Multifilmide tegemine arendab last igakülgselt

25. aug. 2017 Reet Eesmaa, Kilingi-Nõmme lasteaia Krõll liikumisõpetaja, pedagoog-metoodik; Piret Vinogradov, Kilingi-Nõmme lasteaia Krõll rühmaõpetaja, pedagoog-metoodik - Kommenteeri artiklit

Joonisfilmi „Lugu printsessist ja robotist” tegid lapsed otsast lõpuni ise: mõtlesid välja stsenaariumi, joonistasid tegelased ja dekoratsioonid ning lugesid teksti sisse.

 

2010. aasta lõpus saime teada, et Pärnu Sütevaka koolituskeskuses toimub lasteaiaõpetajatele animatsioonikoolitus. Kuna see tundus põnev, otsustasime minna ega pidanud pettuma. Asjatundjate juhendamisel õppisime kuu aega igal nädalavahetusel, kuidas teha lamenukk-, ümarnukk- ja piksillatsiooni-tehnikas multifilme, ning animatsioonide võlumaailm haaras meid jäägitult.

Koolituselt tulles lausa pakatasime ideedest ja soovist ka ise koos lastega multifilme teha. Aastate jooksul olemegi teinud lastega animatsioone kõigis kolmes tehnikas. Lamenukktehnikas on tehtud õppefilmid „Kass” ja „Eesti Vabariigi sümboolikaid”, muinasjutufilm „Kakuke” ning laste enda väljamõeldud „Lugu printsessist ja robotist”. Ümarnukktehnikat kasutasime õppefilmis „Äpardused grillimisel”, samuti muinasjutufilmides „Tuhkatriinu” ja „Naeris”. Piksillatsioonitehnikas on loodud „Muumide imeline päev”, lisaks oleme teinud mängufilme, kuhu on pikitud piksillatsioonitehnikas episoode, näiteks „Väike nõid” ja „Lumekuninganna”.

Kuidas see last arendab?

Animatsioonide tegemiseks ei pea võtma eraldi aega, seda saab edukalt lõimida muu tegevusega lasteaias. Loo väljamõtlemine, jutustamine, järjejutu koostamine, ettelugemine arendab laste kuulamis- ja kõnelemisoskust. Filmimiseks vajaliku tehnika tutvustamine ja ettenäitamine õpetab vaatlema ja uurima. Tegelaste joonistamine või voolimine, taustade joonistamine-maalimine-meisterdamine on käeline tegevus. Mõistete „üles”, „alla”, „ette”, „taha”, „suur”, „väike” harjutamine, loendamine, võrdlemine kuuluvad matemaatika valdkonda. Piksillatsioonitehnika seostub liikumisega ning filmile muusika valimine arendab laste muusikameelt. Edukalt saab teha animatsioone kõigist rühmas lastega käsitletud teemadest.

Oleme animatsioone teinud igas vanuses lastega ja kogemus näitab, et kõige otstarbekam on alustada viieaastastega. Selles vanuses suudab laps juba tegevusele keskenduda, oskab kaaslastega arvestada ja saab aru, mis on päriselt ning milliseid trikke on võimalik kujutada ainult filmis.

Oleme täheldanud ka seda, et kõige rohkem meeldib lastele filme teha nende enda loodud stsenaariumite järgi. Lisaks sellele, et see on põnev, arendab olustiku ja tegevuse väljamõtlemine loovust, loogilist mõtlemist, koostöövalmidust. Kaaslaste mõtete ja ideedega arvestades õpivad lapsed tolerantsust. Lisaks saavad nad algteadmised animatsiooni valmistamise tehnoloogiast ja näevad, kui aeganõudev töö see on. Multifilmi tehes kogetakse, et nutiseadmeid saab kasutada mitte ainult mängimiseks, vaid ka millegi loomiseks ning et ise midagi luua on väga põnev.

Millest alustada?

