Õpilaste läbipõlemine – kas Eesti kooli pudelikael?

18. aug. 2017 Inga Grinberg psühholoog - 2 kommentaari

Foto: Raivo Juurak

 

Ligikaudu pooled õpilastest on kogenud koolitööga seotud ülekoormust ja ligi veerand läbipõlemist.

Inga Grinberg: Õppimisega võrdsel määral tuleb koolielus väärtustada liikumist, huviringides osalemist, algatusvõimet, suhtlemisoskust, tugevaid sõprussidemeid ja koolirõõmu.

Töötan psühholoogina psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuses Sensus. Õpilaste depressioon, koolistress, mure suure õppekoormuse pärast on kahjuks osa meie igapäevasest kliinilisest psühhiaatria ja psühhoteraapia praktikast. Õpilased käivad meie keskuses koolistressile leevendust ja abi saamas isegi suvevaheajal.

Ka rahvusvahelised uuringud näitavad, et Eesti õpilased on targad, kuid samal ajal ülekoormatud ja läbipõlemise ohus. Eesti inimarengu aruanne tõi esile, et 70% Eesti õpilastest peab õppekoormust liiga suureks, 67% tunneb end pidevalt väsinuna, 33% ei taha koolis käia (Eesti Koostöö Kogu 2015). Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringud näitavad psüühiliste probleemide tõususuunda (Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut 2011; Aasvee, Liiv, Eha, Oja, Härm, Streimann 2016; Tekkel ja Veideman 2015). Suurt osa õpilasi vaevavad ärevus, stress, depressioon, uneprobleemid ja keskendumisraskused.

Läbipõlemine on suurim 12. klassis

2016. aasta kevadel viis Tallinna ülikooli töörühm gümnaasiumiõpilaste hulgas läbi kooliuuringu, milles osales 1281 õpilast 30 koolist. Uuringus otsisime vastust ka küsimustele õpilaste tajutud koormuse ja läbipõlemise kohta. Tajutud õppekoormust mõõdeti õpilaste hinnanguga oma objektiivsele ja subjektiivsele koolikoormusele. Läbipõlemise puhul lähtuti kooliga seotud läbipõlemist põhjalikult uurinud Salmela-Aro käsitlusest, mille kohaselt tähendab kooliga seotud läbipõlemine koolikontekstist põhjustatud stressi, mida iseloomustavad õpilase emotsionaalne kurnatus, õppetööst tekkinud huvipuudus ja ebatõhususe tunne.

Uuringu tulemused osutavad, et läbipõlemine ja ülekoormus on gümnaasiumiõpilaste hulgas levinud nähtused. Ligikaudu pool vastanutest (50,4%) on kogenud koolitöödega seotud ülekoormust ja ligi veerand (26%) läbipõlemist. Uuringust selgus, et 12. klassi õpilased tunnevad kõrgemat läbipõlemise määra kui 10. ja 11. klassi õppurid, kõige suuremat ülekoormuse määra kurdavad 11. klassi õpilased. Võib oletada, et gümnaasiumi algaastatel tajutud ülekoormus väljendub lõpuklassi jõudes läbipõlemisena. Tulemused kirjeldavad, et läbipõlemine areneb pikkamööda, pakkudes mõtlemisainet läbipõlemise keerulise kujunemistrajektoori osas.

Tüdrukud tunnevad poistega võrreldes end rohkem läbipõlenu ja ülekoormatuna, nad on valmis õppima pikki tunde ja panustama rohkesti lisaaega. Pedagoogidele võiks olla signaaliks tüdrukute suurem orienteeritus tulemustele, konkurentsile ja akadeemilisele edule, mida toetab tulemuspõhine hindamissüsteem. See teadmine võiks aidata kujundada igapäevast õpperütmi tüdrukute ja poiste seas võrdsemaks, senisest enam tuleks kasutada poiste ning tüdrukute segagruppide põhiseid rühmatöid, tundide ülesehitust arutelu vormis, väärtustades tulemuste kõrval ka protsessi.

Uurimuses osalenud gümnaasiumiõpilased õppisid keskmiselt 46 tundi nädalas, mis lubab järeldada, et gümnaasiumiõpilaste koormus on suurem kui täiskasvanute nädalane maksimaalne lubatud töökoormus. Joonistus: Robin Koljak, Tallinna inglise kolledži 10. klassi õpilane

Mis oleks lahendus?

