OPL MANG

Hariduseksperiment „Ideaalne kool”

22. sept. 2017 Kerttu Soans kirjanik - 7 kommentaari

Kerttu Soans

Kas koolitüdimus on midagi paratamatut? Või võiks olemas olla kool, kuhu tahetakse minna alati, kus tahetakse õppida?

Otsustasime LoovHariduse seltskonnaga küsida seda otse noortelt endilt. Mida kuulsime, oli sedavõrd selge ja oota­matult küps, et ideaalse kooli idee viis hariduseksperimendini Villevere vanas koolimajas, kuhu nädalaks kogunes 16 noort üle Eesti vanuses 15−21.

Palusime noortel luua koolimudel, vaimne ja füüsiline keskkond, kus nad tahaksid ise väga käia, kus nad tahaksid õppida. Noored olid ülesandest inspireeritud ja loominguvabadusest erutatud justkui esimese klassi lapsed.

Villevere vana, mälestustest läbi­imbunud koolimaja ja terve see kant oma sügavrikkumata loodusega toetas hariduse parema toimimise idee tunnetamist ja sõnadesse allalaadimist lausa maagilisel moel. Nii noored kui ka nende juhendajad – kõik me tundsime vaimse maailma kohalolu, toetust ja tingimusteta heatahtlikkust üksteise suhtes.

Imestusel polnud piire: kas me tõesti ei konkureeri? Kas ka need, kes ühtemoodi ei mõtle, sobivad sügavamal tasandil ühte ja samasse paati? Kas noored võivad tõesti olla targemad kui täiskasvanud? Kas autoriteediks kujunenud juhendaja kehtestatud distsipliin võib tõesti olla meeltmööda? Kas ma tõesti olen valmis ennast vabatahtlikult pingutama? Selmet päikest võtta või niisama mõnusalt aega surnuks lüüa?

Nädal intensiivset tööd, iseenda ja üksteise sügavat tundmaõppimist loovteraapiate toel ja eneseväljendusoskuse treenimist mõttetreenerite juhendamisel avas noorte „kanalid” sedavõrd, et juba enne laagri lõppu oli selge – Villevere hariduseksperiment ei jää viimaseks. Ideaalse kooli vormi ja sisu üldistelt kirjeldustelt liiguti juba konkreetsete tundide ettevalmistamiseni, mida esitletakse järgmise aasta veebruaris Tallinna ülikoolis tegevõpetajatele suunatud seminaril „Ideaalne kool sinu, minu ja meie jaoks”.

Suur käivitaja

Hariduseksperimendi käigus tahtsime meiegi leida vastust Eesti õpilasi piinava koolitüdimuse põhjuste kohta. Miks meie lapsed siis ikkagi ei ole koolis õnnelikud? Vaatamata sellele, et nad teavad ja oskavad vastata küsimustele, mida neile koolis esitatakse, ja saavad tulemusi, mis on väärt parimat hinnet.

Ka noored ise ei osanud esiti õnne ja rahulolu puudumise küsimusele vastata. Et mis see õnn üldse on? Iseendale ja üksteisele lähemale liikudes saime aga aru, et koolis jääb puudutamata inimese hing või ükskõik, kuidas me seda nimetame – jääb puudutamata SEE, mis vajab kontakti tingimusteta tunnustusega, mis ei pea olema sarnane millegagi ega kellagagi. SEE, mis noores inimeses tahab ennast ilmutada omas unikaalsuses ja haavatavuses. SEE, mille kaudu inimene ennast eelkõige just ise tundma õpib ja seeläbi ka empaatiliselt areneb ning teistega sügavamalt suhelda suudab.

Ei, see pole mitte kool kui institutsioon, mida ei armastata, vaid see on kooli vaimset ja füüsilist ruumi täitvast anonüümsusest sündinud tüdimus, pealiskaudsus ja põhjendamatute kohustuste rägastik (nii õpetajatele kui ka õpilastele), kus puudub loomeimpulssideks vajalik kaasaja puudutus. Kus puudub vigade kui võimaluste interpreteering, nende tunnustamine asjast arusaamise protsessis. Kokkuvõttes – koolis puudub suur käivitaja Inspiratsioon, kelle kohaolu vajavad nii õpilased kui ka õpetajad.

