Hüpokoerad aitavad diabeetikul tervist hoida

Atesteeritud hüpokoerad näevad välja nii. Fotod: MTÜ Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühing

Alates eelmisest sügisest on esmakordselt Eestis diabeedimurega inimeste elu kergendamas hüpokoerad, diabeedi abikoerad, kes suudavad lõhna järgi märku anda, kui inimese veresuhkru tase on ohtlikult muutunud.

26. augustil sai neli esimest hüpokoera ametliku atesteeringu ning jätkub uute koerte koolitamine.

Hüpokoer tajub lõhna järgi, kui dia­beetikul veresuhkru tase langeb või on juba kriitilisel piiril – hüpoglükeemias ehk kõnekeelselt hüpos. Eesti esimesi hüpokoeri treenivad Soomest ärgitust saanud ning Eesti laste ja noorte dia­beediühingu (ELDÜ) juhitud pilootprojekti raames Kati Ernits ja Eliko Melb.

Treenerite sõnul võivad hästi väljaõpetatud hüpokoerad diabeetikule kohale tuua näiteks mahlapaki või muu toiduaine, millega madalale ehk n-ö hüposse langenud veresuhkru kiirelt normi saab. Sageli on koolitatud koertel taipu diabeetiku juurde teisi pereliikmeid kutsuda. „Seda me neile eraldi ei õpeta, aga koerad tihtipeale tõepoolest mõtlevad selle ise välja,” nentis Kati Ernits.

Atesteeritud hüpokoer – kuldne retriiver Aki.

Missugused koerad sobivad diabeedi abikoeraks?

Näiteks Kesk-Eestist pärit diabeeti põdeva tütarlapse vanemad tõdevad, et nende kahelt basset hound’i tõugu koeralt pole veel kordagi valehäiret tulnud – nii ööl kui ka päeval on nad oma hoolealuse, 12-aastase tüdruku veresuhkru taseme ohtlikust langusest õigel ajal märku andnud.

Diabeeti põdeva tüdruku jahimehest isa oli hämmastunud, kui koju toodud jahisaagist maiuspalasid ootavad koerad tema ümber rõõmsalt karglesid, aga siis kiirelt hoopis tema tütre juurde tormasid, sest last oli tabamas hüpoglükeemia. Hüpokoerad on treenitud diabeetikule kas koonuga müksates või käpaga kaabates märku andma, et veresuhkur on ohtlikult langenud.

„Andekamad koerad tajuvad hüpo­glükeemia lõhna isegi läbi une, ärkavad üles ja äratavad ka diabeedis inimese. See on tõesti väga suureks toeks, et tänu meie kahele hüpokoerale saame rahulikumalt magada. Seni oli tavaline, et öösiti tuli ikka paar korda ärgata ja igaks juhuks veresuhkrut mõõta,” ütles aastaid katkendlikult maganud ja tänu neljajalgsetele abilistele nüüd rahulikuma une saanud pereema Merle.

Koolitaja Eliko Melb selgitas: „Üks aasta kestab õpe, mille lõpul on eksamid. Kes on eksamid edukalt läbinud, saavad hakata raporteerima. Pärast eksameid on neil kuus kuud raporteerimise periood, kus omanikud märgivad üles kõik markeerimised – koerapoolsed lõhna näitamised. Nad peavad iga kuu saatma koolitajatele tabeli, kus on kirjas, kui palju kordi on koer markeerinud. Alles pärast edukat raporteerimisperioodi saavad koerad ametliku atesteeringu – hüpokoera tunnistuse ja töökoera vesti.” Sinistel vestidel on peal Eesti hüpokoerte logo.

Tõugudest olid juba toimunud koolitustel esindatud basset hound, kuldne ja labradori retriiver ja ka segavereline koer. Esimesel koolitusel olid veel landseer ja hispaania hurt, aga koerte koolitajate sõnul neid tõuge nad otseselt kui hüpokoeri ei propageeriks, kuigi sobida võivad mitmesugused koerad. Hästi sobivad ka segaverelised, kui neil on vajalikud eeldused. Suurem on tõenäosus leida sobilik retriiverite (labrador, kuldne, Nova Scotia jms), spanjelite või karjakoerte seast.

Lühininaliste koerte haistmismeel ei ole nii hea, kui on tavalise koonuga koertel, lisaks on lühininalistel tihti hingamisprobleemid. Sobiv koera vanus koolitusel osalemiseks on kolm kuud kuni viis aastat.

