Muusikat ja liikumist saab õppida ka muinasjutte läbi mängides
Nii lennatakse õhupalliga koju. Foto: Raivo Juurak
Muusikaõpetaja Anu Ott õpetab Audentese lastekoolis Orffi pedagoogika elemente kasutades. Tema tundides õpivad kuueaastased lapsed esitama muinasjutte lauldes, pilli mängides, eri kõlavärve luues ja improviseerides jne.
Anu Ott: „Monika Pulleritsu ja Tuuli Jukki kursustel tundsin ma, et Orffi pedagoogika on minu DNA ja veregrupp.”
Õpetajate Lehel oli võimalus 2. juunil videosse võtta, kuidas Anu Oti õpilased esitavad muinasjuttu „Kadunud mesitaru otsingud”. Oli üllatav, kui palju olid lapsed ühe aastaga ära õppinud: laulud, kõne- ja liikumismängud, efektsed kujundid, pantomiimid jpm. Audentese lastekoolis käivad kuueaastased lapsed muusikatunnis ju ainult üks kord nädalas, kusjuures tunni pikkus on vaid 30 minutit.
Kõige efektsemalt mõjusid mesitaru etenduses suured leidlikud kujundid, mida lapsed vaatajale esitasid. Kosest alla voolavat vett markeeriti hõljuva sinise riidekangaga, mille üht otsa hoidsid lapsed üleval ja teist all. Kui kangast natuke lehvitati, tekkis voolava vee mulje.
Niisama efektselt kujutasid lapsed ette suure õhupalliga lendamist. Kogu rühm hoidis pea kohal ümmargust kangast, mida kõigutati üheskoos paremale ja vasakule, üles ja alla, nii et vaatajal tekkis tunne, et lapsed tõesti hõljuvad õhus. Nii efektsed stseenid teeksid au igale teatrile. Eelkõige kütkestas aga see, et kuueaastastel endil oli põnev muinasjuttu sellisel piltlikul ja mängulisel viisil esitada.
Kuidas etendus sündis
Anu Ott märgib, et esimesel poolaastal õppisid tema kuueaastased õpilased Orffi pedagoogika elemente: laule, kõnemänge, liikumisskeeme, draamaelemente, kehapilli, pillimängu jms. Alustada võib mitut moodi. Näiteks nii, et muinasjutt on valmis ja selle sees pillilood, laulud, kõnetekstid ja liikumine teada. Õpetaja Ott aga eelistab teatud elemendid lastele enne muinasjutuni jõudmist selgeks õpetada.
Anu Ott: „Mulle meeldib, et ma ei tea muinasloo süžee käiku ette. Süžee sünnib õppimise ja improviseerimise käigus, kuni on tunda, et nüüd tuleb lugu oma käänakute ja dramaatiliste käikudega kokku kirjutada – see on minu jaoks protsessi üks põnevamaid osi.
Tavaliselt arutame lastega tunnis, kuidas me seda lugu teeme, ja nii on justkui kõik loo tekkimise kaasautorid. Selle aasta kevadel tegid aga kaks aktiivset kuueaastast poissi ettepanekuid, mis seiklusi muinasjutu peategelase karumõmmiga juhtuda võiks ning missuguste laulude, liikumise ja helide saatel võiks need ette mängida. Mina teadsin, millega ma tahan lugu alustada ja lõpetada, sündmuste käigu pakkusid välja kuueaastased Robin ja Mihkel.
Poiste fantaasialend oli piiritu, ideid muudkui tuli. Ma ei jõudnud kõike üleski kirjutada. Küsimus oli selles, mis olukordadesse karumõmm võiks sattuda, mis seiklus millele võiks järgneda. Kui karumõmmi unelaul on lauldud, siis mis võiks tulla selle järel, mis laulu me saaksime sealjuures kasutada jne. Poistel oli palju vahvaid mõtteid ning olime loomisprotsessis täiesti võrdväärsed partnerid. Selle muinasjutu väljamõtlemine Robini ja Mihkliga oli täpselt samasugune elamus nagu viibimine erakordselt heal kontserdil või etendusel. Aitäh poistele! Rühma lastele sobis Robini ja Mihkli väljapakutud mänguskeem väga hästi, muudatusi tegime ainult pisiasjades.”
Kuidas Orffini jõutakse?
Anu Ott: „Olen töötanud viimased kümme aastat koos Monika Pulleritsuga Laste Loomingu Stuudios. Pean Monikat oma õpetajaks. Oma oskused ja teadmised olen omandanud just selles stuudios ja saanud sealt paljud laulud, kõnetekstid, liikumised jms. Neid oskusi ja ka muusikalist materjali, mis on protsessi oluline osa, saan kasutada Audentese lastekoolis ja algkoolis. Aitäh, Monika!