Filmi tegemist alustame selgitamisest, mida me tegema hakkame. Lastega, kelle jaoks selline kogemus on esmakordne, vaatame mõnda animatsiooni ja räägime, kuidas see on tehtud. Ühtlasi tutvustame animatsiooni tegemiseks vajaminevat tehnikat: digifotoaparaati ja statiivi, mis aitab hoida fotoaparaati pildistamise ajal ühes ja samas asendis.

Seejärel mõtleme lastega ühiselt välja loo ja selle tegelased, kirjutame stsenaariumi ning arutame läbi ja lepime kokku, kas film tuleb lamenukk-, ümarnukk- või piksillatsioonitehnikas. Sellele järgneb dekoratsioonide ja tegelaste meisterdamine.

Kui ettevalmistused tehtud, saab tööga pihta hakata. Kuna animeerimine on aeganõudev tegevus, valime ruumis sellise koha, kuhu saab võtteplatsi mitmeks päevaks või isegi mitmeks nädalaks üles jätta, ilma et see päevategevusi segaks. Lapsed teavad, et vahepealsel ajal pole lubatud seal midagi puudutada, sest tegelased peavad saama jätkata oma liikumist täpselt sellelt kohalt ja sellest asendist, kuhu see eelmisel võttepäeval pooleli jäi. Taustadekoratsiooni asetame kas põrandale või lauale, fotoaparaadi kinnitame statiivile ja suuname objektiivi dekoratsioonile nii, et ekraanilt paistab vaid dekoratsioon, mitte muud toas olevad esemed.

Kuidas valmib film?

Kui kõik on valmis seatud, hakkamegi pildistama. Tegelasi, kelle igast liigutusest tuleb teha pilt, liigutavad lapsed ise. Et liikumine paistaks filmis loomulik ja sujuv, peab ühe sekundi tarvis tegema vähemalt 24 pilti, mistõttu tuleb tegelasi liigutada väga väikese ampluaaga. Lapsed oleme eelnevalt jaganud gruppidesse ja leppinud kokku, kes pildistab, kes liigutavad tegelasi. Mõne aja pärast vahetame, et kõik saaksid kõike teha. Pildistaja ehk operaator peab pidevalt jälgima, et pildistamise ajal poleks ekraanil näha midagi üleliigset, näiteks laste käsi. Tegelaste liigutajad ehk animaatorid peavad pildistajale märku andma, kui liigutus on tehtud, et operaator saaks pildistada. See kõik arendab meeskonnatööoskust. Kui animatsioonis on kasutusel mitu taustadekoratsiooni, oleme järjest ära pildistanud kõik sama dekoratsiooni taustal toimuvad tegevused, isegi kui osa neist toimub filmi alguses ja teised lõpus. Hiljem sätime montaažis pildid õigesse järjekorda. See on palju lihtsam, kui ehitada võtteplats üles, see maha võtta ja hiljem taas üles panna.

Mis on filmitrikkide saladus?

Piksillatsioonitehnikas tehtud filmitrikke oleme pildistanud peegelkaameraga, mis on kinnitatud statiivile, et seda pildistamise käigus liigutama ei peaks. Kõigepealt mõtleme koos põhjalikult läbi (vajadusel markeerime), kuhu ja kuidas tegelane liikuma hakkab. Tegelasel tuleb kaadrik kaadriku järel hoida sama keha­asendit ning liikuda edasi hästi väikese ampluaaga. See tagab filmis sujuva liikumise. Näiteks hüppas lindu mängiv laps märgusõna peale õhku ja fotograaf pildistas hetke, kui ta oli õhus. Seejärel astus tegelane väikese sammukese edasi ja hüppas taas, seejuures oli tema ülesanne hüpata sama kõrgele ja sama kehaasendiga kui enne. Protsess oli küll aeganõudev ja füüsiliselt pingutav, aga laste jaoks väga huvitav ja lõbus.

Meenub, kuidas püüdsime teha trikki, et Väike Nõid lendab luuaga. Meil oli tookord ainult tavaline digifotoaparaat. Kui nõia osatäitja lendamise kaadriku tarvis üles hüppas, „mõtles” aparaat liiga kaua ning tegi pilti alles siis, kui nõid oli ammu maandunud. Pidime selle episoodi pildistamise edasi lükkama ja endale peegelkaamera soetama.

