Kõik on alles ees
Sirje Pärismaa
Mulle meeldivad hetked enne kontserti. Orkestrandid sammuvad lavale, võtavad istet, sätivad noodipulte ja asuvad pille häälestama. Helide parv tõuseb ja vajub, teeb kukerpalle ja saltosid. Milline ootusärevus kõlab sellest virvarrist! Tundub, et kõik on võimalik ja alles ees. Enne kui saabub dirigent, kes lõpetab korrapäratuse ja annab kulgemisele kindla suuna.
Justkui kontserdieelsed tunded valdavad mind igal aastal 1. septembril. Aastast 1966, mil ise Kohtla-Järve 4. 8-klassilise kooli esimesse klassi astusin, on sel päeval olnud minu jaoks tähendus. Tudengipõlve septembritele järgnes koolialgus õpetajana, oma laste kooli- ja ülikoolialgus ja nüüd juba kolmandat korda lapselapse 1. september.
Ja iga kord tundub, et kõik on võimalik ja alles ees. Sest kas olete näinud septembri algul ühtegi pahurat nägu? Suurimadki marakratid võivad ju öelda, et suvi läks kui unenägu, aga kooliuksest sisse astudes kisub neilgi suu naerule. Ja õpetajad on rõõmsad, ning sugugi mitte sõltuvalt sellest, kui palju lapsed neile lilli tõid või valitsus lubas palka kergitada. Sädistatakse kolleegidega suvemuljeid ja päritakse õpilaste omi.
Terves koolimajas on ikka veel kontserdieelne õhustik – timmitakse pille ja tuuakse kuuldavale lustlikke trillereid või otsitakse alles oma pillirühma. Dirigentki lustib koos orkestrantidega ega ole veel pulti astunud, et korrapäratusele suunda anda.
Järgmisel päeval kontsert algab. Juba hommikust saati on kõik teistmoodi. Helide virvarr hakkab asenduma meloodiaga, mis noodis kirjas. Mööduvad nädalad. Sümfoonia edenedes tõsinevad ilmed ja lahtuma hakkab mängulust.
Kuigi õppimine on väikese inimese töö, nagu armastame öelda, soovin, et algaval kooliaastal jaguks tõsisesse argipäeva enam lusti ja rõõmu. Samasugust, nagu kogesin esmaspäeval, kui Tartu kesklinnas astusid hip-hop-tantsukavaga üles koolijuhid ja õpetajad. Noorte keskel karglesid vahvalt ka elunäinud koolijuhid Jaan Reinson ja Helmer Jõgi, kes tõdesid pärast etteastet: tantsiks veel.
Elulust ja rõõm vaatab vastu ka Eesti vanima tegevõpetaja, äsja oma 85. sünnipäeva tähistanud Gladys-Friederike Kuuma silmadest. Kuigi ajakirjanduses tituleeritakse kuuekümneseid naisi vahel juba vanaprouadeks, ei saa sugugi nii nimetada oma kuuekümnendat (!) tööaastat alustavat õpetaja Kuuma. Tema edu saladus on lihtne: professionaalina peab õpetaja suutma konflikti ennetada.
Jagugu terveks aastaks nii õpetajaile kui õpilastele tunnet: kõik on võimalik ja alles ees.