Uurimuses osalenud gümnaasiumiõpilased õppisid keskmiselt 46 tundi nädalas, mis lubab järeldada, et gümnaasiumiõpilaste nädalane koolikoormus on suurem kui täiskasvanute nädalane maksimaalne lubatud töökoormus. Lisaks õpivad gümnaasiumiõpilased puhkepäevadel. Õppetöö suur koormus, koduste tööde rohkus ja nende vähene sisukus ning õppekava liiga suur maht on paljude õpilaste jaoks murekoht. Lahendusi nägid õpilased õppekava tänapäevasemaks muutmises, õppesuundade loomises, valikainetes, lühemates ja asjakohasemates koolipäevades, läbimõeldud kodutöödes, liikumisvõimaluste suurendamises. Õpilaste ettepanekud olid muuhulgas järgmised: „Luua uus, kaasaegne õppekava”, „Võimalus valiktundide osas”, „Muuta õppekoormus jõukohasemaks”, „Vähendada koduste tööde mahtu”, „Pöörata tähelepanu õpetatava materjali sisulisele poolele, võttes välja ebaolulise”, „Suurendada huvialadega tegelemise aega”, „Rohkem sportlikke tegevusi koolinädalas”, „Võimetepõhise hindamise kasutamine”, „Koolipäevade lühendamine”.

Uuringu tulemused osutavad, et suure osa gümnasistide õppekoormus pole tasakaalus nende vaimsete ja füüsiliste ressurssidega. Suurt õppekoormust seostatakse ärevuse, stressi, pinge ja allaandmise tundega. Liigne töökoormus soodustab tööde kuhjumist, mida õpilased lahendavad pealiskaudseid ja ülesannetele mittevastavaid töid esitades. Teisalt on uuringud näidanud, et õpilased ei taju ülekoormust siis, kui aineprogrammid on ühtsed ja sidusad, õpetamise metoodika eeldab õpilaste aktiivset osalemist õppetöös (grupiarutelud, projektid) ja hindamise eesmärk on kontrollida arusaamist. Väga tähtsad on ka õpetaja-õpilase mõistvad suhted ning sõbralik klassipere.

Tippkoolides tajutakse läbipõlemist vähem

Uurisime samuti, kuidas suhestub gümnaasiumite riigieksamite põhjal koostatud koolide pingerida õpilaste läbipõlemisele ja ülekoormusele antud hinnangutega. Riigieksamite edetabeli tipus olevate koolide õpilased kulutasid õppetööle keskmiselt kolmandiku võrra rohkem aega, samas polnud nende läbipõlemise ega ülekoormuse näitajad kõrged. Teisisõnu – rohkem töötunde ei tähenda automaatselt suuremat läbipõlemist. Kõige kõrgemat ülekoormust tajunud õpilased olid koolidest, mis ei kuulunud edetabeli esimeste hulka. Võib oletada, et edetabeli tipus olevate koolide õpilased on rohkem motiveeritumad õppima, näevad suurest õppekoormusest hoolimata oma õpingutel enam mõtet ja panustavad seetõttu rohkem töötunde.

Uurimuses eristus selgelt üks maakondlik gümnaasium, mida iseloomustavad madalad ülekoormuse ja läbipõlemisega seotud näitajad ning kõrged rahuloluhinnangud, mida kroonib soliidne koht riiklike gümnaasiumieksamite tulemuste pingereas. Lisaks koolipäeva pikkuse ja kodus õpitud tundide madalatele keskmistele näitajatele eristub gümnaasium ka õppe ülesehituse poolest. Õpe toimub perioodõppe vormis, kasutusel on õppesuunad, mis koosnevad kohustuslikest ja valikkursustest. Kool väärtustab spordi ja huvialadega tegelemist õppimisega võrdväärselt, panustades kogu kooliperet kaasavatesse üritustesse. See pealinnast väljaspool asuv gümnaasium on hea näide, et õppimine saab olla üheaegselt akadeemiliselt edukas, toetada vaimset ja füüsilist toimetulekut ning tekitada koolirõõmu.

