OPL MANG

Stagnatsiooni eest kooli pakku

18. aug. 2017 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

„Ma ei taha väga palju süsteemsust, pigem olgu süsteemne süsteemitus,” ütleb Kiviõli 1. keskkooli õpetaja Joosep Susi. Foto: Sirje Pärismaa

Juba koolipõlves Eesti Raadios spordireporteri ametit pidanud Joosep Susi tundis Pekingis kergejõustiku MM-i saginas, et on kümne aastaga täielikult stagneerunud. Kaduma oli läinud sisemine areng ning põlemine. Ta võttis kätte ja läks Kiviõli 1. keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Susi ei otsi oma uuele rollile paatoslikult põhjendusi, vaid ütleb üllatuslikult: see on parim õppimiskoht arendada end lugejana.

Õigupoolest tahtis Joosep Susi minna tööle Ruhnu kooli, aga seal eelistati teist kandidaati. Küll aga kutsuti teda Ida-Virumaale Kiviõlisse. Susi oli varem korra sellest väikelinnast läbi sõitnud ega näinud seal tookord ühtegi inimest. Teadis vaid, et see on suurima rahvaarvu langusega linn.

3. septembril läks uus õpetaja esimest korda kooli kohale ja koges kohe kolleegide igakülgset toetust. Tugi kulus ära, sest noor õpetaja tundis end suhteliselt nõrgalt, kuigi oli teooriat lugenud üksjagu. Et suguvõsas ja tutvuskonnas on palju pedagooge ja koolijuhte, on teaduslik diskussioon käinud kogu aeg ja kasvatusteaduslikest suundadest ülevaade oli tal olemas.

„Teooria oli olnud aga liiga kõrgel, pigem filosoofilisel tasandil. Igasugune käsitööoskus puudus. See jättis esimesele aastale õpetajana tugeva jälje. Aga selle võrra oli põnevam, räägib Susi.

Üldine visioon tal oli. Näiteks pani paika, et igal õppeveerandil üritab õppeprotsessile läheneda eri moodi.

„Nägin, et koolis on palju süsteemsust, ja otsustasin, et neljast veerandist kahel loobun igasugusest süsteemist,” sõnab Susi.Õpilased ei saanud alati täpselt aru, mis toimub. See mulle tihtilugu meeldiski. Sellist lähenemist – tugeva abstraktsusastmega küsimused – võiks ja peakski kritiseerima, aga minul oli vahva. Samas tuli alati arvestada, et valdav osa õpilastest vajab süsteemi.

Üks oluline eesmärk oli, et õpilastel oleks tunnis hea olla, aga see ei tähenda mingit mängimist. Ma olen vaieldamatult töö usku! Sellest johtusid valdavalt ka ülesanded. Mu jaoks on oluline, et õpilased saaksid valida, mida tunnis teevad. Või on ülesanded nii tegevuslikud, et pole valida tarvis. Näiteks meeleavalduse korraldamine, kodutute intervjueerimine, etüüdide tegemine vms.”

Loeme inimest

Kuna Susi pole kunagi kellegi peale häält tõstnud, oli tunni haldamine algul probleem. Ta proovis kolmele klassile erinevalt läheneda – nii rangemalt kui ka vähem rangelt – ning üritas luua mitmesuguseid situatsioone, et vaadata, kuidas keegi käitub.

„Päris suurel määral on see ennustatav,” nendib Susi. „Kõige rohkem üllatas, kui kiiresti on võimalik aru saada, milline on õpilase positsioon ühes või teises tunnis, milline on kodune olukord. Minu jaoks on see uurimismaterjal, olen ses mõttes suhteliselt egoistlik.”

Ülikoolis kirjandusteadust õppinud Susi jätkab õpinguid doktorantuuris, uurides eesti luulet. Õpetajaamet on talle tema sõnul õppimiskoht, kuidas olla kvaliteetne lugeja. Nii lugeja kui ka õpetaja roll eeldab enese taandamist, mil tasalülitad enda tahtmised.