Liikumine etteantud ja ainukehtivate vastuste ja eeskujude suunas välistab inimese võimaluse ennast ise motiveerida, endale ise eesmärgid seada. Isegi siis, kui läheneme igale õpilasele individuaalselt, ei tarvitse me vabaneda üheülbastavast tulemusest, kui meie eesmärgiks on jõuda sinna, kuhu kõik jõudma peaksid. Olgu või individuaalse juhendamise kaudu.

Inimene, eriti noor inimene, peaks saama pidevat tagasisidet, et ta on suutlik, et ta on justkui uuenduste allalaadija, juba jalgupidi tulevikus, ja et tema ideed on need, mis loovad maailma, kus me homme kõik elame. Selline
ootus kasvatab kohusetunnet, mis ei ole sündinud stressist, vaid loovast eneseväljendusest ja loomupärasest aususest iseenda vastu.

Villeveres kogesime seda nälga avatud suhtlemise ja lahke tunnustuse järele, mida noored on tundnud. Saime aru, et kool on üles ehitatud pigem konkurentsile ja väljast seatud kohustustele kui koostööle, võimalustele ja sisemistele valikutele. Et ka need head ideed, mida ülevalt poolt on püütud süsteemi valada, ei hakka seal tööle, sest süsteem ei suuda ega taha neid oma sisseharjunud ja enam-vähem töötavasse vormi sulatada. Kuidas me noortega selliste tõdemusteni jõudsime?

Alustasime laagrit sisekaemusliku tutvumisega. Istudes ringis, rääkis iga noor ja vana, kes laagris osales, oma haridustraumast ehk -armist. On tähelepanuväärne, et mitmekümneaastasest vahest hoolimata olid traumad sarnased ja suurem osa valusaid läbielamisi on saadud algklassides kas kunsti- või muusikatunnis, ka kehalise kasvatuse tunnis, edasistes kooliastmetes on loovuse allasurumist kogetud eelkõige kirjandite kirjutamises. Aastakümneid püsinud õpetaja „nii ei tehta” on kärpinud paljude eneseväljendusjulgust. Kui sellist lauset kuuleb juba esimeses-teises klassis, mil õpetaja on vääramatu autoriteet, võib eneseusaldus kaduda igaveseks ja lapsest kasvada olemasolevat kordama jääv masin-inimene, mis/kes eales ei julge öelda midagi, mida keegi teine juba öelnud ei oleks.

Teadlik enesekasvatus

Jah, koolis on puudus õpetajatest, kes oleksid oma ametist vaimustunud. Nagu õpilased, nii tüdinevad aastate möödudes õpetajadki. Siiski on neid, kes armastavad pedagoogilist tööd ja näevad seda ülimalt loomingulisena, kellel on südames kutse õpetada. Kui koolis on mõnigi selline, hoiab see üleval ka teiste õpetajate meeleolu ja sealtkaudu õpilaste oma. Vaimustunud seisund on parim motiveerija eneseületuseks, pingutuseks. Kuid nagu õpilased, nii vajavad ka õpetajad eduelamusi, mis tasakaalustaksid pingutusele kuluvat energiat, mis isegi ületaksid seda, et ei saaks tekkida vaimustuse defitsiiti.
Villevere laagris kogesime kõik, kui huvitav on ennast ületada, kuidas eneseületus ongi see, mille kaudu saame kogeda oma ainukordsust ja piiritut potentsiaali, mis meis on. Koolisüsteemi tuleks tuua õpetused, mis suunavad õpilase teadliku enesekasvatuse juurde. Mille kaudu õpilane saab kogeda endas varjul olevaid andeid ja põhjatut pealehakkamist, julgust ja miks mitte ka trotsi alati paremaks saada.