Kool peab muutuma õpilasekesksemaks

Meie uurimus kinnitab arusaama, mille kohaselt pole Eesti haridusmaastikul keskendumine õpitulemustele ja akadeemilisele edule tasakaalus õppekoormuse, õpilaste enesetunde ja koolis hakkamasaamisega. Kas me täiskasvanutena oleksime nõus panustama pea kümnetunnistesse tööpäevadesse, mille sisulist tähendust ja kokkupuudet ümbritseva eluga me hästi ei taju? Seosetu materjali pähetuupimise vähene kasutegur on ammu teada, niisamuti on teada, et veel küpsemata aju neuroloogilisel suutlikkusel on õpimahus päevane limiit. Tulemused annavad mõtlemisainet koduste tööde vajalikkuse, asjakohasuse ja ülesehituse osas. Paljude õpilaste kehv enesetunne koolis on ohu- ja murekoht, mis võib tuua kaasa terviseprobleeme täiskasvanuna. Eesti lapsed soovivad õppida, kuid ilma ergutite ja antidepressantideta. Vastuolu lahenduseks võiks olla õpikäsituse muutmine ja kogu koolielu nihutamine õpilasekesksemaks.

Kooliharidus on osa ühiskondlikust tervikust, mille puhul võiks ühendavaks sillaks olla psühhosotsiaalselt kompetentse õpikeskkonna loomine. Õppimisega võrdsel määral vajavad koolielus väärtustamist liikumine, huviringides osalemine, algatusvõime, suhtlemisoskus, tugevad sõprussidemed ja koolirõõm. Teekond teadmistepõhisesse ühiskonda, mida toetab elukestva õppe strateegia, võib jääda mõttevälgatuseks, kui suure osa õppurite jaoks tähendab koolielu üle jõu käivat ja meeleoluravimitega toetatud pingutust. Muutused Eesti koolikultuuris ja õpikäsituses on vajalikud, et pidada sammu kiiresti muutuva tegelikkusega, kus pannakse üha enam rõhku teadmiste mõtestamisele, meeskonnatööle ja ka headele tervisenäitajatele.

 

Artikkel toetub Inga Grinbergi 2017 kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööle „Kooliga seotud läbipõlemine ja selle seosed koolikoormuse ja õpetamisstiilidega gümnaasiumiõpilastel”.

ALLIKAD:

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Mis viib läbipõlemiseni?

 

Alli Lunter

Alli Lunter, Viljandi Kesklinna kooli õpetaja:

Läbipõlemine saab alguse, kui õppimine käib üle jõu. Jagan täiesti seda arvamust, et õpilased on väsinud ja ülekoormatud. See on selgelt näha ilma uurimustetagi. Iga laps tahab targaks saada, see on tema sisemine suundumus, vaadakem esimese klassi laste innukust, kool hävitab selle ajapikku.

Põhjusi, miks keskmine ja nõrgem õpilane on stressis, on palju. Kodusel päevakaval ja nutitelefonil on oma osa, kuid räägime siinkohal kooli asjaoludest. Lihtsal loetlemisel on need järgmised: õppekava mahukus, õpikute ja töövihikute ülepaisutatus, päevase tunniplaani pikkus, kodused tööd. Kõigil nendel teemadel võiks pikemaid vaatlusi ja selgitusi avada.

Alustan päevasest tunniplaanist. Seitsmes tund on enamasti täiesti tühja jooksnud. Õpilased võivad küll vaikselt kuulata, kuid ei suuda enam kaasa mõelda. Poisid lihtsalt ei tee, tüdrukud sunnivad ennast. Päev peaks koolis lõppema kell 14, sest paljudel lastel on õhtupoolikul muu huvitegevus. Mis me teeme seitsmendas tunnis? Enamasti korraldan iseseisva kindla mõõduga töö. Kes valmis saab, saab koju (kui on viimane tund), see toob omakorda kaasa liigse kiirustamise. Olen lubanud ka lihtsalt magada, on olnud, et keegi suigubki unne. Igal juhul on see tuim tunniaja ära tegemine.

Head õppimistulemused tulevad ise, kui õppeprotsess on õigesti korraldatud, sellest sünnib ka koolirõõm. Suurte kontrolltööde tegemine on küsitava väärtusega, õpilane kuhjab sellega tegemata tööd ja närveerib, sest jõud ei hakka peale ning aeg on otsas. Mäletan, kunagi keelas koolidirektor Evald Laprik pikad arvestuslikud tööd ära. Ta ütles, et iga tund peab saama õppida, kinnistada ja vastata, muidu on tegemist mahavisatud ajaga. Pooldan protsessihindamist, kõik tuleb ära teha tunnis. (Muide, see eeldab õpetajapoolset tunnikäigu läbimõtlemist). Mina ei ole andnud koduseid töid juba paarkümmend aastat, soovitan lastel sel ajal õues joosta.

