meie ajal” oli.

Veel enam: kui puuduvad vajalikud oskused ja tundlad, on keeruline kiusamist ära tunda või mingit tegevust pahatahtlikuks pidada ka siis, kui see otse meie nina all toimub, rääkimata proportsionaalsest reageerimisest ja oskusest olukorra lahenemist jälgida.

Näiteks on lihtne teha järeldust, et klassivennale sööklas jogurti prae otsa kallanud tüdruk noris tüli ja oli oma kaaslase suhtes pahatahtlik. Pärast pragamist asja uurides võib aga selguda, et klassivend on koos oma kaaslastega jogurti kallanud neiut pikemat aega alavääristanud ning et tüdruk otsustas viimaks enda eest seista.

***

Päris kiusamine – väljavalitud ohvri(te)le tahtlik ja korduv haiget tegemine – jääb täiskasvanute eest enamasti varjatuks. Foto on illustratiivne. Foto: Raivo Juurak

Keelgi on muutunud – ja muutub aina edasi. Kiusajate släng on tihti ingliskeelne või koosneb (samuti ingliskeelsetest) lühenditest, millele kõige nüüdisaegsemgi õpetaja ei pruugi pihta saada. Ka lihtne emakeelne sõna – nt „lohakas” – võib noorte jaoks omada räigemat varjundit, viidates litsakas olemisele. Pilgud, žestid, emotikonid ei pruugi olla üheselt mõistetavad. Kui palju õpetajaid teab, et baklažaanipilt netisuhtluses viitab peenisele või mida on soovitud edasi anda banaani ja šokolaadisõõrikut kõrvuti kujutades? Või kas märksõna „#cameltoe” tütarlapsele poetatud paberkirjal viitab saatja suurele kiindumusele kaamelitesse ja nende varvastesse või on tegu siiski (ka) püüdega kirja saajat tema rõivavaliku pärast pilgata?

Ka täiskasvanute grupid ei pruugi kiusuvabad olla. Nii on mul olnud vaja tagantjärele mõista, et kollektiivis, kus kunagi töötasin, kiusasid täiskasvanud inimesed teist täiskasvanut teda tõrjudes ja imelikuks pidades, temaga üleoleva hääletooniga või muiates rääkides, tema selja taga jutte levitades. Tagantjärele on olnud vägagi silmiavav ja valuski tunnistada, et kartuses kaotada oma värsket positsiooni selles kollektiivis, ei julgenud ma midagi öelda, ei söandanud olla ohvri sõber või vähemalt neutraalne ja toetav kaaslane, et tal oleks hommikuti kergem oma kohustuste juurde tulla ja tunda töötegemisest rõõmu, mitte hirmu järjekordse torke ees.

***

Kui täiskasvanudki kiusavad, kas on siis üldse rohtu? Või on kiusamise vähendamine võimatu missioon?

KiVa programmi kogemus nii Soomes, Eestis kui ka mujal näitab, et järjepideva ennetus- ja sekkumistööga on võimalik õpilaste sallivat või lausa positiivset suhtumist kiusamisse vähendada.

Esmalt on kiusamise ennetamiseks vaja nii õpetajatel kui ka lapsevanematel ja õpilastel endal eristada, mis on kiusamine ja mis seda ei ole. On vaja mõista, mis on kiusamise põhjused ja milline on selle arhitektuur. Üks asi on konfliktid ja kaklused, mis tekivad enamasti paari-kolme õpilase omavahelisest (lahendamist vajavast) suhteprobleemist. Seevastu kiusamine on pikaajaline süstemaatiline agressioon. See on grupinähtus, omamoodi võimuvõitlus, mille tagajärjed jäävad nii ohvreid, kiusajaid kui ka pealtvaatajaid saatma väga pikaks ajaks, mõnel puhul kogu eluks.

Kuidas loob kiusatu edaspidi suhteid? Keda ta usaldab? Millise piirini? Kuidas mõjutab kiusatuks või kiusajaks olemine tema suutlikkust koolis käia või tundides kaasa teha, õppida, keskenduda? Millise jälje jätab kiusamise ohvriks sattumine või kiusamise pealtnägemine inimese vaimsele tervisele? Füüsilisele tervisele?

***

Kiusatakse ja lastakse kiusata soovist parandada oma enesetunnet, tõsta või hoida oma positsiooni grupi võimuhierarhias. Kiusamine lõpeb – ja ohvergi julgeb end paremini kaitsta –, kui on selge, et sellist teguviisi koolis ei sallita; et tunnustatakse neid õpilasi, kes nõrgemaid kaitsevad; et koolis on turvaline täiskasvanu või lausa mitu, kellele võib kiusamisest alati rääkida ning kes oskavad juhtumeid lahendada; et iga koolis töötav täiskasvanu oskab kiusamise mustreid märgata ja vajadusel sekkuda; et õpilased saavad julgelt mõelda oma ja teiste tunnetele, harjutada kiusaja või vaikiva pealtvaataja rollist väljumist.

Jalgratast selle kõige jaoks ise leiutama ei pea. Otse ja kõlavalt välja kuulutades: Kiusamisvaba Kool otsib just praegu juurde 19 uut kooli üle Eesti, kes oleks motiveeritud süsteemselt ja järjepidevalt kohandama ja rakendama oma kooli kiusuennetus- ja sekkumispõhimõtteid, tulemusi järjepidevalt mõõtma ning kaasama lapsevanemaid ühisel teekonnal kiusuvaba koolikeskkonna suunas. Ligi 50 kooli on juba KiVa kasutajad ning senised rakendamisaastad on näidanud kiusuohvrite arvu järjepidevat langust.

KiVa programmi kasutama hakanud koolides on enne süsteemset ennetus- ja sekkumistööd kogenud viimase paari kuu jooksul koolis kiusamist 22–24 protsenti 1.–6. klassi õpilastest. Programmi rakendamise järel on ohvrite osakaal aga hakanud järjepidevalt langema. Nii on programmi neli aastat kasutanud koolides ohvrite osakaal kukkunud 15,7 protsendini. Kõigis KiVa-koolides, sh programmi vaid üks aasta kasutanud koolides, on kiusamist kogenud õpilaste osakaal alla 20%, olles nii selgelt madalam samast keskmisest näitajast Eesti koolides tervikuna.

 

Allikas: http://www.kivaprogram.net/estonia

 


Iga viiendat õpilast kiusatakse!

  • WHO 2009/2010. a uuringu järgi oli küsitlusele eelnenud kuude jooksul 11-aastastest tüdrukutest vähemalt paar korda kiusatud 22% ja niisama vanadest poistest 27%.
  • 2010. aastal tehtud üleeuroopalise uuringu „EU Kids Online” andmetel on 40% 9–16-aastastest kogenud küberkiusamist. Oma näitajaga oleme Euroopas vaieldamatult esikohal.
  • OECD viimase PISA uuringu kohaselt oli 15-aastastest õpilastest viiendik kiusamise ohvrid ning 10% on kogenud keskmisest sagedasemat kiusamist.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!