Inimene peaks teadma, mille järgi ta oma valikuid teeb, millised on tema alateadlikud väärtushinnangud, mis panevad teda reageerima asjadele ja olukordadele just nii, nagu ta seda on harjunud tegema. Peaks teadma, et tal on võimalik oma käitumist muuta, kui ta seda tahab. Teadma, et muutused ei ole rasked, kui osata selleks piisav põhjus leida. Kui põhjus kasvamiseks, õppimiseks ja paremaks saamiseks tuleb inimese seest, siis on see alati tulemuslikum kui väljast sunnitud ettekujutuste järgimine.

Noor inimene vajab kontakti eelkõige iseendaga. Individuaalne lähenemine õpilasele tähendab nii seda, et õpetaja suhtub õpilasse kui indiviidi, kui ka seda, et õpilane ise saab selles protsessis endaga tuttavaks ja suudab hirmuvabalt oma individuaalsust kogeda.

Me ei saa inimeselt küsida, kas ta on koolis (ja ka väljaspool kooli) õnnelik, kui tal ehk polegi arusaamist, mida õnn tema jaoks tähendab. Vahel võib piisata teadlikkuse õhkõrnast kasvust, mõnest harjutusest või vaatenurga muutmisest, et leida kontakti oma sisemise rõõmuga ja üllatuda – ups, ma olengi ju õnnelik inimene! Lihtsalt otsisin endas kellegi teise loodud õnnemudelit, õiget õnne vastust, usaldamata enda sisetunnet, oskamata ennast õnnele häälestada.


7 kommentaari teemale “Hariduseksperiment „Ideaalne kool””

  1. Milvi ütleb:

    Kirjeldatud ettevõtmine tekitab LOOTUST, et midagi ometigi õiges suunas muutuma hakkab!
    Imetlen autori oskust sõnastada, tahaks tsiteerida mitmeid kohti artiklist.
    “Inimene, eriti noor inimene, peaks saama pidevat tagasisidet, et ta on suutlik, et ta on justkui uuenduste allalaadija, juba jalgupidi tulevikus, ja et tema ideed on need, mis loovad maailma, kus me homme kõik elame. Selline ootus kasvatab kohusetunnet, mis ei ole sündinud stressist, vaid loovast eneseväljendusest ja loomupärasest aususest iseenda vastu.”

  2. Lembit Jakobson ütleb:

    Kuidas ühitada 36 gmnõpilasega klassis, riigieksamid kukil, seda..
    ” Villeveres kogesime seda nälga avatud suhtlemise ja lahke tunnustuse järele, mida noored on tundnud.” Kõik, millest artiklis räägitakse on õige. Küsimus on selles, kuidas saada kirjutatu kooli igapäevaelus reaalsuseks?

  3. Reet ütleb:

    Näe! Kasvatuse sõna ei olegi enam põlu all. Olen väga päri autoriga ja välise, süsteemikeskse väärtuskasvatuse asemel oleks ammu aeg enesekasvatuse, kui isiksuse keskse tegevusega tutvust teha.

  4. Valgustaja ütleb:

    Korraldati huvitava eksperiment, väikese grupi õpilaste meeled harutati lahti elukogenud ja piiramatut ilukõnelemise oskust omavate täiskasvanute poolt.
    Mulle meenuvad nii mitmedki koolitused, kus paljud õpetajad lähevad justkui transsi, unustavad hetkeks tegeliku reaalsuse, muutuvad justkui naiivseteks lasteks, heldimuspisarad silmis. Fantaasiamaailmas lennates antakse teostamatuid lubadusi, sisendatakse endale, et teeme veel rohkem tööd enda kallal, käime lugematutel koolitustel, omandame kõik kõrgemalt poolt pealesututava moodsa digimaailmas surfamise oskused, muutume paremaks ja empaatilisemaks inimeseks jne.
    See on sama seisund, mis tabab sugulasi peiedel- aastaid pole nähtud ega suheldud.Aga nüüdsest algab teine aeg, helistame, saame kokku, suhtleme!
    Läheb aga paar päeva mööda, on need ilusad lubadused argipäevade murede ja toimetamistega järjekordselt unustusehõlma vajumas. Kuni järgmise korrani.
    Samad protsessid juhivad ju ka õpilasi. Sundimatus, meeldivas keskkonnas fantaseerida ja lubadusi anda on tore. Hommikul tõusta ei ole aga enam meeldiv , kui uni jäi lühikeseks nutiseadmetes hilisööni toimetamise tõttu või mõnel muul põhjusel. Aga peab kooli minema, väike hirm on südames, kas õpetaja vastama kutsub – koolitükid jäid jälle õppimata!Ja veel kehalise kasvatuse tund on tulemas! Miks ma pean kaasas kandma vahetusriideid, miks ma pean higistama, kui tahaksin niisama lebotada?
    Sellised tunded ei valda muidugi õpilasi pidevalt ja mitte ka kõiki. Paljud saavadki emotsionaalse laengu ja heaolutunde kui suudavad ennast ületada, omandada esialgu raskena tundunud ülesannete lahendused.
    Õppimine ja teadmiste omandamine ei ole pelgalt meelelahutus. Samuti pole ka reaalse igapäevase töö tegemine mingi meelakkumine, kuigi kaasajal on kahjuks loodud palju selliseid ametikohti, kus imiteeritakse töö tegemist.