Väsimus ja läbipõlemine ilmneb põhjuseta puudumistes. Nõrgemad õpilased puuduvad rohkem ja regulaarselt, kusjuures kõik on koduse tõendiga põhjendatud, ja jälle on tekkinud uued lüngad teadmistes. Viimastest tundidest lahkutakse ka vahel. Ükskord pärisin ühelt poisilt järgmisel päeval, miks ta minema läks, vastus oli järgmine: „Arvasin, et jään haigeks, aga ei jäänud.”

Üks põhjus, miks õpilased koolis käia ei taha, on see, et õpetajagi on läbipõlemise äärel. Temagi töö on määratletud tihti arusaamatute reglementidega. Näiteks hindamisnormid ja järelevastamine. See soodustab laiskust ega kajasta tegelikku tööd. Õpikute sisu on haridusministeerium jätnud ärimaailma valdusse. Õpetaja võtab suure tunnikoormuse, et korralikku elatist teenida jne. Sellistes tingimustes on konfliktid kerged sündima. Õpetaja on väsinud ja frustreeritud ning annab nn torutunde, kus vihutakse teha töövihiku pooleldi mõttetuid harjutusi, mis õpilastele sugugi ei meeldi.

Õpilastele ei meeldi ka ilma konkreetse ülesandeta iseseisev lugemine, sest nad pole omandanud funktsionaalse lugemise võtteid, mille õpetamine peaks igas aines omal kohal olema. Kahjuks ei oska ligi kümnendik põhikooliõpilastest selgelt lugeda, ehkki nad lõpetavad kooli.

Läbipõlemise sündroom on kompleksne, koosneb paljudest asjaoludest. Julgen öelda, et kool kui selline on läbipõlemise äärel, kui jätkub pinnapealne tormamine näilise tulemuse jahil.

Kui ma ise 1960. aastatel keskkoolis õppisin, siis mul koolistressi polnud, rõõm oli koolis käia.

 

Maia Punak

Maia Punak, Põlva kooli õpetaja:

Õpilaste kohta on raske täpselt öelda, mis kellelgi stressi tekitab, aga oma kooliajast mäletan, et keemiast sai minu jaoks kõige vastikum aine seetõttu, et kartsin kohutavalt oma keemiaõpetajat. Ta jagas meid kolme ritta istuma: targad, keskmised ja lollid. Mina olin seni olnud vaid mõne neljaga hea õpilane, kuid keemias olin kogu aeg kahe ja kolme vahel, sest õhustik klassiruumis oli nii rusuv. Pealegi tegi ta iga tund tunnikontrolli samas tunnis õpitu kohta. See viis mu täiesti endast välja. Mõtlesin kogu aeg ainult tunnilõpu kontrolltöö peale ega suutnud teemat üldse jälgida ega millestki aru saada. Muidugi sain nii jälle kahe ja istusin lollide reas edasi. Isegi täiskasvanuna läksin teisele tänava poolele, et sellele õpetajale mitte tere öelda.

Halb eeskuju töötab samuti. Mina sain nii teada, mida ei tohi koolis teha. Tajun päris hästi, millal lapsed end halvasti tunnevad, ja tean, et siis peab nendega lihtsalt rääkima, et pingeid maha võtta. Õpetaja peab olema alati kõigepealt inimene, kui ta lastega töötab, siis ei põle tema ise ega tema õpilased läbi.

 

Kristjan Lepp

Kristjan Lepp, Kiviõli kooli õpetaja:

Kes oskab õppida, see stressi eriti ei taju, ehkki võib stressis olla. Kui koolis on pingeline periood, lühikese ajaga on vaja teha neli-viis tööd, siis see, kes oskab õppida, pingutab ja saab hakkama. Kes aga pole häid õpioskusi omandanud, see ütlebki, et on stressis. Olen märganud, et selline õpilane ei oska kuskilt alustada, lihtsalt pabistab. Neli-viis õpetajat küsib temalt korraga, kas tal on kõik tehtud, aga tema ei oska alustadagi. Selliseid õpilasi tuleb õpetada õppima. Temaga vesteldes selgub, kas ta oskab materjali analüüsida, sealt olulise välja lugeda, mingeid väiteid kahtluse alla seada ja ka abi küsida. Õpilane peab õppima koolis iseendaga hakkama saama – see ongi kooli mõte. Ta peab õppima katsetama ja julgema ka eksida. Mingi aeg tagasi oli õpetamise mõte info edastamine. Praegu peab õpetaja rõhuma rohkem õpilase oskustele, sealhulgas just õppimise oskusele.