„On tegelased. Ma ise pole oluline, tähtis on vaid see, mis toimub ning kuidas tegelased funktsioneerivad ja reageerivad teatud sisenditele, mille olen paika pannud. See on põnev,” lausub Susi. „Räägin õpilastele, et kirjandusteksti lugemine on nagu inimese lugemine. On näha, et õpilased pelgavad kirjandustekste, kuigi nad seda ise ei tunnista.”

Mida teha, et hirmu ilukirjanduse ees vähendada?

Joosep Susi loobus kahes klassis kohustuslikust kirjandusest. Selle asemel tegeldi eri tüüpi tekstidega. Ühes klassis alustas ta absoluutselt kõiki tunde luuletusest.

„Kui ikka juba neljakümne seitsmendat päeva järjest luuletusi loed, siis õpilased näevad, et see tekst ei hammustagi,“ sõnab Susi. „Suurim viga on lugeda eri tekste ja inimesi ühtemoodi, sama lugemisstrateegiaga, saamata aru, mis on nende olemuslik erinevus. Mõistagi pole see üksnes õpilaste murekoht: on laiem tendents juba enne kommunikatsiooni algust tekst hoiakuliselt absoluutselt määratleda. Olgu see siis kaasteeline või luuletus.”

Susile ei meeldi tõmmata joont eesti keele ja kirjanduse tundide vahele. Näiteks kaheksanda klassiga ei õpitud eelmisel õppeaastal üldse grammatikat. Üheksas klass siiski nõudis, et viimasel veerandil õpitut korrataks. Võetigi siis enne eksamit teemad järjest läbi.

Ideoloogia paika

Erinevalt enamikust noortest õpetajatest ei kuluta Joosep Susi tundide ettevalmistamiseks pikalt aega. Tavaliselt mõtiskleb ta teemad läbi jalutuskäikudel ja peab nõu kolleegidega.

Kiviõli 1. keskkoolis ongi õpetajail kombeks teha tihedalt koostööd. Susi on eesti keelt andnud koos geograafia- ja füüsikaõpetajaga ja õppinudki kõige rohkem kõrvalt, jälgides kolleege, kes on eri tüüpi ja praktikutena käituvad erinevalt.

„Eesti kasvatusteadlased sõnastasid nüüdisaegse pedagoogika põhiprintsiibid juba 1920–30-ndatel. Häirib, et paljudes koolides on hoiak väga aldis muutustele. Ollakse katsetustele valla, hüpeldes naiivselt ühe ja teise asja vahel,” imestab Susi. „Kuigi ma praktikas olen teistsugune, meeldib mulle teoorias klassikaline arusaam. Iga õpilane peab pälvima klassiruumis tähelepanu, tegutsema ja arenema. Ma ei räägi ise klassi ees suurt. Iga klassiga on üks ideoloogiline tund, umbes kord veerandis, kus räägin 45 minutit järjest oma maailmavaatest. Klass peab siis vait olema. Kes ei taha olla, läheb ära. Aga teistes tundides ei taha ma üleliia palju rääkida, vaid rääkida ja tegutseda võiksid õpilased. Pigemini olen mõõtnud aega, mil õpilane viibib n-ö pingutussituatsioonis. See on tunni õnnestumise lakmuspaber.”

Uuel kooliaastal

„Oma õpetamisloogikat ei tahaks ma väga muuta, üldfilosoofilisel tasandil lähenemine jääb samaks,” ütleb Joosep Susi. „Olen laias laastus paika saanud, milline peab üks tund välja nägema, aga tunni tegevustele ja võimalikele lõimingutele lähenen konkreetsemalt. Kuid ma ei taha väga palju süsteemsust, pigem olgu süsteemne süsteemitus. Abstraktsus on paljudele hirmutav. Tänapäeval väärtustatakse nähtavat kasu ja faktiteadmisi. Samas tundub mulle, et Eesti koolis teatud tasandil ainult abstraktsuse lainel tegutsetaksegi.”

Susi on märganud spordireporteri ja õpetaja töös mitmeid sarnasusi. Ehkki mõlemas ametis peaks olema kesksel kohal dialoog, peavad mõlemas ametis olijad pigem monoloogi. Räägivad ega näe auditooriumit.