    • Peep Leppik ütleb:

      Täiesti õige, Valgustaja!
      Kahjuks-õnneks avaldasite omi mõtteid liigDELIKAATSEL viisil…

  5. Anne ütleb:

    Kuulen juba praegu, enne septembri lõppu, et õpetajad on väsinud koolist. Ei, mitte niivõrd õpilastest kui sellest, et loobitakse õhku hulk ideid, mõned neist teostamistki väärt, aga keegi ei taha haarata härjal sarvist ja neid teostama asuda. Praegusesse koolisüsteemi on stress sisse kirjutatud, nii juba aastakümneid. Nii nagu meie ühiskondagi. Ja see tuleneb just sellest konkureerimisest ja eduelamuste vähesusest, mida Kerttu Soans oma artiklis mainib. See on seotud meedias ja ühiskonnas levitatavate võltsideaalide ülistamisega, mis hinge ei toida, vaid viib inimese iseendast üha kaugemale, mis omakorda tekitab sisemise konflikti. Hea, kui kasvõi eksperimendi korras püütakse teise rakursi alt inimest lahti muukida – nii, et kõigil jätkuks rohkem indu ja särtsu ennast ja maailma avastada. Ja et noored leiaksid eelkõige tee iseendani, leiaksid oma tee, olles kontaktis iseenda ja oma sisemise minaga. Siis on ühiskonnas rohkem õnnelikke ja endaga rahul inimesi, kes ei tunne niivõrd kohustust elada kellegi teise või ühiskonna ootuste järgi, vaid oskavad eelkõige toimida oma sisemise inspiratsiooni ajendil. Ja olla teadlikult õnnelikud.

  6. Karla ütleb:

    Mulle kool meeldib, ainult natuke ära väsitab ja kool on vanamoodne.
    Käiksin hea meelega koolis kui seal väärtustataks seda mida tänapäeval vaja on: suhtlusoskust, meeskonnatööd, juhtimist ja loovust. Testid on mõtetud, sest need põhinevad inimeste mälul, mitte teadmistel. Kool väsitab ära, aga peale kooli oleks tore sõpradega aega veeta, trennis käia või ennast välja magada. Aga seda ei saa alati teha, sest on ju kodutööd ja mõni päev on mitu testi korraga, mis eeldab veel suuremat õppimiskoormust. Eesti valitsus on Soomelt üle võtnud asju, aga valesi. (Augustis kooli jne) Selle asemel, et ära kaotada kodused tööd v muuta need minimaalsemaks.

    Rääkides sellest projektist, siis olen ma juba isegi natuke solvunud, et mind nii lahedale üritusele ei kutsutud. Õnneks ei ole see viimane kord.
    Ja inviduaalne lähenemine oleks ka palju toredam. Toon näiteks enda. Mul pole koolis mitte ühegi ainega probleeme, ainult matemaatikaga, kus mul oleks vaja lihtsalt pisut rohkem aega, kui teistel.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!