Monika Pullerits on kirjutanud palju toredaid mudellaule, mille eesmärk on jo-le-mi astme- või rütmimudelite kinnistamine. Mina olen kasutanud neid oma etenduses tegevuse sidumiseks. Kui üks seiklus saab läbi, siis laulab kogu rühm: „Ma kõnnin ja kõnnin ja puhkan ka.” Ja nad kõnnivad ja peatuvad, kõnnivad ja peatuvad, nagu läheksid uude kohta vastu uuele seiklusele.
Enne Laste Loomingu Stuudiot käisin ma Monika Pulleritsu ja Tuuli Jukki kursustel. Seal tundsin, et see maailma ja muusika väljendamise viis on minu DNA ja veregrupp. Minu jaoks pole Orffi pedagoogika puhul asi ainult selles, mida ja kuidas ma tahan lastele õpetada, vaid mida uut see avab minus endas – minus kui isiksuses, mitte ainult kui õpetajas.
Oluline on see, milliseid tõkkeid ja sisseharjunud mõttemustreid Orffi pedagoogika lõhub, mida lahti loksutab ja mis uusi mustreid täiesti märkamatult asemele ehitab, milliseid energiakanaleid avab. Skaala, mille ulatuses ma Orffi pedagoogika puhul toimetada saan, on minu jaoks tohutult lai. Ma ei saa enam kõige lihtsamatki laulu õpetada nii, et ma sinna mingit liikumist, rütmiharjutust, pillimängu, põnevat lugu vms juurde ei paneks. See loomisenergia toimetab justkui igas minu keharakus kogu aeg ja mulle see meeldib.
Kui tavaliselt võtan infot vastu kogu kehaga, on minu jaoks igati arusaadav, et kasutan ka enese väljendamiseks kogu oma keha – olgu siis muusikaõpetusest lähtuvalt selleks laul, rütmid, pillimäng, liikumine, kehakeel, draamaelemendid jms. See on lihtsalt üks võimalus, kuidas ümbritsevat maailma tajuda ja ennast selle kaudu väljendada.”
Mida lapsed Orffi pedagoogika puhul õpivad?
„See on nüüd minu subjektiivne seisukoht, kuid usun, et nad lähenevad Orffi pedagoogika toel oma olemusele ja tuumenergiale. See on minu esimene eesmärk. Kuidas jõuda oma potentsiaali realiseerimiseni. Kuidas käivitada loomise protsess enda sees. See on loomisenergia käivitamise oskus ja selle energiakanali avamine on kogu eluks vajalik. Muusikaõpetuses saavad aga lapsed oma loovat energiat avada laulu, pillimängu, kõnetekstide, kehapilli, draamaelementide, liikumise, omaloomingu, improviseerimise jne kaudu.
Kehapilliga õpivad lapsed juba eelkoolieas eri rütmimudeleid. Näiteks fraas „kõik nüüd tulge, kõik nüüd tulge”. Kooli muusikatunnis märgitakse sellist fraasi rütmisilpidega „ti-ti-ti-ti, ti-ti-ti-ti”. Kui lapsed on kuueaastaselt seda rütmiskeemi kehapillil mänginud, on neil vanemates klassides rütmivältusi lihtsam õppida, sest keha ju mäletab seda rütmi.
Orffi pedagoogikas kasutatakse palju kehaga improviseerimist, mis lastele väga meeldib. Muinasjutus läbib karu mitu metsa ja igas metsas saavad lapsed kasutada kolme tasapinda: madal, keskmine, kõrge. Kuidas nad mingis metsas improviseerivad, see on nende oma looming. Kui saabub öö ja pimedus, siis kogunevad lapsed rühma ja tõmbuvad kägarasse, väljendades nii pimeduse ja kartuse tunnet. Heliefektid ja kõlavärvid annavad kehale selleks impulsse.
Etenduse käigus õpivad lapsed jälgima mängujuhi kätt. Kui käsi jääb seisma, seisatavad ka lapsed. Kui mängujuht puudutab mesimummuga oma teist kätt, siis hüüavad lapsed kooris „Ai!”, sest mesimumm nõelas. Nii harjutavad lapsed dirigendi käe jälgimist.
Esmane mulje on Orffi pedagoogika puhul, et lapsed lihtsalt mängivad ja mis seal siis nii erilist on. Mängides õpivad nad aga nii palju uusi oskusi, et nende kõigi siin loetlemine läheks pikale.”
Vaata Anu Oti tunni videosalvestust:
Soovitav lugeda
- Muldma, M. (2010). Muusikaõpetus väärtuskasvatuse osana. Väärtused koolieelses eas: Väärtuskasvatus lasteaias. Koost M. Veisson. Tartu: TÜ kirjastus.
- Pullerits, M. (2014). Orff-pedagoogika. Muusikaõpetuse didaktika. Valik artikleid. Koost K. Kiilu; A. Sepp. Tallinn: Eesti muusika- ja teatriakadeemia.
[…] Videotund Audentese lastekooli muusikaõpetaja Anu Otiga, kes teeb toredaid muusikalisi muinasjutte. https://opleht.ee/2017/08/muusikat-ja-liikumist-saab-oppida-ka-muinasjutte-labi-mangides/ […]