„Nii reporteri kui ka õpetaja töös peaks ennast senisest rohkem taandama,” arvab Susi. „Nii raadios kui ka klassiruumis pead jälgima, et kõik aru saaksid. Minu jaoks ongi probleem, et ma ei taju veel täpselt, kui tugevad õpilased milleski on ja kas midagi käib neile üle jõu. Vahel nad üllatavad, mõnest asjast saab kogu klass aru paremini kui mina!”

Susi pole enda jaoks veel paika pannud, kui kauaks ta õpetajaks jääb.

„Mul on kolm kriteeriumi,” muheleb Susi. „Pole mõtet jätkata, kui kirg saab otsa, peatub sisemine areng või tekib tunne, et hakkan muutuma õpilastele ohtlikuks. Siis tuleb jalga lasta.”

 


Joosep Susi CV

Sündinud 13. märtsil 1989 Tallinnas

HARIDUSKÄIK

  • 2013–2016 Tartu ülikool; kirjandus ja teatriteadus MA cum laude
  • 2009–2013 Tartu ülikool; kirjandus ja kultuuriteadused BA
  • 2008–2009 Tartu ülikool; geograafia
  • 2008 – lõpetas Tallinna prantsuse lütseumi

AMETIKÄIK

  • 2016–… Kiviõli 1. keskkool, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
  • 2005–2015 Eesti Rahvusringhääling, ajakirjanik/toimetaja

 


KOMMENTAAR

Heidi Uustalu

Heidi Uustalu, Kiviõli 1. keskkooli direktor:

Joosep sattus Kiviõlli tänu õnnelikule juhusele. Kuulsin eelmise kooliaasta eel ühel augustikuisel koolitusel Märt Treierit rääkimas noormehest, kes soovib saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, kuid ei osutunud kandideerides sobivaks. Sellist juhust ei saanud ma kasutamata jätta, palusin pausi ajal Märdilt selle noore inimese kontakti ja nii see siis läkski …

Joosep alustas 1. septembril 2016 tööd Kiviõli 1. keskkooli eesti keele õpetajana. Mul on selle üle väga hea meel ja olen Märt Treierile selle loo rääkimise eest väga tänulik.

Joosep on muhe ja heasoovlik, õpilastel on temaga turvaline suhelda, nii õpilased kui ka kolleegid hindavad tema sõbralikkust ja omapärast huumorit: vahel on keeruline aru saada, kas Joosepi öeldu on nali või mõtleski ta nii.

Õpetajana usub ta õpilaste võimetesse, tema soov on jõuda iga õpilaseni, innustada neid pingutama. Õppeaasta jooksul viis ta oma õpilastega läbi individuaalsed intervjuud, kus arutati, millest õpilane mõtleb ning kuidas teda aidata, et saavutada parim tulemus. Joosepi tagasiside õpilastele on aus, võib-olla vahel veidi karm ja otsekohene, kuid tundub, et see töötab. Ta on rahulik ja tasakaalukas, valmis selgitama. Suudab rahulikuks jääda ka siis, kui õpilased ei käitu päris ootuspäraselt.

Joosep on õpilaste ja kolleegide jaoks kogu aeg olemas. Kolleegide sõnul on temaga mõnus koos töötada, tal on palju põnevaid ideid ja ta on lahkesti nõus neid jagama. Koostööd tehes on ta ka väga hea kuulaja ja teistega arvestaja, ta arvab, et iga idee on väärt läbimõtlemist, proovimist. Kindlasti on ta õpetaja, kes oskab ja tahab mõelda „kastist välja“, on „lõiminguusku”, teda ei kammitse õppe- ja ainekava.

Joosep on isiksusena väga mitmekesine, teda on huvitav kuulata ja temaga on hariv vestelda. Külastatud tundides jäin teda nii kuulama, et unustasin ära, milleks sinna läinud olin.

Kindlasti vajab tema ametialane tööriistakohver veel täiustamist (kes meist ikka kohe valmis meister on), aga see kõik tuleb töö käigus, koos õppides.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!