Milline helitaust valida?

Tummalt jooksvaid pilte on igav vaadata, helitaust – olgu selleks siis tekst, muusika või heliefektid – on oluline. Oleme teinud filme, kus taustaks on üksnes muusika, kasutanud jutustaja teksti või on lapsed andnud igale tegelasele hääle. Tegelaste teksti loevad sisse lapsed ise. Salvestamiseks oleme kasutanud arvutisse laetud vabavaraprogrammi Audacity ning arvutiga ühendatud mikrofoni. Hääli lindistame väikeses ruumis, mis ei kaja. Enne lindistamist selgitame lapsele, kuidas see protsess käib, ja näitame vastavat programmi. Alguses laseme lapsel lihtsalt mikrofoni rääkida ning seejärel kuulame, mis välja tuli. Lause, mida ta ütlema peab, ütleme talle enne lindistamist ette. Mõni laps ei suuda pikka lauset meelde jätta ja järele korrata, tema jaoks tuleb lauset lühendada või lasta tal mõte oma sõnadega öelda. On juhtunud, et pikast lausest jääb järele kolmesõnaline repliik.

Kuidas toimub montaaž?

Kui lugu on pildistatud, muusika valitud ja hääled lindistatud, algab animatsiooni kokkupanek. See on olnud meie töö, sest lasteaiaealine laps selleks veel võimeline pole. Animatsioonide kokkupanekuks on mitmeid monteerimisprogramme, tasuta ja tasulisi variante, mis on juba tehases arvutisse laetud või tuleb ise arvutisse laadida. Meie oleme kasutanud Movie Makerit ja CyberLink PowerDirectorit.

Kõigepealt tõstame kõik pildid programmi monteerimisribale. Seal paigutame fotosid stsenaariumi põhjal ümber seni, kuni saame soovitud tulemuse. Kõige lõpus lisame eelnevalt valmis lindistatud helid ja/või sobiva muusika. Selleks oleme ka need monteerimisprogrammi üles laadinud ning tõstame sealt heliribale, täpselt sellele kohale, kuhu vaja. Kui ka helid on õiges kohas, lisame filmi pealkirja ja lõputiitrid, kus kirjas kõikide nimed, kes animatsiooni tegemisel osalesid. Lõpetuseks anname monteerimisprogrammile käsu pildi- ja helifailid filmifailiks renderdada ja saamegi koos lastega omatehtud filmi nautida.

Hoolimata sellest, et oleme praeguseks filme teinud seitse aastat, indu jätkub. Loodame, et suutsime ka lugejates tekitada huvi samuti katsetada. Edu ja põnevaid elamusi koos lastega animatsioonide loomisel!

 


Ümarnukktehnika.

Lamenukkfilm on kahemõõtmeline ehk tasapinnaline animatsioon, kus fotoaparaat vaatab ülevalt alla ja esemed lebavad kas põrandal või laua peal. Lamenukud on paberist välja lõigatud ning et neid liigutada saaks, võib nukkudel lõigata jalad, käed ja pea lahti.

Ümarnukkfilm on kolmemõõtmeline ehk ruumiline animatsioon, kus fotoaparaat vaatab küljelt ja esemed seisavad dekoratsioonis. Selliseid filme saab teha nii nukufilmi kui ka plastiliini tehnikas.

Piksillatsioon on kolmemõõtmeline ehk ruumiline animatsioon, kus fotoaparaat vaatab küljelt ja näitlejaks on laps ise. See tehnika annab võimaluse lavastada lastega reaalses elus võimatuid stseene. Eriti efektselt tulevad välja ärakadumis- (läbi seina minemised, kohvrisse kadumised jne), lendamis- ja muutumistrikid, vaibaga sõitmised jne.

Mõistete selgitamisel oli abiks Rao Heidmetsa „Animaõpik” aastast 2013.

 


Laste tehtud filmi saab vaadata siit:


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!