 

Triin Toomesaar

Triin Toomesaar, SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht:

Õpilaste stressitase ja läbipõlemise oht on kindlasti individuaalsed. Selle mõjureid on soost vanuseni ja elukohast vanemate haridustasemeni, kooli enda keskkonnast ja korraldusest rääkimata. Nii nagu artikli autorgi välja toob, tunnevad survet hästi õppida ning kõrgeid tulemusi saavutada just tüdrukud. Samas ei kipu ülitublid tüdrukud-poisid liigse koormuse ja surve pärast valjuhäälselt kurtma, vaid arendavad endas välja täiskasvanuellugi kanduva mustri, et „kui see asi saab ka tehtud, siis ma puhkan”. Aga seda puhkust päris kätte ei jõuagi, sest alati vajab midagi veel tegemist.

Gümnaasiumis kipuvad noored kooli kõrvalt ka tööle minema, mis tähendab, et aega päriselt puhata jääb veel napimaks: nii magatakse ja puhatakse näiteks koolitunnis end tööajaks välja, et siis hilisõhtul ja nädalavahetusel õppida järele, kuna tunnis ei suutnud nad keskenduda.

Rolli mängivad ka vanemate töö- ja puhkeharjumused. On peresid, kes käivad ühiselt soojal maal puhkamas ka ametlikust kooliajast ning nende laste võimalused end vahepeal laadida on suuremad kui peredel, kus ka siseturism on pigem välistatud ning pereliikmed sunnitud lausa kahel töökohal rügama. Viimati mainitud peredes langeb lastele tihti ka suurem kodumajapidamise koormus nt õdede-vendade eest hoolitsemisel, mis omakorda piirab väljapuhkamise võimalusi.

Samas vajavad õpilased oskusi paremini planeerida ning eriti häid oskusi hakkama saada sellel meelelahutus- ja kellade-vilede-ajastul, mil internet võib nii õpilase kui ka täiskasvanu ootamatult endasse imeda, kuigi too tahtis „ainult korraks” midagi mängida või lugeda.

Üle ja ümber ei saa ka sellest, et hästi juhitud koolis on koostöös õpilaste ja kogukonnaga, õpetajate ja lapsevanematega saavutatud olukord, kus tunniaeg on tõhusalt kasutatud, pole mõttetuid koduseid ülesandeid, õpitulemuste hindamine ei piirdu regulaarsete kontrolltööde või testidega ning võetakse arvesse õpilaste individuaalseid eelistusi ja õppimist ka väljaspool kooli. Sellise olukorra saavutamine võtab aga tihti aega, nii et tuleb olla kannatlik.


2 kommentaari teemale “Õpilaste läbipõlemine – kas Eesti kooli pudelikael?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Tore taaskohtuda, KOLLEEGID!

    Kui uurime mingit hetke olukorda, siis peaks olema eesmärk leida selle PÕHJUSED (et osata edasi minna). Iga vähegi arengupsühholoogiat tundev inimene mõistab, et inimese (resp lapse) hetkeseis on sõltuvuses sellest, mis temaga VAREM on toimunud… Meenutagem – ca 20 aastat tagasi me peaaegu keelustasime ju lapse loomuliku füüsilise TÖÖ, mille “tulemused” ilmnesid juba 10-kond aastat tagasi. Tahtejõudu, sihikindlust, rutiinitaluvust, raskuste ületamist jne ei saa SÕNADEGA kujundada. Aga just seda kõike VAJAB õppimine kui TÕSINE TÖÖ (milline vanamoodne väljend!).

    Kolleeg Aili LUNTER meenutab õigesti – 50 aastat tagasi oli põhiline hoopis koolirõõm, sest toonane TÕSINE koolitöö polnud ju raskustega kokku puutunud lapsele mingi STRESSI allikas… Tehkem järeldused ise ja mingem PÕHJUSTE juurde! Aga – kahjuks on meil moes DEMAGOOGIA…

  2. AS ütleb:

    Mis puudutab eliitkoolide õpilaste väiksemat stressitaset, siis punkt üks –
    vähemalt selles eliitkoolis, kus minu laps gümnaasiumihariduse sai, suhtuti õpilastesse oluliselt inimlikult kui tavakoolis, kus ta enne õppis. Punkt kaks – eliitkoolide gümnaasiumiossa jõuavad valdavalt need, kes lisaks töökusele ja andekusele on keskmisest parema stressitaluvuse ja suurema töövõimega. Punkt kolm – eliitkoolides hoolitsetakse, et abituuriumi ei jõuagi need, kes viimases klassis kas läbi põlevad või nõrgalt riigieksamitel esinevad.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!