Diabeetiku abikoer võib olla ka elupäästja

„Kui diabeetikule koeraga suhtlus sobib, on hüpokoer talle niisama oluline abivahend nagu glükomeeter või insuliinipump või lausa elupäästja. Paraku meil veel ei mõisteta, et hüpokoer on samamoodi teenistuskoer nagu pimedate juhtkoer,” tõdeb lapsevanem Merle.

See koer on õppinud diabeedihaigele mahla tooma.

„Inimesed peavad õppima koeri ka paremini mõistma. Kui töökoer töötab, siis ei tohi võõrad temaga suhtlema minna – isegi siis, kui koer on sõbralik ja armas. See segab koera tööd ning vajalik abi võib jääda abivajajale pakkumata,” toonitas treener.

Vahel on diabeetiku enesetunne petlikult hea ja nii tegi ka joogat harrastanud teismeline tüdruk kodus rahulikult trenni, kui ootamatult jooksid tema juurde koerad ning hakkasid teda ninaga togima ja käpaga kaapama. Tüdruk kontrollis oma veresuhkrunäitu ja see oligi langenud kriitilise piirini ehk nii-öelda hüposse, hüpoglükeemia algusse.

Diabeeti põdeva tüdruku ema selgitas: „Kui varem kulus meil veresuhkru testimiseks lantsette karpide kaupa, siis tänu koerte märguannetele pole enam vaja lihtsalt igaks juhuks testida ja meil kulub neid vaid karp kuus. Iga veresuhkru mõõtmine tähendab meie lapsele 2,5 millimeetri sügavust lantsetitorget, aga tänu koertele tuleb neid nüüd ööpäevas märksa vähem kordi taluda.”

Diabeetikute elu kergendavad ka sensoriga insuliinipumbad, mis mõõdavad veresuhkru taset ja reguleerivad vastavalt insuliini andmist. Lihtsamate insuliinipumpade ostuks saab ka toetust. Abikoera soetamine ja koolitus on samuti küllaltki kallis, aga koolitatud koerast võib olla niisama palju abi kui mõnest tehnilisest abivahendist. Koer on siiski elusolend ja hüpokoer sobib vaid neile peredele, kes koeri armastavad ning peaksid looma ka ilma selle lisafunktsioonita.

Abikoerte staatus vajab seaduse tuge

Diabeetikust lapse isa Heigo Kraav märgib, et hüpokoerad on meil uus nähtus ja seda tüüpi teenistuskoera staatus pole reguleeritud. Näiteks pole selge, kus tohib hüpokoer diabeetikuga kaasas olla. „Mingeid eriõigusi hüpokoertel praegu kahjuks ei ole,” nentis ka treener Eliko Melb.

„Lapsele on see ka väga julgustav, et tema kõrval on lisaks perele veel keegi elusolevus, kes ei oska küll rääkida, kuid truu sõbrana ohu korral alati aitab. Koer on ju kohal ka siis, kui pereliikmeid lapse kõrval kodus pole. Lapsel on nii palju julgem elada,” ütles diabeeti põdeva tüdruku ema.

Lapsevanem leiab, et diabeedi abikoera tuleks lubada lapsega koos ka trenni, huviringi, suvelaagrisse jne. Paljudes riikides on hüpokoer lapsel isegi koolis kaasas ning hüpokoerte projektid saavad toetust, sest abivajajale endale võib see liiga kulukas olla.

Heigo Kraav: „Maailmas on juht- ja abikoerad juba ammu tuntud ja aktiivselt kasutuses seaduslikel alustel. Eestis aga on isegi pimedate juhtkoerte kasutamine seadustega reguleerimata. Mingid regulatsioonid võib leida ühistranspordiseadusest või kohalike omavalitsuste lemmiklooma pidamise eeskirjadest. Aga ühtset regulatsiooni, mis määraks ära, kes on juht- või abikoer ja millised koerad kvalifitseeruvad abikoerteks, kus ja millistel juhtudel võib juht- või abikoer puudega inimesega kaasas olla – see puudub täielikult.

Kui nüüd lisaks pimedate juhtkoertele hakkab Eestisse tekkima ka hüpokoeri, on hädavajalik see ka õiguslikult ära reguleerida ning anda abikoertele kindel staatus koos vastavate õiguste ja kohustustega.”